Õpetava inimese roll peab ühiskonnas muutuma
Eesti rahvas on olnud läbi aegade hariduseusku, koolmeistri ametit on alati auväärseks peetud. Tähistab ju piiblistki tuntud metafoor „maa sool“ õpetajaskonda kui kõige väärtuslikumat osa inimkonnast, kohaliku vaimuelu edendajat. Miks aga ei soovi praeguse aja Eesti õpetaja olla maa sool, eelistades ühiskonna arengu juures ükskõikset ohvri rolli?
Juba 2005. aastal ilmnes uuringutest, et õpetajad ei näe ennast subjektsena, ei võta vastutust ühiskonna väärtusruumi kujundamise eest, ei soovi sekkuda hariduspoliitikasse, vaid eelistavad pigem passiivset teenindaja rolli. Miks ja millal selline muutus aset leidis?
Kas 2021. aastal on õpetava inimese positsioon ühiskonnas muutunud; kas õpetajad soovivad olla ühiskonna vaimsed teenäitajad? Kui oluline on üldse vaadelda õpetaja positsiooni ühiskonnas ja tunda muret maine pärast?
Leppimine klienditeenindaja rolliga
Kui õpetaja ei teosta end professionaalina, siis kaotavad nii õpetav inimene kui ühiskond – õpetaja eneseareng ja elukäik on pärsitud, hariduselu kujundamisse jääb oluline panus andmata. Viive-Riina Ruusi sõnul on just õpetaja see poliitiline figuur, kes juhatab inimesi nii enese kui uue ja parema maailma loomise juurde.
Arenguteooriatest teame, et lisaks perele ja haridusele institutsionaliseerib elukäiku ka tööelu. Elukäiku ja arengut mõjutavad tegurid on iseloomult normatiivsed, mis tähendab, et need on seotud kultuuri, väärtuste ja normidega. Kui normiks muutub õpetaja „ohvriroll“, mõjutab see mitte ainult juba selle mentaliteedi valinud pedagooge, vaid ka neid (noori) ametisse astujaid, kelle hoiak on vastupidine – neid, kes tahavad kaasa lüüa hariduselu otsustusprotsessis, kes tunnevad oma õpetaja rolli üle uhkust.
Kui aga õpetajas ei nähta subjekti, kelle ülesanne on olla ühiskonna moraalseks majakaks, vaid teda käsitatakse kui haridusteenuse osutajat, kujundab selline eelhoiak ka noori, äsja ülikooli lõpetanud ja tööle asunud pedagooge. Noored sisenevad haridusellu, milles kehtib ettemääratud teenindaja diskursus. Nõuab suurt kutsumust murda välja senisest voolusängist, et asuda kujundama omaenese sügavast missioonitundest lähtuvat rolli.
Teise põhjuse leiame andragoogikast – andragoogid seisavad hea selle eest, et mitte ainult haritlased ja õpetajad, vaid võimalikult palju kodanikke jõuaks enesemääratlemiseni. Täiskasvanuharidus evib intellektuaalselt vabastavat funktsiooni, mis omakorda loob eeldused iseseisva ja kriitilise mõtlemise ja vastutustundliku hoiaku kujunemiseks võimu ja ühiskonnas toimuva suhtes. Täiskasvanuhariduse üks eesmärke on julgustada kõiki inimesi kriitiliselt mõtlema ja subjektselt käituma, võimaldades igal indiviidil liikuda tarkuse, küpsuse, kokkuvõtvalt vaimsuse poole.
Täiskasvanuhariduse ideaal on haritus, sest vaid nii saab lisaks isiklikule arengule edeneda ka ühiskond. Õpetajate rolli ühiskonna väärtusruumi loomisel on võimatu üle hinnata, ühiskonna suunanäitaja rolli kahanemine aga kinnitab haridusdiskursuse allajäämist majandusdiskursusele.
Majanduslik kapital
Kui vaadelda 2000. aastatest alguse saanud hariduspoliitika strateegiliste eesmärkide ideoloogilisi muutusi, mis olid seotud Eesti ühinemisega Euroopa Liiduga, ilmneb, kuidas Eestis rekontekstualiseeriti uus haridusdiskursus. Katrin Aava toob oma töös välja, et elukestva õppe muutumine osaks teadmuspõhise ühiskonna hariduskontseptsioonist tähendas ühtlasi uut haridusdiskursust, mis normaliseeris hariduse peamise eesmärgina läbilöögivõimelisuse majanduse kontekstis.
Uut diskursust luuakse keeleväljenditega, nagu „inimkapital“, „teadmuspõhine ühiskond“, „investeerimine inimestesse“, „sotsiaalne kaasatus“, „kapitali vaba liikumine“ ja „innovatsioonisõbralik majanduskeskkond“. 1960. aastatel alguse saanud Theodore Schultzi inimkapitali teooria näeb haridust kui investeeringut inimesse, mille tulemusena tekib inimkapital. Inimkapitali parandamine, st harimine on aga majanduskasvu eeldus.
Ellu Saar oma inimarengu aruande jaoks koostatud uuringus tõdeb aga, et mitte alati ei rakendata suurenenud oskusi tööjõuturul ja oskustaseme tõstmine ei pruugi tuua kaasa paremaid võimalusi, kui neid oskusi ei vajata majanduse innovatsioonivaesuse, madalapalgalisele tööle orienteerituse tõttu.
Sotsiaalne kapital on inimeste suhtlusvõrgustik ning võime seda ära kasutada nähtamatu, kuid võimas ressurss. Võrgustiku ehitamiseks on vaja võita usaldust, luua tõsiseltvõetavust, ja mida kõrgem see on, seda enam on inimesel sotsiaalset kapitali ehk mõjuvõimu. Eelöeldut silmas pidades on kurb tõdeda, et Eesti õpetaja on ennast kehtestanud pigem majanduskapitali silmas pidades, unustades või jättes seejuures tähelepanuta kultuurilise kapitali.
Tiiu Männiste 2014. aastal läbi viidud uuringust selgus, et siirdeaja karjäärivalikute edukust mõjutas omandatud kultuuriline kapital. Kuid see võis osutuda nii arenguvõimaluseks kui -piduriks, sõltuvalt sellest, kas õpetaja pidas vajalikuks seda uuendada või mitte.
Kasvatusdistsipliinid taanduvad
1990. aastate lõpuni võttis taasiseseisvunud Eesti hariduses eeskuju Soomest, sest Euroopa Liit polnud veel ühiseid hariduse korralduse põhimõtteid välja kujundanud. Eesti hariduspoliitikas toimusid olulised muudatused seoses liitumisega Euroopa Liiduga. Riigi strateegilised sihid on seatud riigi pikaajalises arengustrateegias „Eesti 2035“. Haridusvaldkonna arengukava sätestab ühe strateegilise eesmärgina, et Eestis on pädevad ja motiveeritud õpetajad ja koolijuhid, mitmekesine õpikeskkond ning õppijast lähtuv õpe. Strateegiline eesmärk 3 aga kõlab nii: „Õpivõimalused vastavad ühiskonna ja tööturu arenguvajadustele.“
Hariduse instrumentaalne iseloom prevaleerib, sest nii näeb ette Euroopa ja selline lähenemine on rahastamise eeltingimus. Kas siin ei peitu mitte üks õpetajate vähese motiveerituse põhjusi olla ühiskondlikult aktiivne?
Kui võtame õpetajalt ära tema sotsiaalse identiteedi mõjusaima poole, taandades ta vaid teenindajaks, teadmiste vahendajaks majandushuvide teenistuses, siis kuidas saabki ta tunda end hariduse sügavaima sihi – voorusliku inimese – kasvatamise kandjana?
Meil on silmapaistva pedagoogi Peeter Põllu pärand, mis seadis õpetajahariduses esiplaanile selle filosoofilise, ühiskondliku ja kasvatusliku mõõtme. Paraku näeme, et järk-järgult väheneb õpetajahariduse ainekavades kasvatusdistsipliinide õppemaht, toimub selle lahutamine ühiskondlikest seostest, kui kasutada Tiiu Kuurme sõnu.
Kuidas aga luua õpetajaharidusest foorum ühiskondlikult oluliste filosoofiliste küsimuste arutamiseks? Kas kasvatusteaduste aluste ning mõttesuundade põhjalikum käsitlemine pedagoogide väljaõppel ülikoolis tooks kaasa ka õpetaja humanistliku rolli suurema teadvustamise?
Õpetaja sotsiaalse identiteedi madala väärtustamise pärast on muretseda põhjust mitte ainult andragoogil, vaid kõigil vastutustundlikel inimestel. Ei saa lugeda heaks arenguks seda, et õpetajate ükskõikne suhtumine hariduspoliitika kujundamisse muutub ühiskonnas normiks. Me peaksime püüdlema olukorra poole, kus õpetaja on ühiskonna aktiivne liige, kaasvastutaja haridusotsustuste eest. Riigiteenistuja mentaliteet peaks oleks asendunud professionaali omaga.
Kui veel 15 aastat tagasi olid õpetaja kujutlused oma kutsest tulevikus kahvatud ning ühiskonna arengu suhtes näidati üles ükskõiksust, siis on lootust, et asjaolud võtavad suuna paremuse poole.
Mitmendat aastat kestev COVID-i pandeemia on avaldanud survet kogu haridussüsteemile, eelkõige aga õpetajatele. Pandeemial on ka transformatiivne iseloom – seda, milliseks need muutused osutuvad, saame näha mõne aja pärast, kuid juba esmased uuringud kinnitavad kriisiolukorras tekkinud pingete ja stressi tõttu kuhjunud vaimse tervise teema olulisust mitte ainult haritlaste seas, vaid terves ühiskonnas. Ei ole kahtlust, et just õpetajate õlule on langenud digiõppele ülemineku korraldamise peamine koormus, mis omakorda on tõstatanud küsimuse õpetaja vastutusest ja rollist.
Globaalne koroonaviiruse pandeemia on tõstnud õpetava inimese fookusesse mitte ainult vaimse tervise aspektides. Õpetajate töö, mis distants- ja hübriidõppe perioodil langes osaliselt perede õlule, võimaldas lapsevanemail vahetult kogeda õpetajatöö eripära ja vastutust. Usun, et meedias kajastatud diskussioon õpetamisest, õpetajatest, haridusest ja vahetu (töö)kogemuse osaks saamine aitavad kaasa õpetaja rolli väärtustamisele üha laiemal skaalal.
Lisaks näeb „Eesti 2035“ strateegia haridusvaldkonna arengukava arvukate positiivsete suuniste hulgas ette, et tuleb „muuta ja väärtustada õpetaja rolli ühiskonnas ning tagada õpetajate ja tugipersonali piisavus kõigis Eesti piirkondades“.
Jääme lootma, et napp, kuid märgiline palgatõus; uued kavandatud strateegilised meetmed ja pandeemiajärgne transformeerunud maailm aitab õpetaja sotsiaalse identiteedi keskmesse tuua tagasi selle kõige humanistlikuma poole, minimeerides uuest aastatuhandest alguse saanud hariduse rekontekstualiseerimise diskursuste mõju, mis seadis hariduse ülesandeks eelkõige majandusliku konkurentsivõime tõstmise.
Andragoogina peame eriti oluliseks, et õpetajad oleksid ühtlasi vabad, iseseisvad, vastutusvõimelised, kriitilise mõtlemise ja teadliku hoiakuga kodanikud, kes on võimelised märkama võimu ja ühiskonna seoseid, neisse sekkuma ja ümber kujundama. Mida erksam on meie taju, seda kõrgem elujõud.
Noor TUDENG!
Teie kogemustega inimesele sobib tõesti õpetamise-hariduse üle vaid filosofeerida. 100 aastat tagasi, kui loodi meie RAHVUSLIKU kooli aluseid, sobis filosofeerimine kasvõi Peeter Põllule, kuid 21. sajandil tuleks arutleda kooli-õpetamise teaduslik-RAKENDUSLIKE probleemide üle.
Sest õpetaja roll ei muutu kunagi – ikka arendada, õpetada ja kasvatada oma õpilasi. Täiskasvanute (andragoogika) puhul tuleb alati arvestada varem läbituga. Töötades viimasel 15-el aasta päristäiskasvanutega, märkan vaid mõtlemisvõime langust, abitust iseseisvas töös ja huvi puudumist õpitava vastu … Andke vaid nippe ja võtteid! Samas käib see ajakirjanduses levinud moodsa (võõr)sõnadega SÕNAVAHU abil.
Mis teatud arenguetapil lapsena jäänud tegemata-läbimata, seda “järele aidata” enam ju ei saa … Praegu leviv ameerikalik “teooria” – õpetada koolis just/vaid eluks vajalikku, viib (on juba viinud) alla inimese VAIMSE ARENGU – “tark rahvas” lollide maal… YLE teatas hiljuti Soomes noorte kuritegevuse suurenemisest ja matemaatiliste teadmiste-oskuste allakäigust. Keda meil nüüd veel eeskujuks võtta ja jäljendada?
Kas keegi teab-mäletab, kes ütles esimest korda eesti keeles välja, et õpetaja on teenindaja?
Hästi pole see ütlemine mõjunud …
Maa sool ja keskmisest töötasust madalam sissetulek…?
Ühiskonnas, kus kõik on KAPITAL ja inimesed taandatud ressurssideks, ei olegi see mõeldav.
Minu jaoks on ikkagi üsna jäle rääkida inimressurssidest. Kes käsitleb teisi inimesi ressursina… ei mõista inimeseks olemise tuuma.
Natuke koomiline oleks arvata, et kogu ühiskond tegutseb turumajanduslike printsiipide najal, aga õpetajad olgu alatasustatud tasuta majakad ja soolakivid…
Seega, suundi on kaks.
Kas saada üle sellisest suhtumisest, et kõik taandub turureeglitele… (alternatiiv pole kommunism, muide!)
Või siis viia õpetajate palk nõudmistele vastavaks!
Olen ka seda meelt, et praeguses olukorras tuleb esimese sammuna tõsta tublisti õpetajate palka. Milline erakond selle oma programmi võtab ja ära teeb…?
Just vastupidi, olen vastu ideele kõigi õpetajate palka tõsta. Rõhk sõnal – kõigi.
Reformige töökorraldus. Seadke sisse tulemusindikaatorid. Imelik, erasektoris see toimib.
Töö on ees suur, aga seda tuleb senise komeetilise silumise asemel lõpuks tegema hakata.
Laste arv väheneb, juurde tuleb aga massiliselt HEVõppureid. Elulaad, töömaailm ja haritus ei käi enam ammu üht jalga.
Leplik õpetaja on ise ennast klienditeenindajaks alandanud.
Selleks, et väljund – ehk õpetajate töö tulemus – üle mõõta, oleks alustuseks vaja üle mõõta sisend.
See tähendab, et õpilaste kõik võimed ja oskused on vaja mõõta ja hinnata enne konkreetses haridusasutuses õpingute alustamist.
Alles siis on võimalik teha mingeidki järeldusi antud õppeasutuse või lapsega rohkem tegelenud õpetajate kvaliteedist.
Kindlasti tuleks veel arvesse võtta seda, kui suures klassis õppetöö valdavalt on toimunud.
Jne. Jne.
Kas aga lapsevanemad selliste mõõtmistega nõus oleksid?