Viivi Neare 80

Õnnitleme pühendunud eripedagoogi, lugupeetud õpetajat ja säravat isiksust!

Hindame Sinu nakatavat emotsionaalsust, aktiivsust, julget ütlemist, mahlakat väljenduslaadi, selget sõnakust ka keerukamate teemade käsitlusel, ilmekat kehakeelt, toimekust ühes valdkonnas ja vahel mitmel liinil korraga. 

Sa oled see, kes enda väitel rumala inimese lõhnast ära tunneb, kes ei saa vaiki olla, kui näeb, et vanker kraavi poole kiskuma hakkab.

Sa oled nagu automaatkell, mis ise ennast pidevas liikumises olles üles keerab. Seismajäämine on hukatus!

PALJU ÕNNE! Jaksu samas tempos silkamiseks!

Head tervist tegusid teha ja mõnuga olla!

Sinu õpilased, endised kolleegid Tartu Ülikoolist ja sõbrad Eripedagoogide Liidust

Viis küsimust Viivi Nearele

Uurisime juubilarilt, mida ta ise endast ja oma tegemistest arvab.

Mis sind käivitab (energiat annab)?

Jõudu ja indu on tegusana toimetamiseks erialal andnud ikka iseenda soov olla vajalik või kasulik. Olen olnud eri ametites ja siis on olnud ka erinevaid rõõmuallikaid. Ametnikuna innustasid mind suured kordaminekud erikoolide süsteemi tugevdamise ja lasteaedades erirühmade loomise näol. Õpetajana tunnen rõõmu laste pisikestest edusammudest. Innustas matemaatika õpetamine, sest nii haarav oli iga päev otsida võimalusi, kuidas see huvitav ja raske aine natukenegi kohasemaks teha ka kehvemale ajule. Õppejõudu tiivustab see, kui tudengid, need noored tulevased spetsialistid huviga kuulavad ja nii mõnigi veel aastakümneid hiljem ütleb, et kasutab minu õpetust oma töös. Praegu, rehabilitatsiooni eripedagoogina, annab jõudu ja indu pisikenegi positiivne tagasiside. Ehkki positiivset saad tagasi väga vähe, mõnikord kohe nagu mitte midagi, tuleb osata ka piskust rõõmu tunda.

Ja kui näed, et su tööst on natukenegi kasu, ei luba see käsi rüppe lasta ja alla anda vaid sunnib edasi tegutsema.

Sul on elus ette näidata ridamisi õnnestumisi. Mille üle sa töises valdkonnas erilist uhkust tunned?

Kordaminekuid on töises valdkonnas olnud palju, aga suuri edusamme ja märke maas nagu polegi. Võib-olla olen uhke selle üle, et olen eripedagoog, kes on kaasa aidanud HEV-laste arengu ja õppimise toetamiseks võimetekohase ja soodsama arengukeskkonna süsteemi loomisele ja kinnistamisele Eestis, meditsiini, sotsiaali ja hariduse hea koostöö rakendumisele, heal tasemel spetsialistide ettevalmistusele. Olen võtnud omaks arusaama, et eripedagoog nõustab, jõustab, jagab kogemusi, juhendab, vaatleb, annab tagasisidet, hindab lapse õpioskusi ja taset, teeb lapsega lisa- või paralleeltunde. Olen oma töös nendest põhimõtetest ka juhindunud ning see on olnud tulemuslik.

Aga kas on midagi, mida pole sul senini õnnestunud teoks teha ja mis kripeldama on jäänud?

Ma ei oska meenutada mingeid suuri ebaõnnestumisi, ei isiklikus plaanis ega eriala valdkonnas. Kripeldab muidugi see, et ehkki juba 20 aastat on meie erivajadustega lapsi kaasatud, ei saa neist enamik ikka veel ei saa õppida vastavalt oma võimetele ega ka piisavalt soodsas arengu- või õpikeskkonnas.

Kui jagad oma elutee neljaks võrdse pikkusega perioodiks, siis mis on sinu jaoks igas perioodis olulisim, millega võid rahul olla?

Iseenesest on periodiseerimine hea mõte, aga seda on pagana raske teostada. Proovin siiski.

Kõige esimene periood on lihtne, sest siit kõik algaski, 1960. aastal lahkusin kodust ja astusin iseseisvasse ellu. Oluline on, et sattusin Raikkülla. See oli minu esimene kokkupuude erivajadustega lastega, nendele mõeldud kooli ja sealsete tublide õpetajatega, kes võtsid niisuguseid lapsi täiesti nii, nagu peab. Nägin, kuidas koolis käis töö selle nimel, et lastest kasvaksid tublid tööinimesed.

Kas armastus esimesest silmapilgust?

Valik sai kinnitust, kui jõudsin õpingute käigus tõdemuseni, et erivajadustega laste arengut ning õppimist saab tõeliselt toetada. Selleks on vaja neid vaid põhjalikult tunda. St vaatlus, uurimine, hindamine, eriti aga lapsega tegelemine tema arendamise või õpetamise eesmärgil peavad käima käsikäes.

Teine periood on mu elus vist kõige olulisem. Sellesse mahub nii palju, et see tuleb omakorda jaotada kolme ossa, millest igaühesse jääb mõni tähtis seik.

a) Sain haridusministeeriumilt suunamise Moskvasse õppima ja sattusin oligofrenopedagoogide-logopeedide õpperühma. Tõsine väljakutse oli õppimine vene keeles, aga tõeliseks sellega kaasnevaks kingituseks osutus ääretult paljurahvuseline keskkond ning lähedane, et mitte öelda lausa isiklik suhtlus paljude tunnustatud teadlaste-professoritega.

b) Kõrgkooli lõpetamise järel sundsuunamine ENSV Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi defektoloogia kabineti juhatajaks. Vastuvaidlemise võimalustki polnud. Sealsest ajast tuleb väärtuslikuks pidada koostöökogemust igasuguste valdkondade tippspetsialistidega, kes mind, tollal noort ja algajat, tõsiselt võtsid, usaldasid ja toetasid. Õnnestunud tähiseks sellest ajast pean näiteks vabariikliku meditsiinilis-,pedagoogilis- ja psühholoogilise nõustamiskomisjoni loomist, mis hakkas hoolitsema selle eest, et kohalikud komisjonid saaksid koolitusi, et laste uurimine ning nende jaoks võimetekohase õpitaseme ja paremate tingimuste valik oleks järjest kvaliteetsem

Vähetähtis pole ka Tartu (Riiklikus) Ülikoolis eripedagoogide ettevalmistuseks eraldi osakonna avamine, kuhu mind õppejõuks kutsuti.

c) Töiste tegemiste kõrval tuli leida aega ka oma elu elada. Sel perioodil toimunud isikliku elu muutused (abielu ja kolme tütre sünd, kes kõik on olnud tublid nii õppimisel kui hilisemas tööelus), kuuluvad samuti teise perioodi õnnestumiste hulka.

Kolmanda perioodi esimeses kümnendis oli tähelepanuväärseim saavutus pere ja töö kõrvalt (kitsas elamises saab vajadusel ka vannitoas tööd teha) eripsühholoogia ja eripedagoogika temaatilise teaduste kandidaadi väitekirja kaitsmine Moskvas. Teemaks arvu eelkujutluste tekkimine eakohase arenguga ja vaimse arengu peetusega vanematel koolieelikutel ja vaimupuudega algklasside 1. ja 2. klassi õpilastel. Loogilise jätkuna olin kohustatud Tartu Ülikoolis pidama avaliku loengu dotsendi kutse kinnitamiseks. Vastavate tunnistuste omamine on suur au.

Õnnestumiste hulka kuulub suhete loomine ja tihe lävimine Soome ja Taani ülikoolide teadurite ning praktikutega.

Suhteliselt rahulik, mõnus töö- ja pereelu Tartus vahetus selle perioodi lõpus Tallinnaga, Tartu Ülikool asendus Tallinna Pedagoogilise Seminariga, mis kahel viimasel tööaastal oli Tallinna Ülikooli osa.

Neljas periood on töötava pensionäri periood ja see veel kestab. Jätkuvalt õpetan HEV-noori, viin läbi koolitusi eripedagoogika teemadel ja töötan eripedagoogina rehabilitatsioonisüsteemis. Saan oma teoreetilisi teadmisi praktikas rakendada ja näen, kuidas see töö võib vilja kanda. Rõõmuga näen, et eripedagoogika põhimõtted on sõnastatud pedagoogikas „uuenenud õpikäsitusena“ ja soovin vaid, et need koolides ka rakenduksid.

Mida soovid noortele?

Soovin, et uuendus- ja edumeelsed eripedagoogid koguksid nii palju kogemusi ja hingejõudu, et saaksid aru, milliste tugede ja millise keskkonna abil saaks arendada väga ja väga erinevaid ning mitte sugugi standarditesse mahtuvaid lapsi.

Soovin kõikidele eripedagoogidele pühendumust! Just pühendumus sunnib mindki veel eripedagoogina töötama.

Eripedagoogika olemust on väga hästi selgitanud Taani eripedagoog David Baird. Ta on kirjutanud: eripedagoogika on kui lennuk, mis lendab läbi tormise taeva, ning kui oled juba kord pardal, ei saa enam midagi muuta. Tuleb lennata!

Indu ja jõudu kõigile pardal olemiseks!

Kaja Plado