Eesti haridus kõrvaltvaates
Eesti haridust tutvustades peatus briti ajakirjanik pikalt infotehnoloogia kasutamisel meie koolides. Foto: Tom Jackson
Arvutiklass on igas koolis üks populaarsemaid klasse.
Kuidas on võimalik, et väikese Eesti õpilased on PISA-s edukamad kui Suurbritannia, USA, Jaapani, Korea ja teiste suurte riikide lapsed? Ja kuidas saavad nad olla seejuures oma eluga teistest rohkem rahul?
Nii küsitakse ajalehe The Times artiklis „Nii on saanud Eestist uus Soome“. Artikkel ilmus 6. novembril 2021 ja selle autor Rachel Sylvester püüab välja selgitada, mis on Eesti hariduse edusammude taga. Selleks külastab ta ka Tallinna Südalinna kooli ja Viimsi gümnaasiumi ning vestleb minister Liina Kersna ja HARNO rahvusvaheliste uuringute valdkonnajuhi Gunda Tirega. Mida siis briti ajakirjanik esile tõstis?
HARIDUSTEHNOLOOGIA. Rachel Sylvester alustab kõige efektsemast – haridustehnoloogia kasutamisest koolides. Ta külastab Tallinna Südalinna kooli ja seal nähtu avaldab tõesti muljet. Ta saab teada, et selles koolis õpivad lapsed robootikat juba esimesest klassist. Näiteks matemaatikat õppides programmeerivad nad roboteid nii käituma, et need liiguksid ise õigete vastuste peale. Geograafiatundides lähevad õpilased virtuaalreaalsuse prillide abil Alaskasse või Nigeeriasse, et sealsete ilmastikutingimustega lähemat tutvust teha. Ajalootunnis käivad nad virtuaalprillide abil isegi Vana-Egiptuse püramiidi sees ära. Bioloogiatunnis võimaldab rakendus õpilastel luid kokku panna ja inimkeha ehitada. Keemiatundides segatakse virtuaalreaalsuses vedelikke kokku ja kui toimub plahvatus, on see nii tõeline, et lapsed lausa võpatavad. See kogemus on nii šokeeriv, et ainult üle 11-aastased lapsed võivad virtuaalprillidega keemiakatseid teha, kuid seejuures peab neil kiiver peas ning lastevanemate luba olema. Lisaks teevad õpilased ise videosalvestusi.
Rachel Sylvester toob välja, et kõik Eesti koolid on varustatud internetiühendusega ja igas koolis on rohkesti elektroonilisi õppevahendeid, mille abil lastele õppimist põnevamaks muudetakse. Loomulik järeldus on: kui lastel on huvitav õppida, siis ongi tulemused paremad.
AUTONOOMIA. Sylvester kirjutab, et Eesti koolid otsustavad ise õpilaste õppe- ja tunniplaanide üle. Õpetajad teavad, et neid usaldatakse. Nad ei ole kohustatud kinni pidama kindlast tunniformaadist, vaid võivad vabalt otsustada, kuidas ja mida õpetada. Paljudes maades nii ei ole.
Autonoomia juurde käib muidugi suhteliselt vähene kontroll ja Rachel Sylvester märgibki, et 20 aastat tagasi oli Eesti haridusministeeriumi palgal umbes 70 inspektorit, praegu on neid üheksa. „Oleme jõudnud koolide kontrollimisest koolide toetamiseni,“ selgitab haridusminister Liina Kersna, pidades seda PISA heade tulemuste üheks põhjuseks.
LASTEAED. Briti ajakirjanik tõstab esile ka meie lasteaeda. Kui paljudes maades on lasteaed pigem lastehoiu koht, kuhu paljud lapsed ei jõuagi, siis Eestis on lasteaial oma õppekava ja 94% 4–7-aastastest käib lasteaias. Riik toetab lasteaedade tegevust ja nii ei maksa lapsevanemad lasteaia kohatasu üle 20% riiklikust miinimumpalgast. Koolieelse lasteasutuse õpetajad pole pelgalt laste järele vaatajad, vaid vajaliku haridusega kvalifitseeritud spetsialistid. Gunda Tire selgitab ajakirjanikule, et lasteaiast kooli minevad lapsed on kooliks hästi ette valmistatud ja seegi võib olla meie PISA edu üks põhjus. Just tänu lasteaiale saavad ka raskematest sotsiaalsetest oludest tulevad lapsed kooliks hea ettevalmistuse ja koolil on nii lihtsam head taset hoida.
TASUTA LÕUNA. Meie oleme juba harjunud, et koolis saab tasuta sooja toitu, paljudes maades peavad aga nii õpilased kui ka õpetajad võileiva ja kohvi kodust termosega kaasa võtma. Gunda Tire toonitab briti ajakirjanikule, et Eestis ei pea lapsevanemad õpilaste koolilõuna, raamatute ja transpordi eest maksma. „See on võrdõiguslikkuse küsimus − meid ei huvita süsteem, mis teeb vahet vaeste ja rikaste lastel. Nad kõik käivad koolis ja on ühesugused,” toonitab Gunda Tire. Artikli autor lisab, et Eestis on koolid ka omavahel kõige võrdsemad. OECD hinnangul on Eestis sotsiaalmajanduslikul päritolul väiksem mõju kui üheski teises riigis, ning see võib olla veel üks PISA edu põhjus – mahajääjaid on vähe.
KAASAV HARIDUS. Briti ajakirjanik toob välja, et Eesti põhikoolis ei õpetata tugevamaid ja nõrgemaid õpilasi eraldi tasemerühmades – erinevalt ingliskeelsetest maadest, kus seda tihti ette tuleb ja kus seda süsteemi ka kritiseeritakse. Ta nimetab tasemerühmadeta õpetamist kaasavaks hariduseks, samal ajal kui meie peame selleks HEV-laste õpetamist tavakoolis. HEV-laste kohta märgib Rachel Sylvester, et õpiraskuste ja käitumisprobleemidega õpilased saavad Eestis õppida väikeklassis, et enamikus koolides töötab psühholoog ja toimib üleriigiline 15 tugikeskusega Rajaleidja võrgustik, kust laps saab abi nii vaimse tervise probleemide kui ka hariduslike erivajaduste puhul.
ISTUMA JÄTMINE. Kas Eestis korratakse õppeaastat? Jah, kuid vähe. See juhtub siis, kui õpilase tulemus on kolmes või enamas aines puudulik. Eestis jääb õppeaastat kordama ainult 2,9 protsenti õpilastest, selgub PISA raportist. Hispaanial on see näitaja 28,7. Eestiga samasse klassi kuuluvad Leedu (2), Taani (3,2) ja Island (alla 1). Norra on ainus riiki, kus klassikursuse kordamine on seadusega keelatud.
HARIDUSSTRATEEGIA. Autor peab oluliseks ära märkida ka meie haridusstrateegiat aastani 2035. Ta rõhutab, et see on valminud enamiku erakondade kokkuleppel ja tagab hariduse stabiilsuse – uued valitsused ei hakka kõike ümber tegema. Teiseks tsiteerib ta minister Kersnat, kes ütleb, et meie haridusstrateegias ei ole esiplaanil teadmised, vaid rõhk on probleemide lahendamisel, kriitilisel mõtlemisel, väärtushinnangutel, kodanikuõppel, ettevõtlikkusel ja digipädevusel. Seegi põhimõte võib Eestile PISA testides edu tuua.
MUUSIKA, KUNST, SPORT. Eestis kostab vahel hääli, et meie kool olevat lihtsalt laste tööks ettevalmistamise koht ja see olevat liiga kitsas lähenemine. Samas peab briti ajakirjanik vajalikuks välja tuua, et Eestis kuuluvad muusika, sport ja kunstid õppekavasse. See ei ole igas riigis nii. Gunda Tire selgitab talle, et see kõik on seotud mitmekülgse isiksuse kasvatamisega. Mida laiapõhjalisema hariduse õpilane saab, seda paremini ta teab, kuidas maailmas toimida
LOOVTÖÖ. Rachel Sylvesteri artiklis on ära märgitud ka see, et meie õpilased peavad kooli lõpetamiseks koostama mitmeid loomeprojekte ja esitama gümnaasiumi viimase kursuse lõpus uurimistöö. Jälle üks teistmoodi õppimise viis. Artikli autor külastab ka Viimsi gümnaasiumi, mille juht Karmen Paul selgitab talle, et teadmised on muidugi olulised, kuid lõpptulemusena on vaja 21. sajandi oskusi. Viimsi gümnaasium püüab seda kontseptsiooni ellu viia uut moodi küpsuseksamiga, mille edukaks läbimiseks peavad õpilased esitama referaate, kuulama kõnesid ja ettekandeid, kirjutama analüüsi selle kohta, mida nad koolis kolme aasta jooksul õppisid, jms.
Kokkuvõtteks võib öelda, et artiklist saab päris hea ülevaate, kuidas Eesti haridus toimib, kuid miks me oleme PISA tipus, jääb siiski pigem oletuste tasemele.
Taas näide SILMAKIRJALIKKUSEST …
Me räägime-näitame välisajakirjanikule, kes ise midagi arengupsühholoogiast ja didaktikast (pedagoogikast üldse) EI TEA kohati elukaugeid soovunelmaid meie hariduselus ning laseme siis selle välismaal avaldada … Nagu oleks see välisspetsialisti asjatundlik HINNANG meie hariduselule!
Mõelgem ise – Kellele taolist silmakirjatsemist vaja on? Kuhu see meid viib? Ja arengupsühholoogiat tundva inimesena on piinlik vaadata ka lisatud fotosid…