KAHEKÕNE ⟩ Hea kool on kui perefirma

7. jaan. 2022 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit

Koolijuhid peavad üks kord kuus kahekõnet.

Peter Pedak ja Peep Eenraid. Fotod: erakogu

Uue aasta esimene kahekõne leidis aset Tallinna prantsuse lütseumis, kuhu selle direktor Peter Pedak kutsus külla Audru kooli direktori Peep Eenraidi. Eestimaa eri otstes paiknevate koolide juhtide südamel oli koroonast rohkem teine k-tähega sõna − kultuur.

Peep Eenraid: Tulid kooli diplomaatiliselt töölt. Miks tegid sellise kannapöörde?

Peter Pedak: Olen neljandat aastat koolijuht ja enne olin neliteist aastat välisministeeriumis. Siia tulek ei olnud hetkeemotsiooni otsus, vaid ikka pikemalt läbi mõeldud. Olen lõpetanud prantsuse lütseumi ja kui sattusin 2010. aastal pikemaks ajaks Prantsusmaale Strasbourgi, sain aru, kui oluline on kool minu kujunemisel olnud. Aastate jooksul mõistsin sedagi, et diplomaatia ei ole terveks eluks. Koolis näed inimlikumaid kontakte, siirust ja oma tööl tõsist mõtet. Minu seisukoht ei ole nelja aasta jooksul muutunud, olen siin majas väga õnnelik. Ennekõike olen tänulik, et mul on siin üldse võimalik töötada.

Aga diplomaatilisi oskusi on koolijuhi töös palju vaja. Kas ka sinul on olnud olukordi, mille lahendamisel peab läbirääkimisoskused kasutusele võtma?

Peep Eenraid: Mida aasta edasi, seda rohkem diplomaatiat ja pikki läbirääkimisi mu töös on. Võib-olla ka sellepärast, et naudin neid ega ütle õpetajaile, et teeme ruttu nii või teisiti, sest sain kursusel midagi uut teada. Puistan seemne, lasen sel idaneda, mõttega harjuda, kuulan osapooli. Mõnikord ei peagi eesmärki saavutama kohe, aga protsessi kaudu õpime. Minu meelest on see üks osa diplomaatiast.

Olen kümme aastat olnud direktor ja enne seda olin veel kümme aastat õppealajuhataja. Mul oleks võib-olla aeg kannapööre teha!

Peter Pedak: Ma soovitaks sellega veel oodata! 

Kui sa tulid Audrusse, olid kolleegid seal kaua töötanud. Kuidas nemad sind vastu võtsid? Kuidas on kümne aasta jooksul muutunud kolleegide kaasavedamine, millele viitasid?

Peep Eenraid: Koolijuhtide ümarlauas räägiti, et kooli juhitakse nagu perefirmat: kõik vastutavad, kui kuskil on midagi viga, lähed ja parandad selle ära. See mõte meeldib mulle väga. Usun, et sel moel perefirma rajamine väikses kogukonnas käibki. Meil on kaasatud lapsed, vanemad, õpetajad.

Audrus on hakanud vanemad õpetajad pensionile minema ja nooremaid peale tulema, aga muidu on meie kollektiiv olnud väga püsiv. Minu meelest on oluline, et koolis oleks nii noori kui vanu, mehi ja naisi. Ei tohi olla ainult noored ega ainult kogenud. Aga kuidas teil?

Peter Pedak: Kui jagada töötajad kolmeks, siis meil on kõiki võrdselt: noori õpetajaid (alla 50-aastased), keskealisi (50–60-aastased) ja vanemaid (üle 60).

Peep Eenraid: Noorusiga on väga pikk!

Peter Pedak: Jah, on küll! Ütlesin seda ka väikese irooniaga. Kui muidu on Eesti koolijuhtidel palju eri seisukohti, siis õpetajate järelkasvu ja tasustamise küsimuses ollakse ühel meelel − õpetajatööd tuleb suuta väärtustada.

Peep Eenraid: Arvan, et õpetaja ei tunne end veel väärtustatuna. Võib-olla on koroonaperiood tema väärtust tõstnud. Aga kui ütled ise endale, et teed head tööd, ja tunned ennast õnnelikuna, siis oledki juba endale väärtust andnud.

Peter Pedak: Mis siis õpetajal puudu jääb, et end niimoodi tunda?

Peep Eenraid: Minu meelest on suur miinus see, et natuke suurema palga saamiseks peab õpetaja liiga palju tööd tegema. Aega, kus peab klassi ees olema ja tunde ette valmistama, on väga palju. Õpetaja ei saa end välja puhata, sest on kogu aeg tööl. Ideaalne tundide arv oleks 16, normaalne 18. Aga tegelikkuses ei võta keegi alla 24.

Peter Pedak: Meil on klassis enamasti 32 õpilast, alates esimesest klassist. Minu meelest ei tee õpetajatööd otseselt lihtsamaks suurem palganumber, paarsada eurot juurde. Pigem kannatab elukvaliteet sellepärast, et peab väga paljude inimestega korraga tegelema.

Aga kas ühiskond on üldse valmis kuulama õpetajate palganurinat? Pigem mõtlevad inimesed: ka mina teen väga palju tööd ja saan väga vähe palka. Ehk mõistetaks õpetajat paremini siis, kui jutt pöörataks rohkem laste heaolu peale. Et kui klassid oleksid väiksemad, saaks õpetaja rohkem tegelda iga lapsega individuaalselt ja teda märgata. Loomulikult on ka selle jaoks vaja rohkem palgaraha, see tähendab enam õpetajaid. See teeks koolielu kvaliteetsemaks. Õpetamine on ju inimeselt inimesele suunatud tegevus ja kui sul on otsekontakte liiga palju, ei jõua sa süveneda nii, nagu võiks, tahaks ja peaks.

Peep Eenraid: Koolijuhid ütlevad, et kui õpetaja silm särab, siis on ta motiveeritud ja rahul ka selle palgaga ning ennast väärtustanud. Ka ühiskond väärtustab neid, kel silm särab. Aga neid, kel silm särab, ei ole ju palju. Mis paneb sinu arvates silma särama ja kuidas saame hoida õpetaja silmad säramas?

Peter Pedak: Koolis saab tööd ümber jagada − vaadata, kui palju tunde on optimaalne, otsida koostöökohti, et õpetajad saaksid aineid lõimida ja koormust vähendada. 

Aga peale selle tagab õpetajale õnneliku elu see, kui ta oskab vastu võtta laste tänu. Arvan, et igas koolis on tänulikke lapsi, kes hiljemalt lõpuõhtul ütlevad paar head sõna. Kui õpetajad suudaksid natuke kauem meeles pidada hetki, mil neile on öeldud häid sõnu ja neid on tunnustatud! Ma arvan, et nad ei unusta neid. Aga ma ei tea, kui palju nad omavahel sellest räägivad.

Peep Eenraid: Üks võimalus, kuidas õpetaja tunneks ennast praegusest paremini, on kaasamine – oled kollektiivis vastutav mingi lõigu eest, püüad anda endast rohkem ega ole ainult tunniandja.

Peter Pedak: See kehtib ka laste puhul. Õnnelik on see, kellel on peale õppetöö koolis veel mingi asi ajada: kes käib laulmas, tantsimas, robootikas, tegutseb õpilasesinduses, aitab kaaslasi või teeb veel midagi muud. Koolide avatuna hoidmine ka pandeemia ajal ongi oluline, sest ega lapsed siin vaid õppimise pärast käi – ikka sõprade pärast. See on olnud nii läbi aegade ja on ka tulevikus. 

Kui raske on sinul olnud kriisi ajal kooli lahti hoida?

Peep Eenraid: Ainus suur kriis oli siis, kui polnud enam õpetajaid klassi ette saata. Kümmekond õpetajat kolmekümnest olid haiged või isolatsioonis. 

Kahe aasta jooksul oleme riigis kogu aeg hinnanud otsuseid ümber. Algul oli ju kõik suletud ja ega koolijuhi arvamust küsitudki. Praegu oleme pigem koolide sulgemise vastu ja lahtihoidmise poolt. Sama arvavad lapsevanemad. Kõige kriitilisem moment on see, kui pole õpetajat, eriti algklassis. Üks väljapääs on, kui õpetaja suudab anda tunde kodus arvuti taga.

Aga viiks nüüd jutu pandeemialt hoopis kultuurile. Minu meelest on see ülioluline. Mulle tundub, et teie koolis on väga suur rõhk kasvatamisel kultuuri kaudu. Kuidas te seda teete?

Peter Pedak: Kultuur on tõesti meie esimene märksõna. Kui ütlen prantsuse lütseum, siis mõtlen kultuuri. See peaks tähendama nii viisakust kui ka selle hindamist, mida on läbi aegade loonud kunstnikud, kirjanikud, heliloojad. Selle kaudu õpime tundma inimest, ka iseennast.

See on võimalik perefirma tunde tõttu, millest sa rääkisid. Oleme selles osas õpetajatega väga suurel üksmeelel. Kui oleme sõnastanud kooli väärtusi, nimetatakse esimesena just õppimishimu ja kultuuri. Kui töötajad on selles veendunud ja alates esimesest klassist on lastele endastmõistetav, et meil on ühisüritused, käime kontserdil-teatris, on aktused, seintel maalide reprod, muutub see neile omaseks.

Palju on aidanud see, et vanemad on meid toetanud, keegi ei ole kooli tavasid vaidlustanud. Kui nad ei oleks nõus, et lapsed lähevad igal aastal kooli sünnipäeval, 1. oktoobril ERSO kontserdile, ja peaksid seda ajaraiskamiseks, aegunud ja mõttetuks tegevuseks, siis milliste argumentidega suudaksin neid ümber veenda?

Põhimõtteliselt on see kõik võimalik ükskõik millises koolis Eestis või maailmas, kui kultuuri väärtustava otsuse võtaksid esmalt vastu juhtkond ja õpetajad, kes annaksid õpilastele seda teadmist edasi. Tahan uskuda, et see on võimalik, aga möönan, et igal pool seda ei toimu, ja võib-olla ei ole igal pool ka vaja, sest igal koolil on oma fookus.

Peep Eenraid: Arvan, et on vaja. Kultuuri on meie koolides liiga vähe. Minu meelest peaks rohkem kasvõi oma kooli traditsioonidest kinni hoidma, neid väärtustama ja rõhutama, et kunst, muusika on tähtsad. Mulle meeldib meie kooli ja ka teiste koolide puhul väga, kui lapsed tegelevad kunsti ja muusikaga – siis on nad hoopis teise suhtumisega. Meie enda koolis on muusika- ja kunstiosakond. Nauditav on vaadata, kuidas laps tuleb hommikul kitarri või või noodivihikuga, sellisel lapsel on hoopis teine silmavaade. Kultuur kasvatab. Minu meelest on Eesti koolis sellest puudu.

Peter Pedak: Arvan, et see muutub ajas veel olulisemaks. Kui tehnoloogia võtab üle töökohti, siis meie peame koolis mõtlema sellele, mis jääb inimese osaks. Inimese osaks jääb teise inimese elukvaliteedi tõstmine mõtestatud koosolemise ja eneseväljenduse kaudu, mida kunst pakub. Alati on toredam ise pilli mängida, maalida, näidendis osaleda kui teisi vaadata. Aga kool peab suutma tekitada ka solidaarsust, et kui vabal laval astuvad üles õpilased, elavad teised neile südamest kaasa. Peale isetegemise on oluline hinnata kaaslaste ja professionaalide tegemisi ja neid koos arutada. Minu suurim unistus ongi, et klassid oleksid väiksemad ja saaksime rohkem arutelusid pidada kõigis ainetes.

Oleme mõlemad humanitaarid. Kas sa oled mõelnud, kuidas ajalooharidus on mõjutanud sind inimese ja juhina?

Peep Eenraid: Ei ole mõelnud, aga arvan, et on mõjutanud. Ajaloo õppimisel on diplomaatilist keelt ja väärtuspõhisust palju.

Peter Pedak: Rääkisin meie kooli ajalooõpetajaga, et ajaloolane kogu aeg analüüsib, miks on kunagi just nii juhtunud. Loodusainete õpetaja on aga harjunud vaatama arengule läbi bioloogilise evolutsiooni prisma. Seda hüpoteesi võib naljaga pooleks vaadata. Ilmselt annab ajaloolase ja humanitaari pilk ka rohkem tahtmist mõista ja põhjendada.

Mille pärast sa oma koolis muretsed? Millised ohud ümbritsevad teie kooli?

Peep Eenraid: Tänane mure on üle saada kaheaastasest teadmatusest. Natuke on mure mõne õpilase ja natuke ka mõne õpetaja pärast. Aga mulle ei meeldi sõnad „mure“ ja „muretsemine“, pigem tuleb rääkida eesmärkidest, kuhu püüdleme. Tahame, et õpilasel oleks rohkem valikuvariante ja ta paneks oma õpitee rohkem paika, kujundaks oma suuna. Me ei pea kõigist tegema füüsikuid. Kõik ei pea mahtuma sellesse matemaatilisse kasti, mis on juba seinad ümber saanud.

Peter Pedak: Kas põhikoolis on selline spetsialiseerumine võimalik? 

Peep Eenraid: Töötame oma koolis selle nimel, et anda õpilastele võimalus valida endale valikaineid. Püüame jõuda iga lapseni, et ta leiaks sinna tee ja koolis oleks kultuuri laiemas mõttes. 

Meil on kavas pakkuda valikuvariante eri valdkondadest, eetikast rahatarkuseni. Kõike, mida üks põhikoolilõpetaja peaks elus hakkama saamiseks teadma.

Peter Pedak: Teil on valikuvariantide pakkumine kooli piires ilmselt olulisem kui Tallinnas, kus on spetsialiseerumist koolide lõikes rohkem ja ühes koolis ei pea kõike pakkuma. 

Peep Eenraid: Valik on küll hästi lai, aga laps peab ise otsustama ega pea võtma seda, mida ei taha. Ta teeb esmase valiku juba siis, kui otsustab, kas ja millisesse gümnaasiumisse minna.

Peter Pedak: Valikuvõimalus on meie ajastu suur lugu, mida kõik on jäänud uskuma − tahaks menüüst kõike tellida ja parem, kui nimekiri on pikk. Seda suhtumist toidab individualism ühendatult kapitalismiga. Mehhanism on see, et mina ja minu personaalsed soovid on väga olulised ja seetõttu on palju teenusepakkujaid, kes neid soove täidavad. See on Lääne inimese mõtlemine.

Ma ei arva, et peaksime sellele otseselt vastu hakkama, aga natuke paneb siiski muigama. Inimene peaks suutma keskenduda, süveneda ja midagi lõpule viia, mitte ainult erinevaid asju proovima.

Tehnoloogia, nutiseadmed ja sotsiaalmeedia pakuvad palju killustunud infot. Kuidas suudaks kool pakkuda selle virvarri keskel rahu ja turvatunnet? Minu meelest see vajadus kasvab.

Peep Eenraid: Kui vaatame tänast maailma, siis näeme, kuidas kõik muutub sekunditega. Varem oli filmiski üks stseen pikem, nüüd kestab vaid mõne sekundi. On paras väljakutse saada laps süvenema ja pühenduma, et ta ei loobuks ega ütleks, et see talle ei sobi.

Peter Pedak: Peame rohkem julgustama, mitte hurjutama. Teoorias teame seda hästi, aga praktikas tuleb ette hetki, kus näed, et õpilased on suurte kõhkluste keskel, ei oska ennast leida ega tea, mille nimel pingutada.

Peep Eenraid: Kui vaatan ühiskonna probleeme, siis süüdistan ka iseennast. Kool on teinud vähe tööd noore põlvkonnaga, kes ühiskonda juhib. Miks oleme sellises seisus, et valime pooli ja lähme tühiste asjade pärast tülli? Tunnen häbi ja nukrust, sest see on kooli tegemata töö.

Peter Pedak: Vastutustundlik inimene tunnebki kaasvastutust selle eest, mida kaaskodanikud teevad ja kuidas ennast väljendavad.

Koolilt on ikka oodatud kõikide küsimuste lahendamist, ühiskond paneb lootuse, et tuleb uus ja parem põlvkond ja kool teeb ta selliseks. 

Koolilõpus tundub tõesti nii. Õpetan ühiskonnaõpetust lõpuklassile ja tundide põhjal on küll tunne, et uus põlvkond on varasemast parem.

Aga kuidas see meediast välja ei paista? Võib-olla on müra liiga palju. Müra ja signaali eristamist peaksime püüdma veel paremini õpetada ja tähelepanu juhtima, et teadlikult müra mitte juurde tekitada.

Aga läheme nüüd praktilisemate teemade juurde. Kui palju on ümbruskonnas samasuguseid koole nagu Audru kool?

Peep Eenraid: Piirkonnas on 10–12 kilomeetri kaugusel üks saja lapsega kool – Jõõpre – ja Lindi lasteaiast-algkoolist tulevad paljud lapsed meile edasi. Meil on kogukonnakool, kus on väga palju kaasamist, arvamuste kuulamist. Kogukond toetab meie kooli ja see on hea alus usalduseks. 

Statistikast on näha, et kümme aastat tagasi, kui meil oli veel keskkool, oli sada last vähem. Usaldus on tulnud. Meie külje all on ju Pärnu linn. Audru kool jääb kestma, õpilaste arv kasvab. 

Kuskilt tuleb ette ka mõistlik piir. Me ei saa hakkama väga suure koolina, kus oleks üle viiesaja lapse. Siis oleks vaja uut visiooni. Oleme seda meelt, et kui meil on väiksed klassid kahekümne lapsega, jõuame ja märkame igaüht, ja ka koolijuht teab iga last. See on ülioluline. Koolides võikski niimoodi olla.

Peter Pedak: Tallinna asutatakse nüüd riigigümnaasiume. On neid, kes on sellepärast natukene ärevil, mina pole. Usun, et prantsuse lütseum jääb kestma. Aga kui palju Tallinnas koolide suurus selle tõttu muutub, kui kolm väga suurt gümnaasiumi tuleb juurde, näeme lähiaastatel.

Peep Eenraid: Mis on optimaalne laste arv klassis põhikoolis ja gümnaasiumis?

Peter Pedak: Unistused sõltuvad olukorrast. Mulle tundub, et 24 last klassis oleks hea nii põhikoolis kui gümnaasiumis. Ka gümnaasiumis ei peaks olema massiloenguid ja seminarid-praktikumid võiks olla põhilisi töövorme.

Päris ideaal oleks kuni kümme inimest õpetaja kohta.

Peep Eenraid: Esimeses ja teises klassis peab õpilasi klassis olema alla 24. Olin ajalooõpetaja, kui õpilaste arvu muudeti 36-lt 24 peale. Esialgu tundus, justkui paljud oleksid haiged, aga kui puudujad ära märkisid, selgus, et polegi. Kohanemine oli ehmatav, aga 24 õpilast on mõistlik.

Peter Pedak: Räägiks nüüd veel haridusuuendusest. Kriisi ja distantsõppe ajal öeldakse, et väga palju asju on oma aja ära elanud. Koolid peaksid kõike ümber mõtestama ja õppetööd virtuaalselt korraldama, andma õpilastele rohkem vastutust ega peaks täpselt ette kirjutama, mida ja millal teha. Traditsioonilise kooli pidajaid vaadatakse veidi kui tagurlasi, kes ei saa uue aja võimalustest aru. Kas sinul ei ole tekkinud kahtlusi, et sa ei mõista uue aja nõudmisi?

Peep Eenraid: Arvan, et mida väiksem laps, seda rohkem on sotsiaalsust vaja. Mida suuremaks kasvab, seda vähem on vaja. Ülikooli loeng ja gümnaasiumi tund võiks mõnikord olla ka veebis, aga algklassilaps vajab sotsiaalset kasvatust kõige rohkem. Kodudes jääb ju seda üha vähemaks. Kool võtab kodu rolli üle ja püüab seda auku täita. Seega olen küll natuke tagurlik oma mõtteviisilt.

Peter Pedak: Kui palju peab kool võtma kodu rolli üle? See küsimus on tõesti viimastel aastakümnetel tekkinud. Kas see on paratamatus?

Peep Eenraid: Me ei saa tuua kooli lapsevanemat ega teda õpetama hakata. Püüame lapsega tegelda, teda aidata ja päästa.

Peter Pedak: Nõus. Riik ei saa anda ülesannet peredele, vaid koolile, kelle tegevuse ta kinni maksab. Koolid on valmis neid ülesandeid täitma, kui meile antakse selleks vahendeid ja ühiskond usub, et lastega tegelemine on investeering, mitte kulu.

Kool saab peredelt võtta ülesandeid siis, kui tal ei ole liiga palju õpilasi, kellele õpetada teadmisi, oskusi, käitumist, ilu ja headust.

Peep Eenraid: See on ju suurepärane punkt meie jutule. Arvan, et oleksime valmis seda kõike tegema. 


PETER PEDAK

Esimest korda olin klassi ees 1998. aasta õpetajate päeval, kui abituriendina noorematele koolikaaslastele tundi andsin. See võlus mind kohe, aga siiski kuulasin neid, kes soovitasid mul õpetajaks hakkamise mõtte peast pühkida. Õppisin Tartus õigusteadust ja töötasin välisministeeriumis – sõitsin mööda maailma ringi, osalesin läbirääkimistel, toimetasin tekste, seadsin sõnu. Riigiametit saatis vabakutseline kultuuritöö: korraldasin ja juhtisin ligi sadat kontserti Eestis ja välismaal, kirjutasin Margarita Voitese biograafia, kolme dokfilmi stsenaariumi (neist armsaim „Kirjad Islandilt“) ja muusikaarvustusi ajalehte Sirp, andsin välja Voitese CD ja Murdmaa-Jancise „Tantsumaratoni“ DVD, tõlkisin rootsi keelest õõvastavaid kriminaalromaane, vahendasin luuletõlkeid eesti-rootsi ja rootsi-eesti suunal.

Aastaks 2018 oli aeg küps, et teha kannapööre ja elu teises pooles millessegi süveneda. Pühendun sellele, et lütseum oleks ka edaspidi Eesti klassikalise hariduse ideaalide parimaid kandjaid. Tahan, et teeksime mõtestatud tööd ja tunneksime koolielust rõõmu. Eriti õnnelik olen, kui kohtun abiturientidega ühiskonnaõpetuse tundides – tänu sellele saavad kõik meie kooli lõpetajad mulle ka inimesena lähedaseks. Olen nende üle lõpmata uhke ja rõõmus.

PEEP EENRAID

Haridusvaldkonnas olen töötanud 2001. aastast: kümme aastat Pärnu Ühisgümnaasiumi õppealajuhatajana ja kümme aastat Audrus koolijuhina. Mõnus väljakutse oli töötada kolm aastat põhitöö kõrvalt ajalooõpetajana Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis. Oma teadmised õpetajaametiks olen saanud nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolist.

Praegused väljakutsed on Pärnumaa koolijuhtide ühenduse eestvedamine, mille kaudu püüame hariduse arengu kujundamisel kaasa rääkida.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!