HOLOKAUST. 80 aastat Eesti juutide hukust
27. jaanuaril mälestatakse paljudes maailma riikides holokausti ohvreid.
See päev on ühe kurikuulsama, Auschwitz-Birkenau hävituslaagri vabastamise aastapäev. 1945. aastal jõudis Punaarmee sel päeval 60 kilomeetrit Krakówist lääne pool asuva koonduslaagrini ja vabastas ellujäänud vangid. Esmakordselt mälestati holokausti ohvreid 27. jaanuaril Saksamaal 1996. aastal. Eestis tehti seda esimest korda 2003. aastal. 2005. aasta 1. novembril nimetas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassamblee 27. jaanuari rahvusvaheliseks holokausti ohvrite mälestuspäevaks.
II maailmasõja ja holokausti eellugu
Holokaust meenub suures osas kaasaegsest maailmast esimesena, kui kõneldakse II maailmasõjast. Ehkki maailma ajaloos on terveid rahvaid püütud hävitada varemgi – ja seda on tehtud kahjuks ka hiljem –, ei ole juutide hävitamisega võrreldavat hävitusprogrammi varem ega hiljem olnud. Juutide hävitamise programm käivitati Saksamaal, riigis, mis 20. sajandiks oli nii teaduse, tehnika, tööstuse ja toodangu kvaliteedi kui ka ülikoolide arvu ja taseme ning kõrgelt arenenud humanitaarteaduste – eriti filosoofia ja poliitikateaduste – ning kirjanduse ja kunsti vallas maailmas esirinnas. Saksamaa järjest kasvav sõjalaevastik võistles ülemvõimu pärast maailmamerel Briti impeeriumiga ja Saksa armee oli valmis võitlema nii Venemaa kui ka Prantsusmaa vastu. Kuid I maailmasõjas sai Saksamaa lõpuks lüüa ja sunniti alistuma rahutingimustele, mis enamikule sakslastest tundusid röövellikud ja alandavad. Järgnes ennenägematu hüperinflatsioon, mis röövis Saksamaa keskklassi säästud ja hävitas nende elustandardi, ning kuue aasta pärast ülemaailmne majanduskriis. Sõda ja sõjajärgne hävitasid senise eliidi – aristokraatia, kõrgemate riigiametnike, suurkodanluse ja intellektuaalide – autoriteedi. See-eest oli Saksamaal miljoneid sõjaveterane, kes mäletasid, kuidas sõjas rasked ülesanded lahendati, kui oli ainult piisavalt kõva käega juht.
Vihkamise seemned ajasid peagi oma võrsed kogu ühiskonda. Oma roll oli moodsal massikommunikatsioonil. Kirjaoskus ei olnud Saksamaal probleem, kuid uued teabekandjad – raadio, film ja kinoringvaated –, aga ka erakondade lehed ning bulvaripress köitsid tavalist inimest rohkem kui suured päevalehed, ajakirjad ja raamatud. Tänavatel võitlesid erakondade poolsõjaväestatud üksused konservatiividest kommunistideni ja liberaalidest sotsialistideni. Enam-vähem iga mees oli olnud sõdur või vähemalt tahtnud olla ning teadis või arvas end teadvat, kuidas vastasega toime tulla. Ühiskond rebenes vaenutsevateks osadeks, püsivaid valitsuskoalitsioone ei suudetud moodustada ja rahvas igatses üha rohkem valju korda. 1933. aasta jaanuaris väljus poliitilisest kaosest võitjana natsionaalsotsialistlik partei Adolf Hitleri juhtimisel. Hitler oli hüpnotiseeriv kõnemees, natside partei lahendused näisid kõige selgemad ja lihtsamad, propaganda oli üks küünilisemaid ning, mis peaasi, nad teadsid, kes on süüdi. Juudid ja bolševikud. Esimesed olid Saksamaa õnnetuse arvel rikastunud ja teiste eesmärk oli hävitada Lääne tsivilisatsioon. Hulk nimekaid bolševike juhte Saksamaal, Venemaal ja mujalgi olidki ju juudid. Saksamaa enda juudi kogukond oli väga väike. 1933. aasta rahvaloenduse järgi oli 67 miljonist elanikust juute veidi rohkem kui pool miljonit, 0,75%. Paljud neistki rändasid veel enne II maailmasõja algust Saksamaalt välja või sunniti emigreeruma.
Antisemitismi ajaloost
Antisemitism polnud 20. sajandi alguses midagi uut. See oli tuntud juba antiikajal ja varemgi, meenutatagu või Egiptuse ja Paabeli vangipõlve. Juudid olid pinnuks silmas kristlastel ja muhameedlastel. Juute ahistati kesk- ja uusajal kogu Euroopas. Pärast juutide väljaajamist Pürenee poolsaarelt ja ka Austriast, Ungarist ja Saksa riikidest pakkusid neile 16. sajandil varjupaika Poola kuningad. 16. ja 17. sajandil rändas Poola maadele palju juute Osmani impeeriumist ja kaugemaltki. Poola muutus tähtsaimaks juutide keskuseks, kus 18. sajandi keskel elas hinnangute järgi üle poole maailma juutidest. Poola allakäik ja jagamine tugevate naaberriikide vahel 18. sajandi lõpuks tähendas raskete aegade algust ka juutidele. Samal ajal iseseisvus USA ja Prantsusmaal oli revolutsioon. Mõlemad riigid andsid juutidele kodanikuõigused. 19. sajandil tegi seda enamik Euroopa riike. Kuid Venemaal kehtestati 19. sajandil ranged juudiseadused. Suurema osa juudi rahvastikust oli Venemaa saanud Poola jagamistega ning endised Poola osad, s.o umbes Paremkalda-Ukraina, Valgevene, Leedu ja Kuramaa, määrati alaks – nn черта оседлости –, millest väljaspool juudid elada ei tohtinud. Tõsi, sellel keelul oli palju erandeid, mis tulenesid tegevusalast, sissetulekust ja haridusest. Juutide tagakiusamine Venemaal, Kagu-Euroopa riikides ja mujalgi tõi kaasa massilise väljarände. Paljud läksid Ameerika Ühendriikidesse, aga ka Euroopa arenenumatesse riikidesse. Vene juudiseadused tühistati 1917. aasta kevadel, kui keiser Nikolai II troonist loobus ja Ajutine Valitsus tühistas kõik usulised, soolised, rassilised ja rahvuslikud piirangud.
Varasem antisemitism oli enamasti religioosne – taga kiusati juudiusulisi. 19. sajandil lõimusid paljud juudid oma kodumaa ellu, tõusid eliidi sekka, seda ka Saksamaal ja Austrias, ning pöörasid sageli selja oma kogukonnale, mida ühendas religioon. Juudi üliõpilaste arv Saksamaal, Austrias ja Venemaal kasvas kiiresti. Venemaal kehtestati selle pidurdamiseks juutide immatrikuleerimise piirarv – enamasti 5%. Vene ülikoolides õppis suur osa juute arstiteadust, sest arstide puuduse tõttu oli juudi arstidel lihtsam saada tööd ja teenistust, samal ajal kui paljud juristide ametid, rääkimata ohvitseriametist, olid neile suletud.
19. sajandi lõpus sündis juudi poliitika. Sotsiaaldemokraadid liitusid organisatsiooniks Bund. Juudi rahvuslased, sionistid, võtsid oma pikaks plaaniks naasta heebrea keele juurde ja pöörduda tagasi ajaloolisele kodumaale, Iisraeli. Pärast I maailmasõda sai varem Osmani impeeriumi kuulunud Palestiinast Rahvasteliidu Briti mandaatmaa. Sionistid hakkasid oma plaani ellu viima, mis põhjustas Briti koloniaalvõimudele palju peavalu, sest palestiinlastele polnud juudi uusasunikud sugugi meeltmööda. Pool sajandit pärast esimest sionistide maailmakongressi Baselis 1897. aastal kuulutati 1948. aasta kevadel välja Iisraeli riik.
Holokaust
19. sajand oli mitmesuguste teaduslikkusele prentendeerivate pärilikkus- ja rassiteooriate võidukäigu ajastu. Osa neist omistas juutidele omadusi, mida peeti kahjulikeks. See oli üks natsionaalsotsialistide rassiteooria, rassiteaduse ja rassipoliitika lähtekohti. Müütilised aarialased, põhjamaalased, flaamlased, hollandlased ja britid olid selle järgi inimkvaliteedi tipus, samal ajal kui eriti juudid ja romad, aga ka slaavlased ning teised ida- ja lõunaeurooplased olid määratud hävitamisele ja väljasuremisele; rassiliselt aarialikumad indiviidid tuli germaniseerida.
Sel ajal polnud ka arenenud maailma lipukirjaks poliitiline korrektsus ja sääraseid teooriaid käsitati kas veidruse või „intellektuaalselt huvitavate mõtetena“. Kuid palju haritlasedki võtsid neid täiesti tõsiselt. Lõpuks olid teoreetikudki haritud inimesed. Juudivastasus ei olnud sakslaste ja austerlaste endeemiline omapära – juutidesse suhtuti halvasti pea kõikjal, seda eriti maades, kus olid suured juudi kogukonnad, s.o Poolas, Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal, aga ka Rumeenias, Balkanil, Ungaris ja mujalgi. Kuid nagu kirjutas Timothy Snyder, olid Euroopa riikide juudid oma riigi kodanikena riigi kaitse all. Mandri-Euroopa riikides, mis II maailmasõjas suutsid vältida okupeerimist, kiusati juute sakslaste nõudel või ilma selletagi taga, kuid neid ei hävitatud. Saksamaal tõrjuti juudid alates nn Nürnbergi seaduste vastuvõtmisest 1935. aastal kodanikkonnast välja. Juute, sealhulgas Saksa juute mõrvati pärast II maailmasõja algust massiliselt peamiselt okupeeritud maades. Sinna rajati hävituslaagrid, kuhu veeti juute kõigist Euroopa riikidest. Kohalik juudi rahvastik mõrvati enamasti kohapeal. Ei jäänud puutumata ka Eesti. Eesti- ja Liivimaa ei olnud Tsaari-Venemaal osa juudi asualast ja Eesti juudi kogukond oli väike. Suurem osa Eesti rohkem kui 4000 juudist suutis Saksamaa ja NSV Liidu sõja alguses 1941. aasta suvel Nõukogude Liitu evakueeruda, kuid Eestisse jäänud umbes 1000 juuti mõrvati juba aasta lõpuks. Hiljem veeti Eestisse kas siin mõrvamiseks või ka tööjõuks peamiselt põlevkivipiirkonda veel tuhandeid juute teistest Euroopa riikidest, kellest suur osa siin mõrvati või suri.
Wannsee konverents
Eestisse puutub üks holokaustiajaloo tuntumaid sündmusi, millest tänavu möödub 80 aastat: Wannsee konverents. Kas Hitleril ja tema kaastöölistel oli ka tegelikult plaan kõik juudid füüsiliselt hävitada või oli see ainult deklaratsioon, selle üle on palju vaieldud juba ligi 80 aastat. Plaani olemasolu üks kinnitus oli salajane konverents, mis peeti 20. jaanuaril 1942 Berliini lähedal Wannsee järve äärses lossi mõõtu luksusvillas. Täiesti salajasest (geheime Reichssache) konverentsist saadi pärast sõda teada tänu ühele sellest osavõtnule, kellel oli konverentsi protokolli ärakiri. See mees, välisministeeriumi alamriigisekretär Martin Luther, saadeti 1943. aastal koonduslaagrisse ning tema dokumendid viidi arhiivi. Sealt ameeriklased ärakirja pärast sõda leidsidki.
Wannseesse tuli kokku paarkümmend Saksa riigi ja SS-i kõrgemat ametnikku. Konverentsi eesistuja ja peakõneleja oli Saksa riigi julgeoleku peaameti ülem Reinhard Heydrich, protokolli pidas peaameti juudiküsimuste osakonna juht Adolf Eichmann. Konverentsil jagati Saksa riigi asjassepuutuvatele võimuharudele ülesanded juutide transportimiseks Ida-Euroopa okupeeritud aladele rajatud või rajatavatesse koondus- ja hävituslaagritesse ning määrati tähtajad. Samuti defineeriti hävitamisele määratud juutide kategooriad. Eri ametkondi teavitati „juudiküsimuse lõpplahendusest“. Saksa juudid kavatseti koondada transiitgetodesse ja sealt itta vedada. Üle 65-aastased juudid, I maailmasõjas silmapaistnud ja I klassi Raudristiga autasustatud juudid koondati Theresienstadti (Terezini) getosse Tšehhimaal. Konverentsi protokolli märgiti juutide arv maade kaupa, sealhulgas okupeerimata riikides ja territooriumidel ning liitlas- ja neutraalsetes riikides, kokku üle 11 miljoni inimese. Eesti torkab selles protokollis silma kui judenfrei – Eestis juute enam ei olnud. Kuigi tegu oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika elluviimisega okupeeritud Eestis SS-i ja politseiasutuste juhtimisel ja suuresti ka täidesaatmisel – ent siiski kohapealt värvatud meeste osalusel –, jäädvustas Wannsee protokoll Eesti Euroopa holokaustiajaloo kaardile. Seda on osa aimeajalookirjandusest, samuti Nõukogude propaganda ja tema pärijad tõlgendanud kui märki Eesti ja eestlaste erilisest juudivaenulikkusest.
Tagantjärele on Wannsee konverentsist tehtud holokausti bürokraatlik avalöök. See ei vasta päriselt tõele, sest juba 1941. aasta suvel, sügisel ja talvel olid Einsatzkommandod, politseipataljonid ja teised julgestusüksused mõrvanud Lätis, Leedus, Ukrainas ja Valgevenes kümneid tuhandeid juute. Kuid see toimus suure saladuskatte all teisi võimuharusid teavitamata. Nüüd kaasati ametkonnad, kelle osaluseta miljonite Euroopa juutide deporteerimine koondus- ja hävituslaagritesse poleks olnud võimalik. Nii said nendestki kaasteadjad ja kaasosalised.