Ühte kindlat valemit seksuaalselt väärkoheldud lapse äratundmiseks ei ole

2020. aastal registreeriti Eestis 479 alaealise kannatanuga seksuaalkuritegu, millest 71 olid vägistamised. Sel aastal on kriminaalmenetlus algatatud 480 juhtumi suhtes. Aastaid oli seksuaalne väärkohtlemine tabuteema, ent üha julgemini antakse väärkohtlemise juhtumitest teada ja neid ka menetletakse rohkem. Oluline osa on siin kindlasti lastemajateenusel. 2017. aasta jaanuaris avati lastemaja Tallinnas, 2018. aasta septembris Tartus ja 2021. aasta augustis Jõhvis.

Kohtume sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juhi Anna Frankiga Tallinna lastemajas, mille koduselt sisustatud ruumid loovad turvalise tunde. 

Mängu- ja teraapiatoas, kus on palju mänguasju ja raamatuid, kohaneb laps lastemajaga ja talle selgitatakse, mis toimuma hakkab. Vestlustoas räägib laps lastemaja töötajale ära oma loo. Juhul kui ilmneb vajadus alustada kriminaalmenetlust, kuulab lapse üle politseiuurija. Selle toa nurgas oleva kaamera kaudu jõuab pilt jutuajamisest ka kõrval asuvasse koosolekutuppa, kus lapse ütlusi kuulavad juhtumiga seotud spetsialistid: politseiuurija, lastekaitsespetsialist, kohtuarst, psühholoog. Alati küsitakse lapselt kaamera sisselülitamiseks luba ning harva on juhtunud, et laps keeldub. 

Mudilased, kes veel hästi rääkida ei oska, väljendavad end joonistades või mängides spetsiaalselt selleks valmistatud nukkude abil. Tervisetoas, kus on väike günekoloogiline tool, toimub arstlik läbivaatus ning filmitakse lapse vigastusi kohtuarsti tarvis. Kõige väiksem selles toolis olnud laps oli kaheaastane. Peamiselt satuvad lastemajja lapsed vanuses 11–14, kellest kaks kolmandikku on tüdrukud.       

Anna Frank, viimasel ajal on laste seksuaalse väärkohtlemise teema järjest rohkem esile tõusnud, kas ka juhtumite arv on kasvanud?

Seksuaalset väärkohtlemist on olnud igal ajal, aga varem oli see tabuteemana varjus. Registreeritud juhtumeid on tõesti varasemast rohkem, sest sellest julgetakse rääkida ja sellega tegeldakse. Juhtumite arv on kasvanud ka seetõttu, et meil on uus keskkond internet, kus lapsi väärkohelda. Mittekontaktne väärkohtlemine leiabki enamasti aset veebis, teine on kontaktne ehk päriselus toimuv väärkohtlemine, kus saab välja tuua kergemad ja raskemad kuriteod. Täpse ülevaate ja statistika selle kohta leiab kriminaalpoliitika.ee lehelt. Vägistamisjuhtumeid on igal aastal olnud ligi sada. Lapsi, kellega see juhtub, on vähem, sest mõnda last vägistatakse rohkem kui üks kord. Kõige sagedamini teeb seda keegi, kellel on lapsega lähedane suhe ja keda laps usaldab, enamasti on see kasuisa, isa, vanaisa, aga ka õpetaja või treener.

Kuidas info nendest juhtumitest teieni jõuab?

Üks infoallikas on sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefon 116 111. Kohe, kui sinna teade tuleb, tuleb see ka lastemajja. Teine on kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad, kes pöörduvad kahtluse korral, ning kolmas on politsei. Meil on koostöövõrgustik, oleme üks meeskond, kes lastemajas neid juhtumeid menetleb.

Kas vahel tuleb teateid ka lasteaedadest ja koolidest?

Tuleb. Tahangi õpetajatele südamele panna, et kui kellelgi on infot lapse seksuaalse väärkohtlemise kohta, mis on kõige raskem kuritegu, on neil seadusega kohustus sellest teada anda. Kahjuks jätavad kooli tugispetsialistid sageli lapse usaldatud info enda teada, kuna tunnevad, et on kohustatud lapse saladust hoidma. Samal ajal võib väärkohtleja ringi käia ja teisi lapsi väärkohelda. On hästi oluline, et info jõuaks omavalitsuse lastekaitsetöötajani, politseini või lastemajani. Helistada ja juhtumi suhtes nõu pidada võib ka anonüümselt. Piisab sellest, kui teatada lapse nimi ja kool ning rääkida oma kahtlusest, et laps võib olla seksuaalselt väärkoheldud. See info jõuab omavalitsusse ja lastekaitsetöötaja saab hakata asja uurima. Palju juhtumeid on tulnud välja tänu naabritele. Ka pereliikmed helistavad sageli anonüümselt, et on mures oma sugulase pärast.

Mõni aeg tagasi helistas meile üks lasteaiaõpetaja ja teavitas loost, mida ta oli kümme aastat endas kandnud. Laps, kelle pärast ta süda praeguseni valutab, oli juhtunu ajal nelja-aastane ja tema rühmas. Õpetaja küll rääkis tookord lasteaiajuhile oma kahtlustest, aga juht ei lubanud sekkuda, öeldes, et see on pere siseasi. Kuigi õpetajal lapsega enam aastaid kontakti pole, tundis ta, et peab sellest rääkima. Asja uurides selguski, et tegu oli väärkohtlemisega, praegu on see laps 14-aastane. Julgustan rääkima ka varem toimunud lugudest ja pigem üle reageerima, kui mitte reageerima. Kui selgub, et kahtlused ei osutu tõeks, on see suur rõõm. 

Käime ka ise lasteaedades ja koolides õpetajatele rääkimas, kuidas väärkoheldud last märgata ja kuhu pöörduda, mida sel juhul tegema peaks ja mida mingil juhul ei tohi teha. Kõige tähtsam on mitte hakata ise uurimist läbi viima, kui laps oma murest räägib.

Millised ohumärgid viitavad sellele, et lapsega on midagi valesti?

Ühte kindlat valemit seksuaalselt väärkoheldud lapse äratundmiseks ei ole. Peamine ohumärk on lapse muutunud käitumine. Sageli on neil lastel probleemid nii õppimise kui käitumisega, halvad suhted kodustega, mis omakorda võivad olla põhjustatud väärkohtlemisest. Lasteaialapse puhul on väärkohtlemist raskem märgata, sest väike laps ei saa sageli arugi, et midagi on valesti, kuna see, mida temaga tehakse, on osa tema elust. Laps arvab, et nii peabki olema. Nende laste puhul torkab sageli silma, et laps hakkab seksuaalselt aktiivselt käituma või mängima mänge, mis ei ole eakohased. 

Vahel võib väikelapse sellise käitumise põhjus olla, et ta saab liiga kergesti ligi pornograafilise sisuga piltidele või videotele ja hakkab nähtut matkima. Juba väikestel lastel on nutiseadmed olemas, samuti võib laps pereliikme telefonist või arvutist neid kergesti näha. Seepärast on nutiseadmete kasutamise piiramine laste puhul hästi oluline. Kindlasti ei tohi lastele näidata pornofilme, see on kriminaalkorras karistatav. Ka vanemate suguelu ei tohi olla lastele avalik.

Vanemate laste puhul, kes juba saavad aru, et see, mis nendega tehakse, on vale, on seksuaalset väärkohtlemist lihtsam märgata. Tihti toovad nende loo välja seksuaalhariduse tunnid ja loengud koolis. On juhtunud, et pärast tundi on laps läinud õpetajaga rääkima. See on hea võimalus kuulata laps ära ja ühtlasi anda talle kontaktid, kuhu pöörduda.

Miks laps oma muret nii kaua endas hoiab?

Seepärast et lapsega manipuleeritakse. Manipuleerimist on laialt võttes kahte sorti. Ühel juhul lubab täiskasvanu lapsele asju osta, teda kuhugi viia, rõhutab, et nende vahel on salaarmastus, saladus, millest ei tohi kellelegi rääkida. Meie kutsume seda libaarmastuseks. Ühel hetkel võib see muutuda ähvardavaks manipuleerimiseks: kui sa ei tee seda, mida ma tahan, siis ma räägin teistele, milline sa oled, ja et sa ise alustasid. Sind pannakse lastekodusse ja mind vangi jne. Mõlemad manipuleerimise viisid on lapse tunnete ja häbiga seotud. Seepärast laps ei räägi.

Mõnikord kestab väärkohtlemine pikka aega.

Jah, uuringutest on välja tulnud, et mida varem väärkohtlemine algab, seda pikemat aega see kestab. Kui lapse väärkohtleja on talle lähedane inimene, ongi need üldjuhul perioodid. Ühekordseid intsidente on pigem harva.

Murelikuks teeb, et mida nooremas eas väärkohtlemine algab ja mida pikemat aega see kestab, seda normaalsem see lapse jaoks tundub. See muutub osaks tema elust. Äärmiselt raske on kuulata, kui laps ilma igasuguste emotsioonideta üksikasjalikult räägib, kuidas talle lähedane inimene on teda regulaarselt küll oraalselt, küll anaalselt väärkohelnud. Ta räägib sellest nagu kõige tavalisemast asjast. Seepärast on hästi oluline, et nende lastega tegelevad inimesed oleks koolitatud ja saaksid aru, et selline on lapse viis sügava traumaga toime tulla. 

Mis juhtub, et laps ühel hetkel julgeb oma murest rääkida?

Juhtub see, et laps ühel hetkel mõistab, et temaga toimuv ei ole normaalne. Kui ta saab koolis teada, et see, mida isa temaga õhtust õhtusse teeb, ei ole tavapärane, ning läheb ja räägib sellest kellelegi, keda ta usaldab. Nii on väga palju lugusid välja tulnud, et lapsel tekib usalduslik suhe mõne täiskasvanuga, kellega tal on hea rääkida: kes oskab teda kuulata ja suhtub kuuldusse loomulikult. Arvan siiski, et enamik neist lugudest on peidus. Seksuaalne vägivald on kõige varjatum kuritegu.

Väga suur riskigrupp on beebid ja erivajadusega lapsed, kes ei oska rääkida ja kellega saab igasuguseid asju teha. Ka neid lugusid on välja tulnud. On olnud juhuseid, et laps satub lastemajja ja menetluse käigus tuleb välja, et ka tema vanemaid on kunagi väärkoheldud, aga nad ei ole sellest kellelegi rääkinud. 

Millised on olnud kõige raskemad lood?

Seda on minult varem ka küsitud. Olen alati vastu küsinud, kumb on raskem kuritegu: kas see, kui võõras inimene tõmbab lapse autosse, viib ta metsa, vägistab ära ja toob tagasi, või see, kui lapse isa väärkohtleb teda igal õhtul. Kumb põhjustab lapsele raskema trauma? Minu arvates on pikaajaline väärkohtlemine lähedase inimese poolt isegi hullem kui ühekordne vigastus, sest see lõhub last nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt. Äärmiselt rasked ja puudutavad lood on need, kui laps ei suuda oma valuga enam edasi elada ja teeb enesetapu. Enesetapuga lõppevad lood ongi kõige raskemad. Nende puhul tekib jõuetuse ja süütunne, miks me ei osanud õigel ajal märgata ja aidata.

Kas lapsed mõnikord ka liialdavad ja fantaseerivad?

Üldiselt lapsed selliseid asju ei valeta. On juhtunud, et teismeline on kättemaksuks kasuisale, kes ei nõustu talle telefoni ostma, tunnistanud, et kasuisa käperdas teda. Selliseid lugusid on väga harva ja lastemaja töö ei olegi tõde välja selgitada. Meie lähtume alati sellest, mida laps räägib, ega pane lapse juttu kunagi kahtluse alla. On uurijate töö osapooled üle kuulata ja tõendite põhjal otsustada. Kui uurimise käigus selgub, et laps valetas, tegeleme ka selle kui probleemiga. 

Kui lugu on välja tulnud, mis lapsest edasi saab?

Kõige tähtsam on tagada lapse turvalisus. Kui on teada, et lapsel ei ole kodus turvaline, ei tohi teda koju tagasi saata. Kui peres on rohkem lapsi, peab kindlasti ka teiste lastega vestlema ja nende olukorda hindama. Mõnikord on peres kõik lapsed ohvrid, vahel ainult üks. 

Mäletan üht juhtumit, kui lapse seksuaalses kuritarvitamises oli kahtlusalune ema uus elukaaslane, kes peeti eeluurimise ajaks kinni, aga lasti uurimise ajaks vabaks, ja ema võttis ta koju tagasi. Kuna see ei olnud lapse huvides, läks laps vanaema juurde. Tunnistan, et raske on mõista ema, kes sellise valiku teeb. Laps saadetaksegi enamasti kas vanavanemate või mõne sugulase juurde, aga kui neid ei ole, paigutatakse turvakodusse. Kui selgub, et vanemad lapsevanemateks ei sobi, läheb laps asendushooldusteenusele. 

Teine väga oluline asi on, et laps saaks psühholoogilist abi ja teraapiat. See on Eesti sotsiaalsüsteemi suur eelis, et seksuaalselt väärkoheldud alaealised saavad tasuta abi kuni täisealiseks saamiseni või abivajaduse kadumiseni. Ka omavalitsused saavad lapsi aidata. 

Kuidas selliseid juhtumeid ennetada?

Kõige parem ennetustöö on lapse ja vanemate head suhted, et laps julgeks vanematele kõigest rääkida. Kindlasti tuleb last juba maast madalast õpetada piire seadma ja ei ütlema. Lapsel on õigus keelduda, kui talle miski ei sobi. Uuringutest on selgunud, et õpilased soovivad saada koolis rohkem infot seksuaalsuse ja seksuaalse väärkohtlemise kohta. 

Viis lauset, mida öelda lapsele, kes räägib sulle juhtunust

• Sa oled väga vapper, et sa mulle seda rääkisid.
• Ma olen väga tänulik, et sa mind usaldasid.
• Ma olen su üle väga uhke, et sa selle teema välja tõid.
• See ei ole sinu süü, et see juhtus.
• Ma annan endast kõik, et sind aidata.

Mida ei tohi teha

• Ära kuula last ise üle!
• Ära pildista!
• Ära filmi!
• Ära alusta uurimis- ega jälitustegevusega!
• Ära levita infot!

Lastega seotud küsimuste korral saab nõu küsida lasteabitelefonilt 116 111. Need, kes helistada ei soovi, saavad nõustajaga suhelda veebi kaudu aadressil www.lasteabi.ee. 

Seksuaaltrauma põhjustab sageli psüühikahäireid

Kliiniline psühholoog Ada Alliksoo, millest te lapse aitamist alustate?

Esimene ja kõige tähtsam asi on tagada lapse turvalisus, et väärkohtlemine ei jätkuks. Järgmise sammuna hakkan tegelema sellega, et ta nüüd ja praegu iseendaga toime tuleks. Olen õppinud kognitiiv-käitumuslikku psühhoteraapiat ning lisaks saanud traumale keskendunud spetsialisti väljaõppe. Teraapiat tehes lähtungi selle koolkonna põhimõtetest. Esmajoones ei keskendugi ma juhtunule, vaid tegelen emotsioonidega, mis lapsel parajasti on, et ta suudaks oma igapäevaeluga toime tulla. On see siis hirm, et ta lahutatakse vanematest, kartus teda väärkohelnud inimese ees, unehäired. Töötan peamiselt teismelistega ja võin öelda, et vaid üksikute juhtumite puhul tuleb tegeleda ainult seksuaaltraumaga. Neil noortel on tihti meeleolu- ja käitumishäired, pinged kodus, koolis, sõpradega. See kõik mõjutab oluliselt seda, kuidas laps traumale reageerib. Palju sõltub ka sellest, kui kaua probleem on kestnud ja milliseid häireid lapse psüühikas põhjustanud. Samuti peresuhetest, lapse oskusest emotsioonidega toime tulla, see on väga individuaalne. 

Millise traumaga võib seksuaalset väärkohtlemist võrrelda? 

Seda ei saa millegagi võrrelda, seksuaalne vägivald on lapsele kõige raskem ja traumeerivam. Kui võrrelda koolikiusamisega, siis ei saa haiget mitte ainult lapse identiteet ja suhted, vaid ka tema keha. Laps tunneb end räpase ja rüvetatuna. Nii uuringud kui ka minu enda kogemus näitavad, et seksuaalse väärkohtlemise puhul muutub lapse suhtumine endasse, sellega kaasneb häbi- ja süütunne, mida teiste traumade puhul tekib vähem. Kiusamise või füüsilise vägivalla puhul on lihtsam leida objekti, kes haiget tegi. Seksuaalse vägivalla puhul tekib väärkoheldul tunne, et ta on ka ise süüdi. Laps ei julge sellest kellelegi rääkida ning jääb traumeeriva sündmuse ja sellega kaasnevate tunnetega üksinda. Need mõtted, tunded ja mälupildid jäävad talle pähe ketrama ning tekitavad psüühilist häiritust juurde. 

Sageli suunabki lapse minu vastuvõtule teine spetsialist, see tähendab, et traumamõtete ja -tunnetega toimetulemiseks on lapsel tekkinud juba mõni muu psüühikahäire. Seksuaalsest ärakasutamisest on lapsel häbi rääkida ning selle varjamiseks hakkabki ta kasutama mingeid viise, et enda sees sellega toime tulla. Lõpuks võib see viia väga tugeva depressiivsuse, söömishäire, paanikahoogude, enese vigastamise ja muul moel ennast kahjustava või koguni suitsiidse käitumiseni. Kui hakata põhjusi uurima, võibki selguda, et seal all on seksuaaltrauma.

Kas lapsed tulevad juhtunuga erinevalt toime?

Iga lapse toimetulek traumaga on erinev, kuid emotsioonid ja suhtumine toimuvasse on suures osas sarnased. Seksuaalset vägivalda tajutakse ebanormaalsena, valusana, ebameeldivana, mis rüvetab ja muudab räpaseks. Teismeline oskab juba analüüsida, mida temaga tehakse, ja mõista, mis tema sees toimub. Mõne lapse toimetulekumehhanism on võtta endaga juhtunut kui tavalist asja, kuna ta on haiget saamise ja traumadega harjunud. Mõni on teadlikult oma emotsioonid ära blokeerinud, et saaks sellest rääkida. Mõlemad on väga rasked juhtumid.

Minu juurde jõuavad enamasti lapsed, kes on sattunud sellistesse olukordadesse oma riskikäitumise tõttu. Neil on halvad suhted vanematega, nad tarbivad alkoholi või narkootikume. Mida rohkem on probleeme, seda kauem teraapia aega võtab. 

Kui tihti juhtub, et väärkohtlemine kestab pikka aega, enne kui see ilmsiks tuleb?

Neid juhtumeid on päris palju. Mõnikord on seksuaalne väärkohtlemine alguse saanud juba lasteaias või algkoolieas, laps aga mõistab seda siis, kui ta hakkab suguküpseks saama ja ise selle teema vastu huvi tundma. Mõni laps saab juba varem aru, et temaga tehtav ei ole õige, ja ta püüab sellest lähedastele rääkida. Kuid võib juhtuda, et teda ei usuta ja tema juttu peetakse fantaasiaks. 

Mida see traumeeriv kogemus lapse edasises elus kõige rohkem mõjutab?

Ühelt poolt tema minapilti, teisalt ka suhtumist ümbritsevasse maailma. Laps võib õppida, et maailma ei saa usaldada, mehi ei saa usaldada, teised teevad talle haiget, temaga ja tema soovidega ei arvestata jne. Samuti võib ta hakata selle halva kogemuse põhjal oma teisi seksuaalseid kogemusi hindama. Kui need asjad jäävad läbi rääkimata, traumaatiline kogemus lahenduseta ning kogu see üldistus, mille laps juhtunu põhjal teeb, lahti harutamata, võibki juhtuda, et oma edasises elus umbusaldab ta kõiki ja tal on keeruline paarisuhtes olla. 

Kuidas lapse mõtteid suunata ja muuta? Soovitusest mitte nii mõelda ei ole ilmselt kasu. 

Kognitiiv-käitumuslik teraapia aktsepteerib seda, et inimesel on õigus oma mõtetele ja tunnetele. Me ei hakka mõtet keelama, küll aga saame koos uurida, kust see pärit on, kas see on tõene, ja seda vaidlustada. Saame näidata, et selles olukorras, kui sulle haiget tehti, see mõte kehtis, järgmises situatsioonis aga võib olla teisiti. Me saame mõtetega katsetada mitmesuguseid kognitiivseid tehnikaid.

Kas tuleb aidata ka lapsevanemaid?

Ikka. Laps on ju perega seotud ja läheb pärast teraapiat koju tagasi. Loomulikult on vaja teada, milline on tema kodune keskkond ja kuidas see last mõjutab. On vanemaid, kes sisimas teavad, mis toimub, aga vaikivad maha, öeldes lapsele, et ta mõtleb selle ise välja, sest muidu läheb kasuisa äkki ära. Sellise emaga töötamine on teismoodi kui emaga, kes end juhtunu pärast süüdi tunneb ja tahab last aidata. Lood on väga erinevad. Näiteks on mul üks väga suitsiidne patsient, kelle emale ma helistasin palvega panna kodus ravimid silma alt ära, et lapsel ei oleks võimalik neid võtta. Ema sõimas selle peale hoopis lapse läbi: miks sul sellised lollid mõtted peas on! Loomulikult tuleb sellise vanemaga rohkem tööd teha, et ta last mõistaks ja toetaks ega tekitaks talle probleeme juurde.

Abitud ja ehmunud vanemad aga sekkuvad nii, nagu oskavad, ja ma saan ka neist aru. Mõnikord piisab, kui neile selgitada, mida ja kuidas teha. Minu töö põhirõhk on siiski lastel, kuigi näen, et ka vanemad vajavad rohkem abi, kui meil on võimalik neile pakkuda.

Kool on samuti üks oluline osapool.

Koolipsühholoogide tööd tunnustan ma väga. Tüüpiline väärkoheldud laps on 14–15-aastane probleemne tütarlaps, kellel on suurem risk sattuda seltskonda, kus tema usaldust ja naiivsust ära kasutatakse ning kus ta ei oska alati õigesti hinnata, mida sellises olukorras teha. Sellistel noortel on tihti tekkinud koolipsühholoogiga hea kontakt ja usalduslik terapeutiline suhe. Oleks suurepärane, kui koolipsühholoogid saaksid traumateraapias natuke koolitust juurde.

Kas seksuaalse väärkohtlemise traumast on võimalik üle saada?

Loomulikult on võimalik, aga see võtab aega. Esialgu võib lapsel tekkida traumajärgne stressihäire, mis tähendab, et sarnastest juhtumitest kuuldes või samu kohti ja inimesi nähes elab ta juhtunut uuesti läbi. Esimene märk ülesaamisest ongi, et ehkki mälu võib meelde tuletada, mis temaga juhtunud on, ei teki selle meenutusega enam tugevat emotsiooni, mis viib ärevuse, paanika või lausa hüsteeriahooni. Laps saab selle teadmisega edasi elada: jah, minuga juhtus midagi ebameeldivat, aga mul on elus ka teisi ja paremaid kogemusi. Ta tunneb juhtunule mõeldes küll ebamugavust, aga suudab selle kogemuse mõne sekundi või minutiga sinnapaika jätta ja eluga edasi minna. 

Kas psühholoogiline abi on ette nähtud kõigile väärkoheldud lastele?

Jah, see on sotsiaalkindlustusameti teenus, mis tuleneb ohvriabi seadusest. Seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral pakub riik psühholoogilise abi võimalust 60 päeva jooksul. Kui juhtum on tõestatud ja kriminaalasi algatatud, saab laps abi täisealiseks saamiseni või kuni vajaduse äralangemiseni. 

See on valus ja ebamugav teema, kas sellest tuleb rääkida?

Kindlasti tuleb. Mul oli hiljuti hea kogemus tüdrukuga, keda varases lapsepõlves seksuaalselt väärkoheldi. Tegime tüdrukuga tööd, kuni ta julges sellest oma koolis ja klassis rääkida ja võttis juhtunu ka kõnevõistluse teemaks. Ta rääkis, kuidas on õppinud tunnetega toime tulema, end mitte süüdi ja halvasti tundma ning kui kaua see aega võtab. Oma kogemusest tahab ta rääkida seepärast, et keegi teine ei peaks sedasama kogema, samuti et näidata enda eeskujul – abi on olemas. Tihti annab just soov teisi aidata neile lastele jõu eluga edasi minna. 

Tiina Vapper