Kui kool eraldub, irdub muust, siis jääb tal üle vaid hääbuda, surra valulikku surma. Laps näeb ise, et kool ei toeta teda tema teel. Kui varem oli kool vajalik lapsele, siis nüüd peab kool mõtlema, kuidas olla taas vajalik … lapsele.

Kooli vaevab kadedus. Lausa armukadedus lapse tähelepanu pärast. Meditsiinisõnastik annab armukadedusele järgmise definitsiooni: „Ängistus, mille sisuks on ebakindlus armastatud inimese kiindumuse suhtes ja võistlemine selle eest kolmanda isikuga (konkurendiga)“ (2004, lk 62). Olukorras, kus võistelda on vaja nii reaalse kui ka virtuaalse maailmaga, ei saagi kooli allajäämine olla üllatav. Et lisaks lastele endale ei muutuks kool oma armuvalus ka suitsidaalseks, on vaja ühises ruumis asuda mõtestama omavahelisi seoseid.

Õpetaja vaimne mõju, kooli hea vaimsus ja arvestamine õpijaksuga

Teada on, et koolist väljalangus on suur. Õnnetuid lapsi on palju. Kool ei meeldi suurele osale lastest. Vaimsed probleemid aina süvenevad. Kahjuks. Kirjeldatut käsitles hiljuti ka Mari Metsa artikkel „Kool jääb aina enam katki“ Levila veergudel. 

Kas kool on juba kohtunud iseendaga? Kes ja millal peab oma olemasolu põhjendama, kellele aru andma? Kas oma olemasolu põhjendamine on võimalik, kui ei teatagi, kes ollakse ja kes tahetakse olla? Mis tahab kool ise olla ja kelle silmis? Kool,  KOOL – koll või cool? 

19. sajandil ei olnud koolil armukadeduseks veel põhjust. Oma mälestustest kirjutades leiab Karl Ernst von Baer, et lapse kasvades peaks kodusele kasvatusele mõne aja pärast lisanduma õpetaja vaimne mõju. „Kõige tähtsam on tekitada ja hoida üleval võimalikult head vaimu.“ Seega, et kool oleks edukas, on vaja kujundada hea vaimsusega õhkkond. Ta leiab, et paljuski sõltub see üksikisikutest, keda pole alati võimalik asendada. 

Õpetajates hindas Baer kohusetundlikkust, hoolikust, tublidust, väärikust, innukust, kannatlikkust, mõjusust, auväärsust, oskust äratada huvi (eriti teaduse vastu). Lisaks köitis teda avar ainekäsitus ning õpetaja, kes pidas silmas õpilaste õpijaksu. Baer kirjeldab, et neil oli alati tohutu õpihimu tänu sellele, et koormus ei olnud liiga suur. 

Võidujooks lapse tähelepanu nimel

Psühholoogid soovitavad inimestevahelise armukadeduse puhul vaadata endasse. Mõistmaks probleemi olemust, on vaja alustada endast. Siis alustagu ka kool endast. Miks on tänapäeva lapsel kooli vaja ja mida on koolil lapsele pakkuda? 

Lugedes Airi Liimetsa ja Marit Koiti artiklit „Miks kuulata muusikat ja vaikust“ (Mäetagused, 2018), leian end korduvalt mõtisklemas: kuidas lahendada olukorda, kus majandusliku heaolu ning pideva progressitaotlusega näib kaasnevat vaimne mandumine? Olgugi et maailm on avali ning leiab aktiivset avastamist, jääme iseendale siiski mõistatuseks. Airi Liimets on viidanud isegi hirmule enesega kohtumise ees. Ei tahaks meist ju keegi tunnistada, et kohtuda tuleks olemasolematu endaga; kellegagi, kes on jäänud tabamatuks. Seega jääb üle leida asendustegevusi, põgeneda. 

Võtmaks kokku hariduses valitsevat olukorda, tsiteerin Airi Liimetsa, kes võtab käesoleva olukorra kokku järgmiselt: „Kõigest kõneldust võiks järeldada, et tegemist on üleüldise vaimse kriisi seisundiga vastuolulises kaasaja maailmas.“ (Liimets, A. (2009) Muusika noorte elustiilis ja tänapäeva koolikultuuris. Rmt. A. Liimets (Koost. ja toim.). Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 163 – 175.)

Ometi pole see midagi uut. Juba Johannes Käis kirjeldab vaimse kriisi tungimist kooliellu. Seega võis vaimsete huvide taandumist märgata juba esimese vabariigi aegu.

Kool on proovinud juba kõike: püüdnud käskida ja keelata, meelitada, siunata, ka tusatseda. Kool mõjub armukadedana oma haavatud uhkuses. Täna on koolil last vaja rohkem kui lapsel kooli. Kuidas nii? Õpetajad on asetatud väga keerulisse olukorda – justkui müügimehed tänavalt peale surumas järjekordset mõttetut toodet, mis jääb pärast ostu sooritamist kasutult seisma, mida ei võeta ehk iialgi kasutusele. Et on koolikohustus, siis pole muidugi võimalik jätta ostmata …

Kool kasutab õpetajat, et lapsele midagi anda. Mida saab õpetaja anda täna, kui õpilaste jaoks on info kliki kaugusel? On pakutud, et kool peaks konkureerima meelelahutajana, vaimustama igapäevase ahhaa-teatriga, muutuma veel krüptilisemaks kui internet ise? Kõik kirjeldatu oleks kui pidev konkureerimine ning võidujooks lapse tähelepanu nimel, omamata arusaamist enda tegelikust väärtusest. Kahjuks mõjuks see armukadeduses vaevleva kooli tegelikule „minale“ veelgi halvavamalt. 

Heino Liimetsa koolkonnast on võrsunud olulised teadmised laste ja õppimise, õpetaja ja kooli kohta. Et otsene puutepunkt on õpetaja ja õpilase vahel, siis just siin sünnib ime, kui sünnib. Milline on vastastikmõju? Kas toimub vastastikune rikastamine? Heino Liimets suunab vaatlema lapse elustiilitervikut leidmaks vastust küsimusele, mida laps vajab täna.

Kaasaegne maailm oma vastuolulisuses esitab uusi nõudmisi koolile. Vaja on tõusta mõistete ja definitsioonide pakkujast tähenduste loojaks ning avastajaks. Vaja on pakkuda abi oma kasvandikule info tõlgendamisel ja mõtestamisel. Sügavamate hoovuste mõistmiseks on vaja pakkuda tuge.  

Leppinud oma uue, ent kas mitte veelgi olulisema rolliga, saab kool oma armukadeduse pimedusest välja võidelda ja taas armastava kaaslasena lapse jaoks oluline olla. Loomulikult juhtub see vaid siis, kui kool tunneb tegelikku huvi lapse vastu ning on valmis nimetatud sügavusi koos lapsega avastama. Häälestatus dialoogilisusele ja pühendumine koostööle võibki viia eduni. Viibime ühises ruumis ju vaid viivu. Oluline ongi mõista, et ühises. 

Soovitud muutust aga tule, kui deklareeritud väärtusi tegelikkuses ei elata.