Tõestatud fakt: jõuluvana on olemas!
Koolidesse, kus imedesse usutakse ja imesid luua tahetakse, peab kindlasti saabuma päris jõuluvana, professionaalne ja auväärne oma ameti tundja, mitte punases mantlis tola.
Sõbrad-tuttavad, pedagoogid, meedikud, riigiametnikud, päästjad, meediategelased, kultuurirahvas! Küsin väga olulise küsimuse: „Kas jõuluvana on olemas?“
Kujutan juba ette näoilmet, millega asised inimesed säärase küsimuse vastu võtavad. Mõnegi pilgus võib peegelduda soovitus end välja magada või vähem mõnuaineid tarbida.
Siiski: „Kas jõuluvana on olemas?“
Igaüks loob imet
Vastan kohe! Eks meist igaüks taha oma töös luua imet, ilmvõimatuna tunduvat saavutada. Ja seda oleme ka saavutanud! Isiklikult ja riiklikult.
Eks mäletame-teame ju, kuis pool asist ja haritud Euroopat meile 30 ja enama aasta eest näppu viibutas ning selgitas: „Ärge te, eestlased, nüüd unistagegi oma iseseisvusest. Las jääb nii, kuis on, peaasi mitte Vene karu ärritada!“
Aga näed sa, meie ärritasime ja tegime oma ime ära! Nii me imeliselt iseseisvad olemegi. Ent ega sellega me imed ja usk imedesse piirdu.
Tohtrid teavad imelistest paranemistest, pedagoogid õppurite imelisest muutumisest targemaks, paremaks, nupukamaks. Omavalitsustegelastel on rääkida, kuis on imekombel leitud raha kooli või kultuurimaja lappimiseks. Või hoopis küla- ja vallarahva imepäraseks ühisaktsiooniks.
Nii on ilm ja inimesed ju imesid täis, tasub vaid neisse uskuda ja imed saavadki teoks. Elu ja aeg on seda tuhatkordselt tõestanud. Just imedesse uskuja loob ise imesid, saavutab imeväärset. Ning sel taustal pole isegi imeline, vaid absoluutselt normaalne, et jõuluvanad on olemas. Kes usub jõuluvanadesse ja päkapikkudesse, see usub ka imedesse. Vaid see, kes usub imedesse, suudab ise imesid luua. Just praegu, jõulukuul.
Foto: Marianne Loorents / Virumaa teataja / Scanpix
Professionaalsed imetegijad
Pean ise üheks oma suurimaks jõuluimeks seda, et mul õnnestus oma pisikesse kodukanti, Kadrinasse meelitada ülemaalisele kokkutulekule poolsada jõuluvana. Võttis kaks aastat toimetamist.
Idee selleks andis meie pere jõuluvana Riho. Ta on jõuluvana eelkäija, püha Nikolause masti tegelane, kes teebki ise kingitusi ja jagab neid, mitte üksnes ei kanna teiste hangitut laiali.
Ja mis põhiline: Riho ei kihuta kiirelt minema, tal on tõesti aega kuulata ära nii vanaema tervisemured kui vaadata üle laste tunnistused. Tal on kaasas oma eriline jõulujutt, mille meile vestab, ühtlasi kontrollib ta, kas eelmise aasta oma on meeles. Soojalt ja südamlikult.
Just Riho ja paar tema tuttavat kolleegi andsid mõtte kutsuda jõuluvanad üle maa Kadrinasse kokku. Ja nad saabusid! Suuremate ja väiksemate masinatega, jalgsi ja isegi hiigelsuure rekaga. Võite ette kujutada senini üht või äärmisel juhul kaht jõuluvana korraga näinud pisikeste kadrinalaste ammuli suid kui jõuluvanade meri nende ette voogas. Ja milliste jõuluvanade!
Traditsiooni hoidjad
Uhked mantlid ja imekohevad habemed, kirjatud kotid, säravad tuttmütsid, vägevad kepid … Mõnele lapsele, kes oli seni harjunud tegelasega, kellel naabrimehe hääl ja seljas odav vatist habemega poekostüüm, oli see seltskond sajandi suurim ime. Nii õnnestus meil Kadrinas ära näha Jõuluvanad ja Jõulutaadid, isegi Jõulumemmed suure tähega.
Nad on inimesed, kes ei tee koomuskit stiilis, et lollidele lastele vaja ju kino teha. Need vanad ja taadid on oma ameti väärikad esindajad, kuulajad, õpetajad, hea väärtustajad, laste ammuoodatud sõbrad.
Nad tunnevad jõnglaste hingeelu, on suhtlemisgeeniused, on käinud pilli- ning kõnekursustel. Nende proffidega kohtumine on osa jõuluimest, mida ihkab igaüks, nii vana kui noor.
Vahet pole isegi selles, kas jõuluvanal on punane või sinine või suisa lumevalge mantel. Seljas võib olla auväärne lambakasukas ja ees tõelisest takupuhmast etnograafiliselt ehe habe, nagu jõulumehe eelkäijast näärisokul oli. Asi on usus ja asjalikkuses, seda on paljud kogenud.
Riiklik tola
Tolategemise lausa riiklikult soositavaks näiteks kipub paraku olema riigikogu jõuluvana. Tema tegemiste ülekandmisest eetris on senini jäänud mulje, et jõuluvana riigikogusse saabumise ainus eesmärk on koomusk. Ei kõnele austusest traditsiooni ja auväärt ameti vastu tema kostüüm ega suhtumine kingi saajatesse. Või olen ekslik?
Igatahes loodan, et aina enam koole mõistab: jõuluvana on olemas. Nad teavad, et kohtumist päris jõuluvanaga on kogu kooliperel hädasti vaja. Ja pean oluliseks just päris jõuluvana külaskäiku.
Tõsi, kutselise jõuluvana külaskäik ei pruugi olla odav. Tõenäoliselt ei saa iga pere enesele säärase külalise küllakutsumist lubadagi. Kool aga küll, loodan. Pealegi on me imelised lapsed jõuluimet väärt!
Ime juures pole vähe tähtis ka see, mida päris jõuluvanad mulle hiljuti rääkisid. Nimelt: oma töö eest ausa tasu saamise kõrval on neist igaühel paiku, kuhu nad viivad jõulurõõmu heast tahtest, tasuta.
Nii ei pea muretsema ka kehvemate-pisemete koolide rahvas, usun ja loodan. Rohkelt jõuluimesid igaühele!
Austatud hr.Rein!On kiiduväärne, kui soojalt, kohaselt ja mõistmisega Sa suhtud jõuluteemasse, mille üheks väärtustajaks on oodatud emotsiooni kandev jõuluvana. Ka minul on au kuuluda seltskonda, kus iga pisiasi on tähtis, et kohtumine jõuluvanaga kujuneks meenutust väärivaks. Olin ka Kadrinas nendel rõõmsatel kohtumistel laste ja täiskasvanutega.Tore üritus!
Olenemata pühendatud aja hulgast ja pingutustest, mis lisaks kingikotile jõuluvana koormavad, on siiras kohtumisrõõm ja tänutunne seni jõuluvana paljude laste ja perede juurde juhatanud.
Jäägu lähedastega koosveedetud aeg, kuhu mahub ka jõuluvana,
üheks oluliseks jõulukingituseks!