Keelekaste: Liiga palju kujundeid
Ühes ammuses „Keelekastes“ („Kujundikartusest metafoorimõnuni“, ÕpL, 23.10.2015) kirjutasin kombest markeerida lihtsaimaidki kujundlikke väljendeid jutumärkidega: koer tuleb „magama panna“, kellelgi on „jänes püksis“ ja nii edasi. Jutumärkide kasutus näitab kirjutaja kõhklusi: äkki ei tunne lugeja kujundit, mis pole ümbritsevast esile tõstetud, ära ja tõlgendab seda sõna-sõnalt? Äkki paistab kujund ilma jutumärkideta liiga lohakas, kõnekeelne? Äkki see ei sobi ka tähenduselt konteksti kõige etemini, parem siis juba justkui väljavabandavad jutumärgid appi võtta?
Selline kujundikartus näitab teksti autorit abitu ja kogenematuna. Vilunud autor oskab ja söandab kasutada kujundeid loomulikult, neid jutumärkidega stigmatiseerimata, nende otstarbekusest ja teravmeelsusest mõnu tundes. Ent harjunud kord kujundeid säärase vahvusega pruukima, on lihtne kalduda teise äärmusse – hakates vastandina kirjutajaile, kes kujundeid pelgavad ja jutumärkidega ohutustama kipuvad, nendega liialdama, ilma et mingid ettevaatusabinõud pähegi tuleksid. Kerge on sugenema ettekujutus, et mida rohkem kujundeid, seda uhkem, vaimukam, säravam! Millised on põhilised ohud, mis sellise pillava ümberkäimisega kaasnevad?
Esiteks suureneb võimalus märgist mööda lasta: kasutada mõnda kujundit moonutatult või vales tähenduses. Kas pauk oli harjavarrest või luuavarrest? Kas krokodillipisarad tähendavad suuri siiraid pisaraid ja haledat nuttu – või hoopis silmakirjalikku, teeseldud kurbust, kahetsust ja kaastunnet? Kasvab ka oht kasutada võõrapärast kujundit eestilise asemel, olgugi et viimane oleks sobivam ja mõistetavam. Sagedad kontvõõrad on näiteks teejoojatelt-brittidelt võetud „pole minu tassike teed“ (not my cup of tea), soomlastelt laenatud „kirbuturg“ (kirpputori) ja venelastelt kopeeritud „ei vääri küünlaid“ (не стоит свеч) – kusjuures venelased on selle omakorda kopeerinud prantslastelt (n’en vaut pas la chandelle).
Teiseks kipuvad kokkukuhjatud kujundid üksteist nüristama, nii et viimaks ei ole ükski neist tõhus ega terav. Võtame ühe kunagise autoreklaami: „Hakkame kündma. Läbi ummikute. Laseme jalga. Arrivederci, asfalt! MINI neljarattaveoga sõidad nagu mootorratturhiir Marsilt.“ Korraga on esindatud piltlik „kündma“, fraseologism „laseme jalga“, itaaliakeelse sõna abil moodustatud algriim, võrdlus Ameerika multifilmikangelasega … Meenub reklaamiuurija George Feltoni paralleel: india fakiir saab nõeltest voodil magada sellepärast, et hulk nõelu üheskoos haiget ei tee, aga proovi jääda magama ühe nõela peal! Ei saa, torkab. Niisamuti ei mõju hulk kujundeid üheskoos sama efektiivselt ja efektselt kui üksainus, asjakohane ja läbimõeldud kujund.
Kolmandaks juhtub pahatihti, et kokkukuhjatud kujundid ei sobi üksteisega, ei moodusta nii-öelda sidusat kujundlikku välja. See on puudus, mis lisaks juba osundatud autoreklaamile iseloomustab järgnevaid, keeleteadlase Mart Mägra toodud näiteid: „Jõgi ja veevool on aga triljonitest üksikpiiskadest koosnev jonnipunnide mass, kes hoidsid üleval võitlusleeki ja kahandasid Andrese kondirammu“, „Interventsioonid võõrastesse valdkondadesse interdistsiplinaarse suitsukatte varjus tekitavad ajuti häirivat tõmbetuult läbi meie kultuurikapslite mõrade.“ Vesi jonnipunnide massina hoidmas üleval võitlusleeki ja kahandamas kondirammu? Suitsukatte varjus tekitatav tõmbetuul läbi kultuurikapslite mõrade? Säärased seosetute kujundite vastuolulised kuhjumid mõjuvad ebaloogiliselt ja koomiliselt ning – mis eriti halb – muudavad teksti raskesti arusaadavaks. Vähemasti ühe mõttelõigu raames võiks jääda sidusate, ühe valdkonna kujundite juurde.
Ja lõpuks, isegi kui kujundikuhjum on kirjeldatud puudustest prii, mõjub ta suure tõenäosusega ikka ülepakutult ja maitselagedalt, jättes vaimutseva ja amatöörliku mulje. On tõsi, et kujundeid ei tasu peljata, aga nendega mõõdutundetult priisata ei ole ka hea. Kujundite vilunud kasutamisega kaasnegu ettevaatlikkus ja läbimõeldus ning teadmine, et vähem, see on sageli parem.