Saagem tuttavaks – eesti keele õpetajad Narvas

Merle Karusoo tegi Narva eesti keele õpetajatega lavastuse „Kes ma olen?“. Leheloos räägivad selles osalenud õpetajad. 

Lavastaja Merle Karusoo dokumentaallavastustel, mille sisuks on tegelaste enda lood, on pikk traditsioon. Meenuvad Pirgu arenduskeskuse tegemised ja lavastused eestlaste elulugudest, 13-aastaste ja Haiba lastekodu laste lood. Karusoo on oma tava jätkates võtnud nüüd vaatluse alla Narva eesti keele õpetajad. Koostöös Integratsiooni Sihtasutuse ja Vaba Lava Narva teatrikeskusega pani Karusoo Narva eesti keele õpetajad rääkima oma lugu – endast, oma juurtest, elust piirilinnas ja oma tööst.

Pea kahetunnises etenduses on laval kaheksa eesti keele õpetajat, kes teevad oma igapäevast tööd üldhariduskoolis, ja kaks noormeest, kes entusiasmiga on läinud Narva ning õpetavad seal täiskasvanutele riigikeelt ja tegelevad noortega. 

Milline töö on õpetada venekeelses keskkonnas eesti keelt, kui suur on seejuures õpetajate töökoormus, millises keskkonnas, meelsuses ja vaimsuses nad elavad ja töötavad, sellest räägitakse lavastuses ausalt ja siiralt. Kuulajal-vaatajal on võimalik võrrelda nende tegemisi kolleegide tööga mujal Eestis. Võrdlemine paneb esinejaid imetlema ja läheb hinge. Samas tundub oma loo esitamine olevat neile ka omamoodi kergendus, teraapia, mida nad ise ei eitanudki. „Läks palju kergemaks,“ ütles pärast esietendust Narvas õpetaja Inguna Joandi, kes eesti keele õpetajana alustas oma elu ja tööd piirlinnas 1990-ndate algul.

Lavastus kui eneseabi

Kohtusin lavastuses osalenud õpetajatega mõni nädal pärast kahte etendust, mis olid toimunud Narvas ja Tallinnas. „Üksteisest arusaamine, keele temaatika, lõimumise raskuste adumine,“ loetles Krismar Rosin seda, mida etendus osalistele andis. Tema arvates hakkas publik nende lugude mõjul mõistma, et elu Narvas ei ole mustvalge. Ei saa öelda, et venelased lihtsale ei õpi eesti keelt või et kõik eestlased vihkavad venelasi ja peavad neid okupantideks. Just perelugude kaudu selgub, kui keerulised on eestlaste, aga ka pärast sõda Ida-Virumaale saabunud või saadetud N Liitu kuulnud mitmest rahvusest inimeste lood. Neist kõigist pidanuks sõjas laastatud, mahapõletatud ja tühjaks jäetud ning sovetilikus stiilis üles ehitatud linnas ja rajoonis saama nõukogude inimesed. Miks see eestlaste puhul nii ei läinud – põhjus on ilmselt kodumaas ja juurtes, mis neid hoidsid. 

„Ma arvan, et see oligi Merle projekti fenomen, et need lood olid läbi isikliku prisma, ka läbi valude ja igasuguste murede,“ arutles Krismar, kes pärnakana kolis Narva soovist muutusele kaasa aidata.  

Ennastületav ettevõtmine

„Alguses olin ma osalemisele absoluutselt vastu. Kui hakkasin kalendrit vaatama, ma lihtsalt ei leidnud selleks aega,“ tunnistas Margit Sibul. Ajapuuduse tõttu ei saanudki paljud õpetajad selles põnevas ettevõtmises osaleda. „Õde ja mees olid need, kes ütlesid, et mine ikka. Ja ma ei tea, mille arvelt siis kõik see aeg tuli,“ ütles Margit. Idee talle meeldis, aga ettevõtmine kujuneski väga ajamahukaks. „Aega kulus sellele väga palju. Pidime kursusi ja kõike muud, ka perega tegemisi edasi lükkama,“ tõdes ta.  

Kuigi lavastuse ettevalmistuse käigus kogunes teemasid ja tekste rohkem, kui etendusse jäi, ja mõne loo puhul tekkis rääkijail kahtlus, kas nii isiklikke asju peaks laval ette kandma, lõpptulemus tegijaile meeldis. „Ma sain sellest, mis mulle kunagi neljateistaastasena šoki valmistas, nüüd rääkida niimoodi, et ei hakanud nutma,“ lausus Margit. 

Osalised nimetasid seda vabakirjutamiseks: tuldi kokku, Karusoo andis teema, misjärel kirjutati kümme minutit ning loeti oma tekst teistele ette. Õpetajate hinnangul oli protsess väga mõnus. Just nagu alateadvusest tulid need momendid, jutud ja tekstid, mis laval ette kanti. Nagu kirjutati, nii jäi. Vaid lauseehitust sätiti hiljem. Koos käidi kümmekond korda nädalalõppudel ning seejärel toimusid lugemisproovid. 

„Kõigepealt mälestused, mida tuli äärest ääreni ja millele ei ole viimasel ajal palju tähelepanu pööranud,“ nimetas Inguna Joandi, mida etendus talle endale andis. Ühel meelel kinnitasid asjaosalised, et avanes võimalus kohtuda inimestega, kelle nime olid nad varem kuulnud, aga keda nägupidi poleks ehk tänaval ära tundnud. Ja saadi kinnitust, et nad teevad õiget asja ning et Narva linnas on neil mõttekaaslasi. „Mõnus seltskond oli,“ lausus Inguna. „See oli nii tore, kuidas me kaheksakesi hästi vastumeelselt alustasime ja mil moel siis see projekt meid ühendas. Me pidime kogu aeg pingutama, see liitis meid ja leidsime häid sõpru. Lõpuks oli nii lõbus, naersime ja toetasime üksteist, see oli hästi tore protsess,“ rääkis Margit. 

Üleloomulik töökoormus 

„Nad on Narvas väga raskes seisus,“ lausus Merle Karusoo. Eesti keele õpetajaid on piirilinnas vähe ja need, kes olemas, on tõeliselt ülekoormatud. „Nad peavad tegema kõike, mida eesti keeles tarvis teha on, ka oma kolleegide eest, kes eesti keelt ei valda.“

Krismar, kes õpetab Narva eesti majas täiskasvanuid, kellest osa on tulnud õppima huvist, osa suunatud, ütleb, et need inimesed on tänulikud ja motiveeritud võrreldes üldhariduskooli õpilastega, kelle õpetamise kogemus tal samuti on. „Koolis tundsin, et suurema osa ajast kasvatan ma kellegi lapsi, ja see oli meeletu töö. Nad on justkui dresseeritud, et eesti keel on paha.“ Täiskasvanud õppijatega tal seda tunne pole. 

Koolis puutus noor õpetaja lisaks kasvatustööle kokku anoreksia, buliimia, vaesuse, suitsetamise ja joomisega. Seda kõike on ka eesti koolides, arvas ta, kuid sellele lisandus hoiak, et noor mees, eesti keele oskaja – aga teisi eesti keele rääkijaid on vähe – tehku kõike. „Ma töötasin enamasti kaheksast kolmeni koolis ja olin õhtuks nii läbi, et ei suutnud isegi külmkapi ust avada,“ rääkis ta avameelselt läbipõlemisest. Õhtuks jäid kodused tööd, nädalavahetustel muud ülesanded. Töökoormus oli emotsionaalsest ülekoormatusest võib-olla isegi väiksem, arvas ta. „Ma olin justkui ühiskonnaõpetaja, algul täiskohaga, ja poole kohaga huvijuht, aga poole kohaga huvijuhti pole olemas.“ Poole kohaga töö tähendas ikkagi kohustust korraldada umbes 50 üritust kuus. „Algul olin nõus ja mõtlesin, et koolides käibki nii, aga eesti keeles huvijuhtimise ja keele õpetamise kõrval hakkasid häirima autoritaarne juhtimisstiil ja vangi tunne, kui oma tulek ja minek tuli kirja panna.“ 

Ida-Virumaal 12 aastat elanud ja enne õpetajaametit linnavalitsuses töötanud Margit Sibulal on sama kogemus linnakunstniku ajast: igaüks koputas kabineti uksele ja pakkus mitut lehekülge teksti tõlkida. Ja tulid ka linnakodanikud jutuga, et maksuametist tuli kiri, teil on eesti perekonnanimi, kas te võiksite tõlkida. „Ma ei taha sõna-sõnalt, aga natukene.“ Loomulikult ei saanud tõlkida poolikult ega öelda ära inimesele, kes oli kohale tulnud. „Õppisin järjest rohkem hindama oma töökohustusi ja mitte võõrast tööd nii palju tegema,“ rääkis Margit ja arvas, et kodulinna eesti keele õpetajate hulgas on küll neid, kes on pidanud sama läbi tegema või on praegu selles etapis. 

Õpetaja Joandi päevakavas, mille ta saatis, et kohtumisaega kokku leppida, lõppes tema tööpäev kl 20, nädalavahetuselgi oli ta hõivatud keeleõpetajate ühisüritusel esinemisega. 

„Jah, iga päev kaheksast hommikul kaheksani – poole üheksani õhtul. Kogu aeg eesti keele sees,“ kommenteeris ta oma päevi. Siiski leiab ta aega käia ujulas ja kepikõnnil, sest see annab energiat. „See on kutsumus,“ ütles ta oma töö kohta. „Kui vead seanahka, suhtud niimoodi, et nelikümmend viis minutit annan tunni ära ja sellega on minu funktsioon lõppenud, siis tulemust ei tule.“

Etendusel loetles üks tegelane: „Kui oled keelekümblusõpetaja, siis sa koostad oma õppeaasta töökavad koostöös teiste õpetajatega, tõlgid kooli üldtööplaani ja artikleid kooli veebilehele, oled tõlkija koolitustel, koostad töölehti, juhendad uurimistöid, tõlgid, sinu tööks on analüüsid, aruanded, arengukavad, tasemetööd, sotsiaalmeedia postitused, lõpu- ja riigieksamid, konverentsid, tunnikavad, teiste õpetajate tunnikavad ja ainekavad, päästeameti õppe seletuskirjad, ohutusjuhendid, arenguvestluste kokkuvõtted.“ Lisaks mitmesuguste päevade, nagu Euroopa keelte, kodaniku-, emade-, isade-, emakeelepäeva ja riigi sünnipäeva ürituste korraldamine. 

Narva nagu riik riigis 

Entusiasmist ja missioonitundest kantuna oma tööd tehes arvestavad õpetajad sellega, et 9. mail puuduvad koolist õpilased, kelle kodus tähistatakse võidupäeva. Nad kuulevad lastelt, et eesti keelt pole vaja õppida, sest see on nagu tehiskeel, mida keegi ei räägi, et ebaõiglane on nõuda eesti keele oskust, kui õppurid ei näe vajadust õppida mõttetu väljasureva väikerahva keelt. 

Aga kõik pole piiri ääres kaugeltki lootusetu. Kaks õpetajat lavastusest töötavad Narva Vanalinna riigigümnaasiumis, kus õpitakse eesti keelt emakeelena juba esimesest klassist. Alustades keelekümblusõpikutega, võtavad nad neljandas klassis kätte samad õpikud, mis on eesti koolideski. Selles koolis loevad gümnasistid kodus ja tunnis „Tõde ja õigust“ eesti keeles, arutlevad loetu üle ja kirjutavad sellest. „Me peame suuri samme astuma ja areng on hästi näha,“ hindas õpetaja Sibul. Lõpetajad teevad eesti keele eksamit nagu teisedki eesti kooli õpilased. „Muidugi ei ole me esimeste hulgas, aga kui meie tulemusi võrrelda nende omadega, kes teevad eesti keele kui teise keele eksamit, siis oleme väga heal kohal,“ ütles õpetaja. Vanalinna riigigümnaasium kasvab, sinna on palju soovijaid. Vanemad loodavad, et kooli lõpetanu oskab eesti keelt nii hästi, et on võimeline edasi õppima ülikoolis. 

„Eks nad loodavad ka imele,“ lausus õpetaja. Neli tundi keelt ja üks tund kirjandust nädalas on tema hinnangul ikkagi vähe, kuna õppematerjali maht on suur. Ka tema kunstiajaloo tunnid on täidetud eesti keele õppimisega. Ent õpetaja muretseb selle üle, et väljaspool kooli on noortel vähe võimalust õpitut kasutada. Viis tundi nädalas ei anna oskust, et vabalt rääkida ja kirjutada. 

„Kus saab eestlane Narvas vaba aega veeta? Kus emakeelt rääkida?“ küsis Krismargi ja vastas: „Eesti keeles saab suhelda, aga see nõuab õpetajalikku suhtumist, et ma ei jäta jonni.“ Kuid eestlane Narvas väsib vahel sellest õpetaja positsioonist kodupaiga avalikus ruumis. Kui linnas etendati „Kremli ööbikuid“ ja Narva sõitis väga palju eestlasi, oli kohalike eestlaste kõrvadele lausa ebatavaline kuulda, kui palju kõlas linnas eesti keelt. Kuid ega nad imesta ka selle üle, kui mõni Narva õpetaja ütleb, et käis õpilastega Eestis ekskursioonil.

Ruupor õpetajatele

Tuleviku suhtes olid mu vestluskaaslased optimistlikud. „Arvan, et paljudel oli projekti minekuks sama põhjus mis mul: tuleb anda õpetajatele ruupor,“ ütles Krismar. Sama juttu, mis kõlas laval, on räägitud koolidirektoritele, on kõneldud komisjonides. See pole mõjunud. „Võib-olla avab see projekt uksed millelegi uuele ja eesti keele õpetaja häält võetakse kuulda,“ avaldas lootust Inguna Joandi. 

„Mina usun pigem linnavõimu vahetusse,“ ütles Krismar tulevikule mõeldes. „Kümneid miljoneid on eraldatud, et eesti keelt hakataks õpetama siin juba lasteaias,“ lausus Merle Karusoo etendust sisse juhatades. Kuhu on see raha kadunud? „Need inimesed, kes selle eest vastutavad, peaksid kõik seda kuulama,“ lausus lavastaja. 

Narva esietendusele olid kutsutud kohalikud poliitikud ja linnavalitsuse ametnikud. Neist ei tulnud kedagi. Kutsuti koolijuhte – mõni vast tuli. Kohalikele eestlastele meeldis etendus väga, vahendas Krismar. Publiku seas olid Narva kolledžis õppijad, tulevased eesti keele kui teise keele õpetajad, esinejate kolleegid ja täiskasvanud riigikeele õppijad ning kaks poliitikut Toompealt. Tallinna etendusel olid publikuks tulevased näitlejad, Rooma klubi liikmed, kultuuriministeeriumi rahvas.  

Mida teha?

„Me tahame seda lugu tutvustada sihtgruppidele, kes on selle teemaga seotud või tegelevad sellega iga päev, sest isiklikud lood on vahel isegi paremad selleks, et aru saada, mis tegelikult toimub,“ ütles Krismar. Kui see projekt aitaks midagi muuta, oleks ettevõtmise põhieesmärk täidetud. Vähemasti võiks nii loota. Krismar tõi näiteks koroonalaine ajal väga hästi õnnestunud keelesõbra programmi, kus osales üle 800 inimese, ligi pooled neist vabatahtlikud eesti keele mentorid. Osa neist suhtleb siiamaani. Kuid sellest on vähe. 

Ühiskond ei ole lõimingu lainel, arvas laval üks osaleja. Pole vaja eraldi koole, keelekümblus on end õigustanud, pakkus teine. Narva vene emakeelega eesti keele õpetajatele peaks toimuma järjepidevalt keeletalgud. Õpilasvahetus peaks saama suuremat hoogu ja rahatuge. Miljoneid üleminekufondi toetusi tuleks kasutada keelekümblusõpetajate ettevalmistamiseks. Otsustajatel, poliitikutel, linnavalitsusel, haridusministeeriumil on vaja ühist arusaama, arvati. Ning otsustes tuleb olla järjepidev, mitte hanitada järjekordsete valimiste eel narvakaid lubadustega. Narva eestlased ootavad, et lõpeks selline üldine hoiak, et Narva, vene asi, mis me sinna puutume. 

Isegi kui teoks saaks motivatsioonipakett uutele õpetajatele, mis sisaldaks toetusi, elamispinda jm hüvesid, mis hoiaks mujalt tulnuid Narvas õpetajaametis kas või viis aastat, oleks see parem kui praegune seis. Eriti juhul, kui nende lahkudes tuleks taas uusi hakkajaid ning innukaid õpetajaid.  

Erinevus on pigem rikkus

Irene Käosaar, Integratsiooni Sihtasutuse juhataja:

Umbes aasta tagasi tekkis meil Vaba Lava juhi Märt Meosega mõte kajastada ühiselt Narva päriselu. Kuna Märt on olnud seotud ka eelmiste Merle Karusoo lavastustega, pakkus ta välja selle vormingu. Integratsiooni Sihtasutuse roll on toetada ühiskonna sidusust ja tuua esile selle mitmekesisust – sestap oleme kasutanud erisuguseid esitusvorme, olgu räpiooper „Karma“ või 20. augusti kooslaulmispidu Narvas. Selline esitlus tundus uue võimalusena.

Kohtusime aasta tagasi ka Merle Karusooga ning tema huvi oli kajastada eesti keele õpetajate väljakutseid piirkonnas, kus eesti keel on kõneldavatest keeltest vähemuses. 

Nii said kokku loominguline lähenemine ja soov näidata Narvat, neid inimesi, kes siin elavad ja tööd teevad. Tuua esile nende juured, näidata rõõme ja muresid ning kindlasti ka seda, et ei ole üheseid lahendusi ja selgitusi – me oleme erinevad inimesed ja vahel tähistame jõulegi erineval ajal ning see on pigem rikkus kui väljakutse.

Arengukava aastateks 2021–2035

Novembris valitsuses vastu võetud eesti keele arengukava üks üldeesmärke on, et „kõik Eesti elanikud valdavad eesti keelt ja väärtustavad teiste keelte oskust“. Selle eesmärgi saavutamiseks on planeeritud palju tegevusi. Küsisin Narva õpetajatelt, kui reaalne on kavandatav saavutus aastaks 2035 Narvas. 

„Tundub usutav, aga räägime siis keeleoskuse tasemetest,“ täpsustas Krismar. Võimalik, et Ida-Virumaal suurem osa inimesi võiks selleks ajaks rääkida eesti keelt B1-tasemel. Narvas on eesti keele maja, kus saaks veel rohkem keelepraktika võimalusi pakkuda, linnas saab praegugi rääkida eesti keeles, kui olla järjepidev ja viitsida selle nimel vaeva näha. „Mina optimistina usun selle kava võimalikkust B1-tasemel,“ ütles Krismar.

„Mina elan ja töötan selle nimel ja usun ka sellesse,“ vastas Margit, kes näeb Narvas eesti keele oskuse kasvu. Eks ikka jääb keegi või teatud põlvkond, kes eesti keelt kasutama ei hakka, aga keeleoskuse nimel tuleb tööd teha, see ei tule iseenesest ega juhtu niisama, arvas ta. 

„Eesmärgi võib püstitada, aga tuleb inimestega tööd teha,“ lausus ka Inguna. Eesti keelt ei osata mitte sellepärast, et pole häid õpetajaid või nad on laisavõitu. Probleem on motivatsioonis. Õpilastel pole motivatsiooni õppida, kui nad arvavad, et saavad oma emakeelega ideaalselt hakkama. Neil, kel pole väljavaadet kodulinnast mujale minna, on tunne, et tulevad toime eesti keeletagi. 

„Õpilaste suhtumine ja mõtlemine peab muutuma ja lastevanematega tuleb tööd teha,“ arutles Inguna, kes õpetab eesti keelt võõrkeelena tavaklassis. Võib-olla laps ise saabki aru, et peaks õppima, aga lastevanematelt tuleb väga palju takistavaid tegureid. „Tulevikus tuleks pöörata rohkem tähelepanu emadele-isadele ja neid kasvatada,“ arvas ta. 

Annika Poldre

Kui Ida-Virumaa oleks atraktiivne

Indrek Tarand, olite Narvas valitsuse eriesindaja vaid aasta, 1993. a. Miks nii vähe aega? 

Vähe aega sellepärast, et minul oli konkreetselt kaks ülesannet: hoida võimalusel ära referendum ning korraldada kohalikud valimised Eesti seaduse järgi. Esimene päris täielikult mõistagi ei õnnestunud, aga valimised toimusid. Meenutan, et vastase argument oli toona, et kellelgi pole kodakondsust ja seega ei leidu kandidaategi volikokku, mida kohalikus kõnepruugis GorSovetiks hüüti. Leiutasime siis nii kandidaadid kui valijate nimekirjad ja kõik sai korra kohaselt tehtud. Seega töö sai valmis ja võis koju tulla …

Jah, peaminister Laar tegi mulle ettepaneku Narvas kandideerida ja soodsa tulemuse korral sealseks linnapeaks hakata. Kohalikele eestlastele oli see plaan täitsa mokkamööda, minule ent mitte. Mõtlesin toona niimoodi: kuramuse päralt! Ma olen oma orjuse Venemaal sõdurisaabastes juba ära teeninud. Samal ajal mu sõbrad, kes olid „tervislikel“ põhjustel relvateenistusest vabastatud, paiknesid ilma mööda laiali, kes Washingtonis, kes Pariisis, kes Stockholmis. Vabariigi taastamises osalemise üks motiive oli just see, et saab jälle eurooplaseks, sealhulgas teiste eurooplastega vabalt läbi käia. Mitte et asuda taas kord keset „emakest Venemaad“, mida Narva oma ilust ja eripärast hoolimata suuremalt jaolt ikkagi ju kujutas.

Mul ei olnud mingit tahtmist elada keset venekeelset keskkonda ja hommikust õhtuni vaielda selle üle, kas Teine maailmasõda lõppes 8. või 9. mail ning kas Punaarmee vabastas või orjastas minu esivanemad. Ning isegi kui mina ja ehk veel paarkümmend inimest oleks oma elu pühendanud Narva „eestistamisele“, poleks sellest mitte miskit abi olnud. Isegi mingite hiiglaslike välisfondide toel poleks suudetud sadu tuhandeid eestlasi Ida-Virumaale asustada, et keelekeskkond ja sedakaudu meelsuski muutuks. 

Pea 30 aastat hiljem võin kinnitada, et tegelikkuses on progressigi olnud ja Narvas on mitmeid eestimeelseid algatusi ja asutusi, mille tekkimise eeldus ja vundament ongi minu läbi viidud Eesti Vabariigi enesekehtestamine 1993. aastal. Ning neid inimesi, kes muutuse nimel pingutavad, peaks kas või iga päev mõttes tänama ja avalikult tunnustama. Ehkki okupatsiooniajal tekitatud demograafilisi tõsiasju see ei muuda. Narva elanikkond on vananenud ja vähenenud 25% või rohkemgi. Kui Ida-Virumaa oleks eestlasele atraktiivne regioon, siis ilmselt ei liiguks meie rahvuskaaslased kümnete tuhandete kaupa Soome tööle ja elama, vaid elaksid juba ammugi barokseks taastatud Narva südalinnas.