Suhtlemisoskuse tähtsusest koolisuhetes sotsiaalpedagoogi pilgu läbi
Igapäevatöös sotsiaalpedagoogina näen, et paljud probleemid saavad alguse suhtluskonfliktist. Suhtlusoskuste edukas kasutamine aitaks neid olukordi ennetada või lahendada.
Tihti juhtub, et tekkinud konfliktiolukorras hakatakse vastanduma, süüdistama, õigustama ning lahenduse asemel paisub konflikt tüliks.
Kooli sotsiaalpedagoogi töö on leida sotsiaalsetele probleemidele lahendusi, kasutades selleks pedagoogilisi vahendeid. Abistamise ja toetamise eesmärgil töötatakse õpilastega (individuaalne ja/või grupinõustamine), lapsevanematega (nõustamine) ja õpetajatega (konsultatsioonid).
Mida saavad need kolm sihtgruppi – õpilased, lapsevanemad, õpetajad – ise ära teha, et olla kellegi jaoks tugi ja igaühe heaolule kaasa aidata? Milline on tugispetsialisti roll nende gruppidega töötamisel?
Vaatleme, mida saaksid suhtluspartnerid koolis ise ära teha, et koolis oleks meeldiv ja turvaline kõigil. Artiklis püüan selgitada vastutuse võtmise tähtsust suheldes.
Õpilane – õpilane
Selles suhtes algab julgus juba sellest, et julged klassiruumis suu lahti teha ja öelda õpetajale, et tema tempo on liiga kiire või mõni teema jääb arusaamatuks. Uued õpilased ei julge tihti seda teha ning nõustamisruumis tuleb see jutuks.
Tuleks proovida oma hirmust üle olla ja abi küsida. Selline julgus võib teha suure teene klassikaaslasele, kes ise mingil juhul abi küsida ei julge. Olen toonud noortele näiteid oma gümnaasiumiajast, mil ise ka maalt ja hobusega suurde linnakooli õppima läksin. Mäletan senini, kuidas suu hakkas kuivama ja käed värisesid, kui pidin kirjanduse tunnis püsti seistes avaldama arvamust mõne kirjandusteose kohta.
Esimesed korrad oli raske, siis harjusin ära. Pärast oli see loomulik ja hilisemas elus olen selle kogemuse eest väga tänulik, sest harjutasin end teiste ees selgelt ja arusaadavalt väljendama.
Kui su klassis on mõni õpilane, kes tundub sulle üksiku või eemalehoidvana, mine tee temaga juttu, küsi, kuidas ta uues koolis hakkama saab, kutsu enda kõrvale istuma vms. Isegi kui sellele ei järgne suurt sõprust, siis saad sina jätta endast mulje kui lahkest ja tähelepanelikust inimesest. Äkki järgmine kord tuleb ta ise sinuga suhtlema või sinult midagi küsima.
Õpetaja – õpilane
Sellises suhtes peaks jääma suhte loomine ja hoidmine õpetaja vastutusele. Seda kahel lihtsal põhjusel: esiteks on õpetaja täiskasvanu ja teiseks on ta oma ala professionaal. Eriti kui rääkida alaealisest õpilasest.
Gümnaasiuminoorelt võib oodata suuremat vastutust, kuigi ka selles suhtes on õpetaja alati kõrgemal ja mõjuvõimsamal positsioonil. Tulemuslik suhtlemine saab alguse oskusest kuulata. Kuulda ja kuulata tuleb päriselt. Õpetaja võiks mõelda, et õpilane ei julge küsida või pöörduda tema poole oma murega. Kas ta õpetajana suudab märgata, mida õpilane sõnades välja ütlemata jätab? Kahjuks on lugusid, kus õpilane on aastaid pidanud kannatama õpetaja alandavat käitumist – õpetaja tunnetust me selles olukorras objektiivselt ei tea.
Aktiivne kuulamine, st kuulmisele lisaks ka kuulamine on raske ja peab olema teadlik valik. Õpetaja saab olla oma õpilastele eeskujuks, tugevaks liidriks ja turvatunde pakkujaks ainult siis, kui tema enda tass on täidetud. Õpilased lähevad koolist iseseisvasse ellu mitu korda õnnelikumate, tasakaalukamate ja teadlikumatena, kui neil on olnud võimalus kasvada koos neid armastavate ja neisse uskuvate õpetajatega. Lahket sõna, sooja pilku ja mõistvat suhtumist ei ole kunagi liiga palju. Arvan, et on uhke tunne, kui mõni õpilane kunagi täiskasvanuna räägib sinust kui õpetajast, kes talle raskel ajal toeks oli ja leidis aega ta ära kuulata.
Suhe on alati kahepoolne. Seega lasub vastutus ka õpilasel. Kas õpilane on teinud omalt poolt kõik, et täita talle õppimises püstitatud ülesanded? Oma töös näen nii mõnigi kord, et enda tegemata jätmised pööratakse õpetaja vastu, nägemata oma kohustusi ja vastutust.
Õpetaja ei ole klassi ees autoriteet ainult sellepärast, et ta on õpetaja. Õpilased panevad õpetajad proovile ja on mitu korda julgemad kui varasematel aegadel. Peale selle on õpilastel tehnika- ja nutividinad, millega õpetajad õpilase tähelepanu nimel võistlema peavad.
Kui põhikoolis õppisin ja vene keele tunni ajal klassi ees tahvlile kirjutanud klassiõe käekirja ülbelt kommenteerisin, tuli õpetaja, kes klassis parasjagu lilli kastis, minu selja taha ja kallas lillekastmisvett mulle pähe. Mul ei tulnud mõttessegi kellelegi kaebama minna. See oli minu jaoks õppetund, et pean maha jahtuma. Muidugi ei õigusta ma õpetaja käitumist. Kui selline sündmus oleks aset leidnud praeguse aja klassiruumis, oleks kindlasti keegi „juhuslikult“ seda intsidenti filminud ja õpetajast oleks õige pea sotsiaalmeedia antikangelane saanud. See näitab, kuidas on ajaga muutunud nii õpilased kui õpetajad. See, mis aastaid tagasi oli justkui lubatud, võib täna suur skandaal ja õpetajale isegi menetluse kaasa tuua.
Sotsiaalpedagoogina saan öelda, et kõik suhtlemiskonfliktidega juhtumid, mida olen lahendanud, on enamasti kahepoolsed.
Kodu – kool
Praeguse aja lapsevanemate seas on neid, kes eelmise sajandi 80-ndatel koolis käisid, aga ka 90-ndatel sündinuid. Seega on siin kogum emadest-isadest, kelle kasvatuspõhimõtted on täiesti erinevad, kuid peagi tegutseb ka vabas Eestis sündinud ja kasvanud lapsevanemate põlvkond. Laste kasvatamine on üks valdkondi, mis on ajas väga palju muutunud. Peale selle pääsevad tänu internetile kõik ligi igasugusele infole.
Iseasi, kas seda infot funktsionaalselt lugeda ja filtreerida osatakse. Kui see oskus on nõrk, võibki juhtuda, et ebakindlale pinnasele kinnituvad teooriad, milles järgmine eelmise täielikult tühistab, ning sisimas oma lapsele head sooviv lapsevanem võib lõpuks omadega täiesti ummikusse joosta.
Head kavatsused võivad viia hoopis selleni, et hoolimata kallitest koolitustest ja suure hulga raamatute lugemisest möllavad kodus ikkagi väikesed põrgulised, kellest on emade-isade bossid saanud.
Kasvatuspõhimõtete muutumine ajas on viinud selleni, et paljud lapsed tunnetavad teravalt vaid oma õigusi, kohustusi paraku mitte. Kasvatusteadlane ja vanemluse ekspert Amy McCready on selle oma raamatus „Mina-mina-minaepideemia“ tabavalt samanimeliseks nähtuseks nimetanud. Ja kui nüüd koolis kohtuvad selle põlvkonna lapsed õpetajatega eelmisest sajandist, on konfliktid kiired tulema.
Tugispetsialistina saan öelda, et enamikul juhtudest, kus lapse käitumine drastiliselt halvemuse suunas muutub, on põhjus kodus. Paraku räägib kodus laps vanemale juhtunust oma versiooni, mis ei pruugi olla tõene. Siinkohal peaks lapsevanemad ka endalt küsima, miks mu laps nii käitub.
Eelmainitud autorile toetudes söandan öelda: hoolimata raamatu intrigeerivast pealkirjast sisaldab see hulganisti kasvatusalast teavet, kuidas oma lapsest just nimelt mitte mina-mina-mina-sündroomiga õnnetut inimest kasvatada.
Usaldusliku suhte loomiseks on lastevanematel vaja eelarvamustevaba suhtlemist kooliga, teadmist, et laps on õppimise ajal usaldatud parimatesse kätesse. Kui aga lapsevanemale tundub, et see pole nii, siis tuleb uurida, kuidas neid olukordi lahendada saab.
Eespool kirjeldasin, kus koolitajaid ja autoreid pimesi järgides ning oma sisetunnet usaldamata võib last kasvatades endale karuteene teha. Samas soovitan siiski vanematel harida end laste kasvatamise valdkonnas. Aga kõike tuleb teha teadlikult ja äärmustesse kaldumata.
Kui kool ja kodu on n-ö ühes paadis ja ajavad laste nimel ühist asja, annab see lapsele turvatunde, et tema elus kaks olulist osapoolt teevad koostööd ja ta ei pea valima, kelle poole hoida. Küll aga näen oma töös tihti, et vanemad on häbelikud või ei oska kooli poole pöörduda. Siin saab jällegi õpetaja kooli esindajana olla see, kes esimesena käe ulatab ja koostööd alustab.
Leian, et kool ei ole ainult akadeemiliste teadmiste andmise koht. Kool on ja peabki olema ka kasvatusasutus. Laps veedab oma päevast pika aja koolis. Seega ei saa kuidagi pisendada kooli kui kasvatusasutuse tähtsust. Õnneks on ka selles küsimuses hoiakud muutumas ja väikeste sammudega toimub areng. Sellekohaseks näiteks on mitmed erakoolid kui kogukonnakoolid.
Samuti leidub ka kohalike omavalitsuste hallatavaid koole, kes on innovatsiooni teerajajad. Need koolid peavad kodusid tähtsaks ja oluliseks koostööpartneriks. Sisulist koostööd ei saa teha paljalt paberil – õige ja tulemuslik koostöö on ühine väärtusruum ja vastastikune austus ning usaldus.
Tugispetsialist – õpilane, kodu, kool
Olen seadnud endale eesmärgi anda endast parim, töötades õpilastega nii individuaalselt kui grupis, nende vanematega ja õpetajatega, aitamaks lastel endaga sõbruneda, end rohkem tundma õppida, arendada suhtlemisoskusi, sotsiaalseid ja enesekohaseid oskusi. Leian, et teen oma tööd õigesti, kui kala andmise asemel õpetan nõustatava ise kala püüdma.
Loomulikult toetun oma töös teadusele ja nii see peabki olema. Kuid sellele vaatamata algab koostöö nõustatavaga lahkest pilgust ja sõnast, siirast huvist tema vastu. Isegi minut või paar inimlikul tasandil suhtlust koridoris kohtudes võib osutuda kellegi jaoks päästerõngaks. Sotsiaalpedagoogi tulemuslik töö saab alguse märkamisest ja kuulamisest.
Ei pea olema kõrghariduse, hoopiski mitte mitme kõrgharidusega, et käituda inimlikult ja südamlikult. Tihti peitub just lihtsuses võlu. Ja iseenda teadmatagi võib nii saada just sinust see inimene, kes päästis kellegi päeva, tõi naeratuse suule, pani nägema asju teisest perspektiivist või hoidis ära midagi veel hullemat. Inimesele endale võibki tunduda, et see, mis tehtud, oli midagi iseenesestmõistetavat või elementaarset. Samas inimese jaoks, kes parajasti abi vajas, oli see kangelastegu.
TÕELINE ÕPETAJA
lahendab tunnis suhtlemisprobleemid eelkõige (vastavalt vanuseastmele) aine DIDAKTILISTE vahendite abil … Seda ei mõista inimesed, kes ise õpetamise TEADUSLIKEST alustest midagi ei tea … (vt ka videoloenud “Psühholoogia ja õpetamine” 1. ja 2. osa).
Tegeledes koolis ülemäära nn SUHTLEMISEGA kasvatame SILMAKIRJALIKKUST ja sõnaosavaust, keda mina küll kõikjal (meediani välja) üha rohkem kohtan… Inimlik suhtlemine kasvab ja kulgeb koolis nõudmiste-eeskujude looduspärases (ka pedagoogilises) tasakaalus-keskkonnas.