Mälu- või innovatsioonikeskus? Mõlemat

Suur puudus õppevahenditest koolides sada aastat tagasi viis Tallinnas pedagoogilise muuseumi asutamiseni. Peagi sai muuseumist suur tehniliste vahendite populariseerija.

Verisulis Eesti riigi koolides oli õppevahenditest, eriti loodusteaduse, füüsika ja keemia õppevahenditest karjuv puudus. Nii alustas 18. jaanuaril 1922 Tallinna Linnavalitsuse haridusosakonna alluvuses tegevust Tallinna Linna Pedagoogiline Muuseum (TLPM), mille esmaseks ülesandeks sai koguda õppevahendeid ja laenutada neid koolidele.

Loodushariduse edendaja

Hulk füüsika, keemia ja bioloogia õppevahendeid telliti Saksamaalt, Austriast ja Prantsusmaalt, kuid neid hakati muuseumis ka ise valmistama. Näiteks 1929. aastal küsiti Metsade Peavalitsuselt, millistel tingimustel oleks muuseumil võimalik saada endale topise valmistamiseks karunahka ja luukere osasid: pea- ja jalaluid. Aasta hiljem uuriti, kas Kihnust on võimalik saada hülgenahka topise valmistamiseks ning kaks eksemplari hülge pealuid ja jalgu. Lisaks topistele oli muuseumil elavnurk: linnud, oravad, akvaariumid kohalike ja troopiliste kaladega ning isegi üks ahv.

Muuseumi auditooriumid kujunesid metoodiliselt hästi sisustatud õppekabinettideks, kus korraldati näidistunde ja praktikume, sest paljudes koolides polnud võimalik seda teha. Õppevahendeid käisid uudistamas isegi õpilaste ekskursioonid maalt. Muuseumis peeti ka Tallinna õpetajate pedagoogilisi ja teaduslikke koosolekuid ja loenguid. Esemetega käisid tutvumas ka üksikisikud, sest muuseumis oli palju materjale, mis olid huvitavad üldteaduslikust küljest.

Loodusainete näitlikustamiseks ja aktiivsete õppemeetodite juurutamiseks avas TLPM 1931. aastal suvise ekskursioonijaama, kus õpilastele korraldati loodusekskursioone ja õppematku. 1934. aastal rajati Tallinna koolide tarbeks aed, mis varustas linna koole taimedega ning oli abiks herbaariumide hankimisel.

„Linna poolt antud krundil on asutatud „varustusaed“, kus kasvatatakse taimi säärasel määral, et igal õpilasel on võimalus oma käes hoida botaanika tunnis läbivõetavat taime“ (Uus Eesti, nr 17, 17 jaanuar 1937). Aeda külvati ka põlluvilja, kuna hilissügisel oli koolidel raske seda maalt saada, sest siis oli vili juba koristatud.

Linnaparkides hakati varustama puid nimelauakestega. 300 nimelauakest kinnitati kõigepealt puudele Wismari pargis, Virumäel ja Estonia teatrihoone vastas asetseval kolmnurgal. Puude ristimisega tahtis pedagoogiline muuseum parandada puude ja taimede tundmist.

Video- ja digieelsel ajal oli klassides oluline koht seinatabelitel. Neid telliti Saksamaalt, Prantsusmaalt ja mujaltki Euroopast. 1935. aastal tuli kokku ajaloo piltide komisjon, et luua koolidele seinapildid, mille abil oleks Eesti ajalugu huvitavam õpetada. Kuna koolidel raha nappis, oli vajalik piiritleda teemad. Üleliia palju seinapilte polnud võimalik osta. Valituks osutusid näiteks teemad „Hiis“, „Maalinna vallutamine“, „Madisepäeva lahing“, „Loss linnaga“, „Mõis“, „Tallinna turg rootsi ajal“, „Talutare“, „Ärkamise ajast“, „Võnnu lahing“, „Asutav kogu“. Piltide maalijaks valiti kunstnik August Jansen.

Filmid ja raadiotunnid

1936. aastal sisustati tehnika töötuba koolidele poiste tööõpetuse tundide läbiviimiseks. Samas alustas tegevust tehnikaring. 

1930. aastal asutati muuseumi juurde kinoosakond ja filmoteek. Õpilastele hakati korraldama kinoseansse, koolidele laenutati kitsasfilmi aparaate õppefilmide näitamiseks. Õppefilme hakati koolitöös laialdasemalt kasutama 1939. aastal, mil kitsasfilmiprojektor oli paljudes koolides. Projektoreid jagas haridusministeerium.

1920. aastate lõpul hakkas TLPM õppevahendina propageerima diafilme. Alguses oli probleem koolidele aparaatide muretsemisega diafilmide demonstreerimiseks, kuid 1930-ndate lõpul selgus, et omal ajal koolidele ja organisatsioonidele haridusministeeriumi poolt jagatud kinoaparaadid lasevad end väheste kuludega ümber ehitada täiesti otstarbekaiks diafilmi näitamise aparaatideks.

1933. aastal hakati muuseumi ettepanekul Riigi Ringhäälingus katse korras edastama kooliraadio saateid. 1936. aasta sügisest muutusid saated regulaarseks muuseumitöötajate sagedasel osalusel. Koolide huvi oli ootamatult suur: esimese proovikuu jooksul registreerus 271 kooli ligikaudu 13 500 õpilasega, teisel semestril oli kuulamas juba 629 kooli u 31 400 õpilasega. Saadete kuulamiseks kasutatud vastuvõtjaist oli ligi 80% koolijuhatajate ja õpetajate isiklik omand.

Kooliraadio tund kujunes populaarseks õppeviisiks.

Kooliraadio esimese saateaasta avamisel lausus haridusminister Aleksander Jaakson: „Teie, noored, vahest olete kuulnud oma vanaisadelt jutustusi sellest, kuidas nemad omal ajal koolis õppisid. Valgustuseks oli siis seinapraos põlev peerg ja kriidiks ahjust võetud süsi. Tänapäevaks oleme sellest olukorrast arenenud juba nii kaugele, et võime kooli õppevahendiks arvata juba ka raadioaparaadid“ (Riigi Ringhäälingu kooliraadio saatekava 1937/38 sügissemester).

Muuseum või uuenduskeskus?

1930. aastaiks oli TLPM-ist saanud pigem uuenduskeskus kui muuseum ja sisu vastuolu nimega tekitas segadust. 1933. aastal oli teema arutlusel Tallinna linna haridusosakonnas ning muuseumile tehti ettepanek kaaluda nime muutmist. 

Tallinna linna pedagoogilise muuseumi nõukogu leidis aga, et sarnaseid asutusi nimetatakse ka teistes riikides pedagoogilisteks muuseumideks, kuna nende iseloom ja tegevus on väga mitmekesine: mõnel juhul koguvad sellised pedagoogilised muuseumid õppevahendeid ainult tutvumiseks; on muuseume, kus antakse õppevahendeid tutvumiseks koolidele, vahel ka teistele hariduslikele organisatsioonidele; mõnikord on nad ühendatud pedagoogilise raamatukoguga jne. Kõik olenes oludest ja vajadusest. Nõukogu leidis, et TLPM ei kujuta endast selles osas erandit. Muuseumi tegevus oli peaasjalikult pedagoogiline: muuseumil oli pedagoogiline raamatukogu, õppevahendite kogu laenamiseks koolidele ja haridusorganisatsioonidele ja tutvumiseks neile, kes on sellest huvitatud. Seega ei pidanud nõukogu nime muutmist vajalikuks ei sisuliselt ega vormiliselt.

Aastate jooksul tõdeti, et aktiivse panustamise kõrval kooliuuendustöösse tuleks koguda ka kooli ajalugu ja pedagoogilise mõtte arengut kajastavaid materjale. Idee teostamiseni enne Nõukogude okupatsiooni ei jõutud. 1945. aastal lõpetas muuseum oma senisel kujul tegevuse ja reorganiseeriti Vabariiklikuks Õpetajate Täiendusinstituudiks (VÕT). TLPM-ist kasvasid välja veel nt Loodusmuuseum, Noorte Turistide Maja, Noorte Loodusesõprade Keskmaja. 

Muuseum taasasutati 1. juunil 1983 Pedagoogikamuuseumi nime all. Muuseumile anti üle VÕT-i poolt 1960-ndatel kogutud käsikirjad, fotod ja suur hulk esemeid, sh sõjaeelsele TLPM-ile kuulunud materjale. Sellest ajast peale on muuseumi kollektsiooni kuulunud käsikirjad, trükised, fotod ja esemed. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi nimi on kasutusel alates 1993. aastast ning praeguse Tallinna Ülikooli koosseisu kuulub muuseum 1999. aastast.

Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumil on kolm tegevussuunda: arhiivitöö, muuseumitöö ning teadus- ja arendustegevus. Põhirõhk kulub arhiivitööle, et ajaloomaterjalid oleksid hästi hoitud ning huvilistele kättesaadavad. Muuseumi fotokogu on pea täielikult digiteeritud ning aastate jooksul kogusse talletunud umbes 200 õppefilmist on rohkem kui pooled digitaalselt kättesaadavad andmebaasist aadressil arhmus.tlu.ee. Umbes 700 seinatabelist, millest suurem osa on pühendatud loodusteadustele, on digitaalselt vaadeldavad pea 200 tsaari- ja vabariigiaegset. Käsikirjakogust on digiteeritud oluline osa sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsest pärandist ning see tehakse huvilistele veebipõhiselt kättesaadavaks käesoleva aasta lõpuks.