Kes võimestab võõrkeeleõpetajat?
Ma ei kasuta artiklis sõnu „koroona“ ja „COVID-19“, sest õpetajad on õpetussõnadest juba nii tüdinud, et need peletavad lugejaid. Kuigi pandeemia mõju kirjatükile on ilmselge, tuleb edaspidine tekst viiruse sõnavarast vaba.
Ilmselt nõustume kõik, et maailmas toimetulekuks on võõrkeelte oskus oluline. Võõrkeelte omandamiseks on mitmeid võimalusi, kuid kohustuslik kooliharidus tagab meile kõigile varem või hiljem kokkupuute võõrkeeleõpetajaga. Millist võõrkeeleõpetajat me endale / oma lastele soovime? Ilmselt ikka head ehk professionaalset. Sellise õpetaja kuvand on aga väga ajastutundlik, seega muutuv. Kui 20. sajandil oli valdav soov teadmiste jagajast ainespetsialisti järele, kes „teab-oskab-õpetab“, siis 21. sajandi algul oodati „võimalikult ehtsate võõrkeelsete suhtluskeskkondade loojat“. Rahuliku arengu kümnenditel 20. saj lõpust 21. saj alguseni mõjutasid eesti võõrkeeleõpetaja professionaalsuse käsitust eelkõige üleilmsete institutsioonide (Euroopa Nõukogu, OECD) direktiivid ja neist tõukuvad Eesti Vabariigi dokumendid (nt riiklik õppekava). Praegu on olulisim mõjutaja ühiskonnas valitsev ootus, mille järgi õpetaja peab lisaks võõrkeele ja metoodika valdamisele suutma samal ajal õpetada nii füüsilises kui ka e-ruumis, kasutades mitmesuguseid digilahendusi ning arvestades iga õpilase vajadusi. Digimaailm ja uuenenud arusaam klassitunnist on paari aastaga seadnud võõrkeeleõpetaja professionaalsusele kõrgendatud ootused.
Kasvanud ootused
Ühiskonnas valitsevaid soove peegeldab ilmekalt ka 2020. aastal uuendatud õpetaja kutsestandard, mille järgi on õpetaja töö sisuks „võimestada õppijat ja olla tema arengupartner, nii et saaks toimuda tähenduslik õppimine ja kujuneda selle õppija potentsiaali avav õpitee, arvestades riiklikes õppekavades seatud eesmärke“ (õpetaja kutsestandard, tase 7). See kirjeldus peegeldab hästi kasvanud ootust: lisandunud on „võimestama“, „tähenduslik õppimine“ ja „õpitee“. Kahjuks terminite tähendust standardi lisas olevas mõistete kirjelduses ei avata, mis on ilmselt teadlik soov suunata õpetajaid mujalt allikatest terminoloogiat otsima, sest kutsestandard eeldab, et professionaalse „õpetaja ülesandeks on süsteemselt arendada oma kutseoskusi ja olla kursis haridusuuendustega“.
Riigi soov võimeka (võõrkeele)õpetaja järele on igati tervitatav, samas on oluline, et õpetaja leiaks rolli täitmisel piisavalt tuge. Juba 1975. aastal kirjutas D. C. Lortie õpetajakutset iseloomustades, et klassiruumis on õpetaja oma töös üksi nagu kanamuna restil (ingl egg crate profession). Peab tõdema, et selles küsimuses ei ole aastakümnete jooksul palju muutunud: õpetaja on oma töös endiselt üsna üksi, põhimõttel „üks tund – üks õpetaja – üks vastutus“. Tänaste nõudlike väljakutsetega tulevad võõrkeeleõpetajad läbipõlemata toime siis, kui neile on igapäevatöös tagatud vajalik professionaalne tugivõrgustik. Seda eriti olukorras, mil silmast silma kohtumised õpetajate toas, kus sai vajadusel kolleegilt kiiret asjakohast tagasisidet, on viimaste aastate õppekorraldusest tulenevalt oluliselt vähenenud, samas tundide ettevalmistusele kuluv aeg kipub kasvama. Eesti võõrkeeleõpetajate e-tundide ettevalmistamiseks kuluva aja kohta mul pädevat statistikat leida ei õnnestunud, küll aga leidsin mõne aasta taguse artikli Newcastle’i ülikooli kogemusest, kus ühele e-tunnile kulus 12 tundi eri tasemel ettevalmistustööd. Ka siis, kui eeldame, et eesti võõrkeeleõpetaja on palju digisuutlikum ja saab hakkama mitu korda vähema ajaga, on selge et e-õpe on toonud kaasa töömahu olulise suurenemise.
Kes siis võimestab võõrkeeleõpetajat sellel pingelisel ajal? Püüdsin saada ülevaadet, millised on võimalused saada riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil tuge, et nõutud süsteemset arengut ja uuendustega kursisolekut saavutada.
Riigi tasand
HTM-i koduleht peegeldab endiselt olukorda, kus keeleõppe all mõistetakse valdavalt eesti keele õpet teise keelena. Keeleosakonna põhimäärusest viidet võõrkeeltele ei leia. Samas leidsin osakonna töötajate ametikirjeldustest ühes ametijuhendis viite võõrkeeltele, tõsi küll, rõhuasetusega keelealasele koostööle Euroopa institutsioonidega.
HTM-i rubriik „Võõrkeelte õpe Eestis“ viitab, et võõrkeeleõppe põhimõtteid ja suuniseid leiab keeleprogrammist 2021–2024, kus eesti keele ja eestluse kõrval „toetatakse varajast võõrkeeleõpet ning teise võõrkeele õpet. Laiendatakse võõrkeeleoskuse hindamise võimalusi, tunnustatakse edukaid keeleõppeprojekte.“ Võõrkeeleõpetajatele on sama dokumendi meetmes 4 pühendatud üks lause: „Edendatud on võõrkeeleõpetajate omavahelist koostööd ja tugevdatud võõrkeeleõpetaja ameti mainet.“
Kuidas seda tehakse, ei suutnud ma kodulehelt leida. Ministeeriumi tutvustavalt leheküljelt on 3. jaanuari seisuga üldse üsna keeruline infot leida, sest osakondade nimetused ei vasta HTM-i kehtiva põhimäärusega (13.08.2021) kehtestatule ja kättesaadavad on vaid vana struktuuri järgsed osakondade põhimäärused. Segadust on ka kontaktide all, kus on küll uue põhimääruse järgsed struktuurinimetused, kuid enamasti töötajate vanad ametijuhendid. Kui püüdsin tuvastada, kuivõrd tegeleb üldhariduspoliitika osakond ka (võõrkeele)õpetajatega (nagu võiks HTM-i põhimääruse järgi loota), siis seda infot saada ei õnnestunud: osakonna põhimäärus ei ole leitav ja ametijuhendid ei ole kas avalikustatud või peegeldavad (ühe erandiga) eelmist struktuuri. On mõistetav, et struktuurimuudatus toob kaasa teatud üleminekuperioodi, mille jooksul uuendatakse kodulehe infot. Iseasi, kas selleks on vaja poolt aastat.
HTM tellib igal aastal ülikoolidelt ja rakenduskõrgkoolidelt täienduskoolituskursusi. Ühtegi otseselt võõrkeeleõpetajatele suunatud kursust ei leia 2021. ega ka 2022. aasta ministri käskkirjast, ainus tuvastatav seos võõrkeeltega on mõnel erialase inglise keele kursusel klienditeenindajatele, giididele jne. Samas on positiivne, et HTM on tellinud digiteemalisi ning coaching’u-mentorluse koolitusi ja paljulubav tundub ka „õppija toetamine üldhariduskooli õpetaja abina“.
Puresin end läbi ka HARNO kodulehest ja tuleb tõdeda, et alates selle ameti loomisest kaks aastat tagasi on olukord sama: võõrkeeleõppega seotud tegevused on suuresti seotud testimise ja riigieksamitega, võõrkeeleõpetaja leiab tuge põhiliselt võõrkeeleeksamite vallas ja LAK-õppe teemadel. Asjakohast lugemist digivallast pakub ka HARNO hariduse tehnoloogiakompass.
Kokkuvõtvalt: võõrkeeleõpetaja võimestamine riigi tasandil on raskesti tuvastatav. Kujundava hindamise põhimõtteid järgides võiks innustavaks hinnanguks olla „oled rohkemaks suuteline, pinguta veel“.
Kohaliku omavalitsuse tasand
Haridusasutuse pidajate kodulehtedel ülemäära palju infot õpetajatele suunatud tegevusest ei leia. Kuigi KOV-ides on töötajad, kelle ametinimetuses esineb sõna „haridus“, ei ole nende ametikirjeldustest näha, kuivõrd nad (võõrkeele)õpetajatega tegelevad. Heaks erandiks on Tartu linn, kus 2021/2022. õa tegutsevad õpetajate aineühendused on üles loetud ja ka aineühenduse mõiste lahti seletatud.
Kui aga KOV-ide kodulehtedel olevatele kontaktidele helistada, on võimalik saada sisulisemat teavet. Näiteks selgus, et Tallinna inglise keele õpetajate aineühendus käib koos Tallinna Õpetajate Majas, aktiivsed on võõrkeeleõpetajate ühendused Lääne-Virumaal jne. Järelpärimiste tulemusena võib väita, et mida suurem KOV, seda tõenäolisemalt tegutsevad seal ka piirkondlikud õpetajate aineühendused, mida tavapäraselt veavad tegevõpetajad. KOV-i tasandi võõrkeeleõpetajate koostöine tegevus sõltub suuresti innustunud eestvedajatest, infot piirkondlike aineühenduste kohta peab võõrkeeleõpetaja ise otsima, kuid on üsna tõenäoline, et huvi korral ta mingis vormis koos käiva võõrkeeleõpetajate kogu siiski leiab.
Kokkuvõtvalt: võõrkeeleõpetaja võimestamine KOV-i tasandil on tuvastatav, kuigi pilt on piirkonniti väga erinev, mistõttu üldistavaks kujundavaks hinnanguks võiks olla „tubli, aga arenguruumi veel on“.
Mis saab siis, kui võõrkeeleõpetaja ei suuda enam professionaalne võimestaja olla ja paneb oma õpilastele e-tunniplaani näiteks järgmise teate: sel kuul ennast-juhtiv oppimine/personaalsed opiteed/kohtume kuu aja parast/TEST.
Loodetavasti ei lähe olukord siiski nii hulluks. Kuna „Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035“ lubab jätkata õpetajaameti populariseerimist ja suurendada selle nähtavust, siis küllap on riigil salaplaan ka õpetaja võimestamiseks. Lõppude lõpuks saab ju võõrkeeleõpetaja leida tuge ka tasanditelt, millest rääkida ei jõudnud: koolikollektiiv, alma mater, õpetajate liidud ja seltsid.
Niisiis, võimestavat aastat kõigile võõrkeeleõpetajatele!