Roosa ratta sadulas eesti keele teedel
Pidev liikumises olemine – see on üks täiskasvanud keeleõppijale mõeldud tekstikogu „Meie elu. A2-tasemel lugemistekstid eesti keele õppijale“ märksõnu.
Valge sadulaga roosa jalgratas, mis kogumiku tagakaant ehib, tähistab keeleõppija kulgemist eesti keele ja kultuuri maastikul. Autorid Linda Palts ja Monika Urb julgustavad keeleõppijat sadulasse hüppama ning nendel teedel julgesti sõitma hakkama.
A2-tasemel õppijale mõeldud tekstikogu „Meie elu“ (Paltsi OÜ 2020, 55 lk) avab humoorikate blogilike tekstide ning tänapäeva eesti kõnekeele vahendusel ukse eesti keelde ja kultuuri. Eelmisel aastal Linda Paltsi ja Monika Urbi magistritöö (TÜ 2020; juhendaja Mare Kitsnik) osana valminud ja seejärel raamatukesena ilmunud tekstikogumik täidab eesti keele õppevahendite maastikul mitu lünka. Lugesin tekstikogu kohvikulaua taga istudes ühe hingetõmbega läbi ning leidsin mitmeid pidepunkte, mille üle minul kui sotsiolingvistika taustaga keeleuurijal ja -õpetajal on vaid hea meel.
Algatuseks olulisimad märksõnad. Täiskasvanud õppijale iseseisvaks lugemiseks mõeldud „Meie elu“ tekstid peegeldavad ja vahendavad tänapäeva eesti kõnekeelt ning järgivad kommunikatiivse keeleõppe ja konstruktsioonigrammatika põhimõtteid. Autorid pakuvad õppijale jõukohast, atraktiivset ning autentset keelelist sisendit. Grammatikat edastatakse varjatult, sõnavormi ja tähenduse terviklike konstruktsioonidena. Seetõttu ei leia tekstikogust ühtki grammatilist mõistet ega selgitust, pole siin harjutusi ega ülesandeid, seda samuti teadlikult. Lugeja juhatatakse eri tasandi tekstide abil (põhitekst, piltsõnastikud, mono- ja dialoogid jutumullides) eesti keele juurde. Ja see toimib sellisena.
Mida õppija oskab ja kuhu ta jõuda võiks?
„Meie elu“ autorid näevad tekstikogu sihtrühmana täiskasvanud A2-tasemel keeleõppijat. See tähendab, et tekstikoguni jõudmiseks on õppija eelnevalt läbinud sadakond tundi eestikeelset juhendatud suhtlemist. Algaja suhtleja oskustega on meil isiklike keeleõppe kogemuste pinnalt lihtne samastuda. Sellel tasemel oleme suutelised rääkima endast ja oma lähedastest, tunneme numbreid ja kella, räägime sellest, mida sööme-joome ja harrastame. Vajame ja võtame suhtlemiseks aega ega pruugi emakeelsest vestluspartnerist alati aru saada. A2-tasemele jõudnu on päris algajast mitugi sammu edasi liikunud ning kannab endaga kaasas kogukamat pagasit, kuigi võib vajada kaaslaste abi. Kõneleja tuleb üldiselt toime isiklikku suhtlusvõrgustikku ning teemasid puudutavatel jutuajamistel, avalikus ja tööalases suhtluses võib suhtlusvahenditest veel vajaka jääda. A2- tasemele jõudnud keelekõneleja potentsiaalsed oskused, teadmised ja vajadused ongi Paltsi ja Urbi tekstikogu lähtepunkt.
Ajaveeb keeleõppe teenistuses
Mõnekümnest blogilikust lühitekstist koosnev „Meie elu“ heidab nelja peategelase vahendusel pilgu Eesti inimeste argipäeva. On 27-aastane vallaline Kristiina, 36-aastane pereisa Tarmo, pisut noorem pereema Tuuli, 20-aastane välistudeng Lin (kelle päritolu ei selgugi). Igal tekstil on oma minategelane, kelle kaudu mingit lugu jutustatakse ning õppija temaatilise sõnavarani suunatakse. Ajateljele paigutatuna algab tegevus hilissuvel ning lõpeb suveetenduse külastusega aasta pärast juulis. Nii läbib tekste selge kronoloogiline telg, mis sündmused tervikuks seob. Igal tegelasel on oma ülesanne täita: Tarmo ja Tuuli vahendusel heidetakse pilk eesti perede tegemistesse, Kristiina esindab vallaliste ettevõtmisi, Lini kogemuste ja tähelepanelike märkamiste abil kuvatakse eesti eluolu välismaalase silme läbi. Stereotüüpidest vaba teos siiski pole: nii korratakse siin üle, et välismaalastele meeldib kohuke, kuid ei meeldi kiluleib, samuti on kama imelik toit.
Sissevaade eesti keele kõneleja kultuurikogemusse
Lühike sissejuhatus kõlaks umbes nii: kui naine läheb naisele külla, võtab ta kaasa pudeli veini ja tordi, kingituseks toob orhidee. Külakostiks viidud tort võib külalise meelehärmiks pererahva külmkappi jäädagi. Mõnele teisele külalisele võidakse pakkuda kartulisalatit viineritega, juustu- ja šokolaadikooki. Enam pole ema see, kes haigena haigete lastega koju jääb ‒ ka isa jääb koju (töötab kodukontoris). Spaasse võib naine minna üksi ning nautida restoranis head-paremat. Metsast korjab eestlane kukeseeni-pilvikuid-puravikke-mustikaid, valmistab kukeseentest värskete kartulite kõrvale kastme ning sisustab õhtu filmidega „Seenelkäik“ või „Aasta täis draamat“. Jaaniõhtul maakodus niidetakse muru, grillitakse (mh šašlõkki ja seeni), käiakse saunas, hüpatakse järve ja tehakse jaanituld. Itaalia toidukultuur on siinsetele oludele ja tavadele kohandatud, pastatooted on ühed makaronid kõik, mida pole patt süüa ketšupiga. Soolaleivale minnes kingitakse ikka soola-leiba.
Õpikutekstide kirjutamine on kunst omaette ‒ kuidas kõnetada sihtrühma, komponeerida lugu nii, et see oleks täiskasvanu jaoks apetiitne ja atraktiivne, keeleliselt ja kultuuriliselt ajakohane, silmaringi avardav ning olulisim ‒ usaldusväärne. Palts ja Urb on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Tekst pole mitte kokku, vaid asjatundlikult komponeerides läbi kirjutatud, olles vaba õpikukeelele sageli omasest distantsist kas autentse keele ja/või sihtrühma vajadustega. Vaid üksikute tekstide puhul kumab läbi mõningane kõrvalepõige (nt „Nädalaga vormi“). Nimetagem seda keeleõpetaja kiusatusteks. Tean ju omastki käest, milline ahvatlus on anda õppijale korraga kätte võtmed kõigi uste juurde: lõimida mööblisõnavara koos post- ja prepositsioonidega, otsa põhivärvid. Siin aga kehtib lihtne tõde: vähem on rohkem. Ka mõned Tartu-kesksed lood võivad vajada kõrvalseisja selgitusi, et mõista paremini tekstides peituvaid sügavamaid kultuurikihistusi, mis ei pruugi õppijale niisama kergesti avaneda (nt kadripäeva ja soolaleiva traditsioonid või ööorienteerumine Kuradisilla juures).
Appi! Ma olen megaväsinud!
Olen seda meelt, et õppijale tuleb keeleõppes anda emakeelena kõnelejaga samad leksikaalsed vahendid, et õppija liiguks samas keele-, kultuuri- ja inforuumis. Küsimus on õiges doseerimises ‒ mida millalgi sisse tuua, mis mahus ja järjekorras. Alati ei peagi kõike õpetama, vaid jätma õppijale avastusrõõmu, kuid teda ei tohi millestki teadlikult kõrvale jätta, ammugi sellest, mis on emakeelena kõneleja repertuaaris tavapärane. Just seetõttu on eriti hea meel kohata tekstides tänapäeva eesti kõnekeelt kogu selle variatiivsuses (v.a roppsõnad). Pole meil just palju õppematerjale, mille tutvumisdialoogidest leiame kas või tervitusvormelid „hei“ ja „tšau“ (lk 5). Viimase puhul võib muidugi vaielda ortograafilise kirjapildi üle, sest lubatud on nii „tsau“ kui „tšau“. Küllap see ongi maitseasi ning isikliku väljendusviisi peegeldus. Tekstidest leiab rohkesti suurendus- ja hinnangusõnu (nt megaväsinud; hästi lahe õhtu oli!; mõnus!; uhh, kui hea!), laensõnu (äpp, popkorn, suši), liitsõnu ‒ kui need on sisult tarvilikud (nt leilisaun, soolasaun, aurusaun ‒ kuid kuhu jäi suitsusaun?). Sünonüümide näol pakutakse alternatiivseid variante (käterätik = saunalina) ning peegeldatakse emotsioonide väljendamise võimalusi (Küll on mõnus, lahe, tore, hubane jne). Autorite head huumorimeelt näeme häälikuliselt lähedaste sõnade keelemängudes (nt „… aga sellerit ei olnud. Võtsin selleri asemel peterselli …“; „… kunagi ei tea ‒ äkki veab?!“). Nagu öeldud, grammatikat eraldi ei selgitata, vaid esitatakse konstruktsioonide kaudu. Siinkohal tõstan eriti esile tekste „Lemmiklooma surm“ (lk 17) ning „Mari õpib rattaga sõitma“ (lk 35).
Mõned küsimused siiski jäävad. Loos „Terve pere on haige“ (lk 22) võib teadlikum õppija lause „Andsin Marile tabletti ja ta vaatas multikaid edasi“ puhul küsida, kas ei võiks siin ka sõnavormi „tableti“ kasutada või kuidas üldse mõista osa ja terviku väljendamise erinevusi? Ka nimisõna „tainas“ võib küsimusi tekitada (lk 27), eriti kui õppijal on kõrvalt võtta emakeelne, kelle keelepruuki kuulub rööpvorm „taigen“. Mõnes kohas tuleks vist ka põlvkondlikke (ja soolisi?) kasutuserinevusi selgitada (nt sõnade nii ja hubane sage esinemine tekstides).
Lõpetuseks
„Tartu on hea koht, kus idufirmat luua, sest sõnas start-up on Tartu ‒ sTARTUp! (lk 28), sõnab TÜ-s informaatikat õppiv tulevane tarkvaraarendaja Lin. Autorite mõttekäiku edasi arendades võib tõdeda, et Tartu on ka hea koht keeleõppematerjali koostamiseks. Igal juhul on Linda Paltsi ja Monika Urbi esimene start (või start-up) algupäraste keeleõppematerjalide maastikul igati õnnestunud ning selle tekstikoguga tuleb kindlasti arvestada. Ootame järge!
Mina kui isik, kes õpetab aeg-ajalt mitteeestlastele eesti keelt ning naudib väga seda tööd, olen seda õpikut kasutanud. Tagasiside oli äärmiselt positiivne. Tundides oli särtsu. Kuna kommenteerimine tähendab irisemist, vingumist ja väljaheidete loopimist vastu peldikuseina, siis alustan kohe ka sellega (viimase tegevusega vast vähem, sest pole nagu põhjust).
Mis võiks õpikus olla teisiti? Mulle ei meeldi värviliste piltidega õpikud (probleemist saab küll lahti, kui õpikut kopeerida). Õpin ka ise innukalt võõrkeeli ning kõige suuremat mõnu pakuvad mulle koltunud lehtedega kapsad. Eriti hea, kui on läbi imbunud tubakast, bakteritest ja viirustest ning täis kohviplekke. Värviliste piltidega õpikud segavad õppimist. Aga olen teadlik, et kõigil ei pruugi seda probleemi olla.
Nüüd poliitikast. Õpik tundub õrnalt minevat halli tsooni. Otse just neomarksistlikku (Eestis “tühisüdamete”) ideoloogiat peale ei suruta, aga vihjamisi küll? Siiski on tegemist halli tsooniga. Kui oleks päriselt “salliv ja sõbralik” õpik, siis seda ma kasutada ei tahaks. Kiidan autoreid “stereotüüpide” eest (mida arvustuse kirjutaja on pahaks pannud, tsk, tsk). Elagu stereotüübid! Elagu vabadus! Elagu reaalsuse kirjeldamine! Maha uue reaalsuse tekitamine neomarksistlikus soustis!
Arvustuse kirjutaja kasutab ka sõna “päritolu” uuskeelset tähendust, mida praegu surutakse Eesti haridussüsteemis ja meedias halastamatult peale. Eesmärk: mõiste “eestlane” lahjendamine ning eestlaste hävitamine. Toon näite sõna “päritolu” vana ja õige (!) kasutuse kohta: “Barclay de Tolly oli šoti päritolu baltisakslane.”. Miks šoti päritolu? Sest ta EI OLNUD šotlane. Šotlane oli tema vaarisa. Tegelaskuju Lin nimest tuleb ju tema päritolu väga ilusasti välja.
Õpikute poliitiline suundumus peab vastama preambulale. Vastasel juhul kaotab Eesti Vabariik oma mõtte ning Eesti muutub rahvusriigi asemel kahtlaseks territooriumiks. Ekskursioonid muudesse ideoloogiatesse (eriti veel sellistesse, mis on oma olemuselt antinatsionalistlikud) peavad olema lubamatud. Tunnistan ausalt, et mina kui veendunud ja paadunud natsionalist ei taha õpetades poliitikaga tegeleda (grammatika on poliitikast palju põnevam) ega pidevalt rünnakute all ägada. Rõhutan, et minu jaoks jäi õpik siiski õigele poole tara. Kui õpetan eesti keelt, siis valin oma õppematerjalid ise. Ise valisin ka selle õpiku ning soovitan ka teistel, kes eesti keelt õpetavad, seda õpikut kasutada. See armas raamatuke on kahtlemata täitnud väga olulise lünga ning autoreid tuleb kiita ja seejärel veel kiita.