E-ilma bonjour sobib ka päris elus teretamiseks

Ulmefilmidest tuttav haridus- ja tööelu virtuaalmaailma kolimine sai kahe aasta eest pikema hoiatuseta reaalsuseks. Neli semestrit hübriid-, veebi- ja auditoorse kontaktõppe segu annab võimaluse varem tehtu üle mõtiskleda ja tulevikku vaadata. Kui esimese koroonakevade põhieesmärk oli ise aru kaotamata üliõpilasi kuidagiviisi järjel hoida, siis järgneval õppeaastal ei olnud küsimus enam mitte ellujäämises, vaid ka uutes muutuvates oludes kvaliteetse keeleõppe korraldamises ja läbiviimises.

Seni ei olnud korraldus suuremat peavalu valmistanud, kuna tunni materiaalne pool oli alati õigel ajal olemas ja tudengitel ning õpetajal tarvitses vaid motiveeritult kohale ilmuda. Veebitunnis tuleb aga ruum igaühel ise luua. Mõnel ei ole selleks võimalust, teisel tahtmist, mõnel napib tähelepanu, teisel järjekindlust.

Kümne aasta eest piirdus prantsuse keele tunnis vajaminev digipädevus rõhumärkide panemise ning e-kirja saatmise oskusega, praegu ei ole see ligilähedaltki piisav. Praegune tudeng peab aru saama, millele ta kursusele registreerides alla kirjutab: lisaks keeleõppe huvile ja vajadusele peab tal olema arvuti, hea veebiühendus ja kaamera ning ta peab oskama ja julgema neid ka kasutada.

Olen alati lähtunud eeldusest, et minu keelekursustel osalemine on vabatahtlik või valikuline ning õppurid on iseseisvad täiskasvanud. Võtmesõnad on iseseisvus väljaspool kontakttunde ja suhtlusvalmidus nende ajal. Nii on tavatundidele olnud juba aastaid toeks detailsed tunnikirjeldused Moodle’i õppeplatvormil, interaktiivsed harjutused ja testid, veebis leiduvad õppe- ja muusikavideod ning õppetükkide kaupa üles ehitatud sõnavara õppimise tugi Quizletis. 

Siin on märkimisväärseks abiks ja inspiratsiooniks olnud TÜ e-lõunad, erakonsultatsioonid haridustehnoloogidega, igapäevase õppetöö seigad, isiklik refleksioon ja tudengite vajadused. Neid kursuse loomuliku kujunemisprotsessi vilju sain e-ehmatuse hetkel tõhusalt kasutada ning need toimivad kenasti ka rahunenud oludes.

E-tundide ülesehitust dikteerib aeg

Kirjeldatu loob eeldused kinnistamiseks ja süvitsiminekuks, kuid aktiivse kontaktõppeta ei kujutaks ma keeleõpet siiski ette. E-tund ise vajab märksa üksikasjalikumat ettevalmistust ennekõike põhjusel, et tehnika ja võrguühendus ei ole alati kõige usaldusväärsemad.

Kui kella kaheksases tunnis võib ekraanijagamine eri veebilehtede vahel žongleerimiseks suurepäraselt õnnestuda, siis kümneses tunnis kaob äkitselt heli või jookseb tunnikeskkond sootuks kokku. Ühine õppimise aeg on aga äärmiselt väärtuslik ning seda ei tasu tehniliste tõrgete peale kulutada, nii tulebki leiutada võimalusi õpitegevuste tõhusaks ja töökindlaks läbiviimiseks.

Teine ajend ettevalmistusele enam tähelepanu pöörata on aja tunnetuslik erinevus klassiruumis ja veebis. Miskipärast on veebitundi juhendades tunne, et tegevus peaks filmilikult peatusteta veerema. Kakskümmend sekundit eetripausi materjali otsimiseks tundub terve igavik. Aega kulub ekraani vahendusel ju niigi tavapärasest rohkem, kuna reaktsioone tuleb kortsus kulmu märkamise asemel pahatihti verbaalselt taga ajada. Korralikult läbimõeldud tunnifail annab teatava kindluse ning tagab optimaalse ajakasutuse, kuid vähem jääb ruumi visuaalsele improvisatsioonile. Klassis on mõttelennuks terve sein, veebis hoomamatu ruuduke.

Eelmisel õppeaastal tuli anda tunde veebis ja klassis, vahel mõlemat samaaegselt. Üht rahvusvahelist A1-keeletaseme gruppi juhendasin aga kahe semestri vältel kordagi päris elus trehvamata ainult veebis: lisaks autonoomsele tööle kohtusime kaks korda nädalas 90-minutilistel BigBlueButtoni sessioonidel. See kursus andis kogemuse, mille põhjal on võimalik tehtud töö tulemuslikkust mõnevõrra hinnata.

A1 on Euroopa keeleõppe raamdokumendi järgi läbimurdetase. Tagasiside põhjal ning mu enda hinnangul andsid kaheksa veebikuud ka „eksperimentaalgrupile“ mööndusteta vajalikud läbimurdeoskused ning lisaks portsu digipädevusi.

Osaoskuste kaupa lahates ei teki vast küsimust, kas e-kohtumistega pikitud kursusel on võimalik efektiivselt teksti mõistma – kuulama ja lugema – ning kirjutama õppida, pigem võib vaeslapse ossa jääda rääkimise – suulise suhtluse ja esituse – pool. Selle arendamine ja tagasisidestamine sai seega südameasjaks ning muutis mõnegi suulise ülesande sisukamaks. Näiteks said algajad oma hääldusarvestuse tagasisideks üksikasjaliku kirjaliku ülevaatefaili, kuna salvestatud tekstilõiku oli võimalik edasi-tagasi kerides detailsemalt analüüsida kui klassis ettevuristatud jutukest reaalajas kuulates.

Suulised arvestused said tehtud videokõnerakenduste abil ning paaristöödeks eraldusid õppurid e-tubadesse. Sel sügisel jõudsin klassiruumis arusaamisele, et paaris- või grupiharjutusi oligi veebis märksa rahulikum teha, kuna üliõpilasi omavahel lugema, arutama ja jutustama suunates tekitan tahes-tahtmata õnnemänguolukorra.

Kui kirjalikke töid võis juba varem esitada nii paberil kui õpiplatvormil, siis hindelised kontrolltööd olid seni olnud klassiruumi pärusmaa. Üllatuslikult said veebikontrolltööd koguni mitmekesisemad, kuna tehnilised võimalused lõid soodsa pinnase uutele ideedele. Loomulikult pelgasin keelatud abi kasutamist, kuid keskmine tulemus kujunes enam-vähem samaks kui klassis tehtud testidel.

Distantsõpe nõuab lisaks kohanemisele, digioskustele ja loomingulisusele ka täpsust, suhtlusvalmidust, detailseid tööjuhendeid ja näiteid, et toetada üksi pusivat keeleõppijat. Üks e-tundide suurimaid plusse on tundide salvestamise võimalus, mis on eriti kasulik puudujatele, aga ka neile, kel tahtmist midagi üle kuulata.

Eelnevast võib jääda mulje, et keeleõpe võikski muretult veebi kolida, kuna kõik on kohandatav. Ajutiselt jah. Pikemas perspektiivis ei. Isegi kui õpetajana saan ekraani vahendusel oma töö pealtnäha tehtud ja tudengid jõuavad soovitud keeletasemeni, siis vahetu inimlik kontakt on oluline mitte rollidele, vaid inimestele.