Ekraani taga on inimene. Kohanemine kaosega võõrkeeleõppes

14. jaan. 2022 Merilin Kotta, Merilyn Meristo, Kristiina Rebane, Clara del Rey Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut - Kommenteeri artiklit
Üksinda distantsõppel olles võib suureneda ärevus ja stress, aga lisandub ka võimalus saavutada suurem süvenemine ja iseseisvus. Foto: Veiko Vaikmaa

Paari aastaga on üle maailma mindud kiirelt ja sunnitult üle digiõppele. Nüüdseks pole tehnoloogia enam üks õppimise toetamise viise, vaid on muutunud hariduse järjepidevuse ja võimalikkuse tagatiseks. Digipööre mõjutab ühel või teisel moel seda, kuidas me õppimist ja õpetamist edaspidi mõistame. 

Tehnika taga on aga inimene ning just tema on muutunud, mis sunnib ka muutustele õppijas ja õpetajas senisest enam tähelepanu pöörama. Kogu õpe ei toimu enam juhendatult virtuaalses ega füüsilises klassiruumis. Kuidas suunata õppija omal käel võõrkeelt õppima ja põimida iseseisvalt õpitu keeletundi?

Suhtlemine oli, on ja jääb võõrkeeleõppes kesksele kohale. Kuid õppija valmisolek suhelda on distantsõppega kahanenud. Tavapäraselt on ülikoolis romaani keelte õppimisel suur roll rühma- või paaristööl, milles on tudengid alati hea meelega osalenud. Vähenenud suhtlemisjulgus või -vajadus väljendub näiteks selles, et pärast grupitööd siirduvad tudengid kärmesti oma kohale tagasi. Nad eelistavad hoida kaugust rühmakaaslastest, keda juba tunnevad, samuti võtavad vähem sõna. Rühmatöö kui üks kohustuslik ülesanne tehakse ära, kuid on tajutav, et selles on puudu spontaansus ja sundimatus, mis oli senini romaani keelte õppijate kindel tunnus. 

Paljud eelistavad omal valikul osaleda loengus distantsõppe vormis Zoomi, Teamsi või Skype’i kaudu. See omakorda võimendab kapseldumist ja koju nelja seina vahele jäämist ning halvimal juhul ei osale nad lõpuks enam ka virtuaalsel teel. Alternatiiv pole seegi, kui jätta ära võimalus osaleda distantsilt. Kõnealused tudengid ei tule siis loengutesse üldse kohale ja suureneb ülikoolist väljalangemise risk. Tegemist on nõiaringiga. 

Gümnasistides kasvas ebakindlus

Gümnaasiumis distantsõppel olnud eristuvad teistest õppijatest. Ühelt poolt saavad nad paremini aru õpistrateegiatest, teiselt poolt aga on pikalt kestnud pingeline olukord muutnud nad ärevaks ja ebakindlaks. See teeb just nende jaoks ülikooli kui suuremat iseseisvust eeldava õppekeskkonnaga kohanemise ja grupivaimu loomise raskeks. 

Õppejõududel on lisaks tavapärasele õppe diferentseerimisele – tasemerühmadest hoolimata on õppijate areng individuaalne − vaja tegelda ka psühholoogilise toetamisega. Varasemast suuremat tähelepanu nõuab nn õpirahu tagamine ehk üksteist toetava ja arendava õpikoosluse loomine. Ent isegi see pole enam piisav. Õpetajal on üha rohkem vaja toetada õppijaid individuaalselt, mille puhul tuleb silmas pidada vähemalt kahte aspekti. 

Esimene seostub probleemi märkamise ning sellele tähelepanu juhtimisega, vajadusel ka soovitusega pöörduda abi saamiseks spetsialisti poole. Teine aspekt puudutab õppijat, kes juba tegeleb aktiivselt oma vaimse tervisega. Sel juhul oleks hea teha koostööd ja järgida tema psühholoogi nõuandeid ja toimetulekustrateegiaid. See aitab õpetajal paremini tajuda enda ja õppija vastutuse piire ning sõlmida kokkuleppeid, millest kinnipidamine on vähemalt tõenäoline. 

Teaduspõhised lähenemised hariduspsühholoogia valdkonnast saavad õigustatult aina rohkem kõlapinda ja lahendused jõuavad klassiruumi.

Üha selgemaks saab, et kogu õpe ei toimu klassiruumis ja üha olulisem on toetada ja suunata õppija autonoomiat, alates ainekursuste ja tundide ülesehitusest kuni üksikute õpiülesannete ja üldiste oskusteni välja, näiteks töö sõnaraamatutega või allikakriitika. 

Häid tulemusi on andnud distantsõppe perioodil esmakursuslaste rühmades ennastjuhtiva õppija ja iseseisva õppimise oskuste teadvustamine ning õpioskuste teadlik ja selgelt väljendatud arendamine. Eriline rõhk on metakognitiivsete õpistrateegiate selgitamisel, et õppija oskaks analüüsida ennast kui keeleõppijat ning väärtustaks ajaplaneerimise oskust, et vältida kohustuste kuhjumisega kaasnevat tarbetut stressi. 

Samuti on oluline, et tudeng oskaks orienteeruda õppematerjalides, märgata ja korrigeerida oma vigu ning kasutada mälustrateegiaid. Keelt ei õpita ainult õpetaja suunamisel, see eeldab õppija enda tegutsemisvõimet ja selle toetamist iseseisvate tegevuste väärtustamise kaudu. Heaks näiteks on ümberpööratud klassiruumi põhimõttel õppijate enda leitud materjalide jagamise ja tutvustamise süstemaatiline põimimine õppesse. Õppetöö selline korraldus pole mitte hädaabi ootamatu olukorraga toimetulekuks, vaid juba ammu tõestatud tõhus viis uue materjali omandamiseks: mängus on huvi toitev uudishimu ja kompetentsust toetav vahendamise võlu.

Käes on aeg tegutseda, et õppima õppimine ei jääks lihtsalt sõnakõlksuks. Toetades õppija eneseusaldust, kasvab ka tema suhtlemisjulgus ja väheneb ärevus ja stress.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!