Õpime ülikoolidelt
On tervitatav, et üldhariduskooliski mõeldakse personaliseeritud õppele. Arvan, et sellega tuleb kohe ja aktiivselt tegelema hakata. Ei maksa lasta end häirida sellest, et osa õpetajaid kohe kaasa ei tule – nad tulevad siis, kui näevad tulemusi. Ütlen seda oma TTÜ-s saadud paarikümneaastase kogemuse põhjal.
Üldhariduskoolidel tasubki lähemalt uurida, kuidas personaliseeritud õpe ülikoolides toimub. On tüüpiline, et tudengid õpivad kas üksinda või kuni neljaliikmeliste rühmadena, mis on enamasti suuremas ruumis, kus tudengite käsutuses on üks või mitu õpetajat. Kuid tudengid õpivad ka raamatukogus, üliõpilaskodus, kohvikus ja mujal, kus see vaid võimalik on. (Üllataval kombel keelas ühe Soome ülikooli restorani juhtkond söögikohas õppimise ära, väites, et see on söömise, mitte õppimise koht.)
Rühm üldhariduskoolide õpetajaid (üle Eesti) võiks hakata veebis mingit põhikooli- või gümnaasiumikursust õpetama, nii et kõik huvilised – olgu õpilased või teised õpetajad – saaksid õpilastena kogu protsessi läbi teha. See annaks personaliseeritud õppest selgema pildi. Muidugi peab olema keegi, kes samal ajal arvutisüsteemi haldab.
Arvuti on personaalõppes hea abimees. TTÜ-s näeb tudeng kogu aeg arvutist, kui kaugele on ta iseseisvalt õpitavas aines juba jõudnud ja mis hindele tema saavutatud tase vastab. Kui ta pole arvuti pakutava hindega rahul, pingutab edasi, et oma seisu parandada.
Personaliseeritud õpe eeldab ka mentaalseid muutusi. Näiteks tuleb endale tunnistada, et enamik praegusi „pühasid lehmi“ ei aita õppida, vaid pigem pidurdavad. See rida jookseb ülalt alla: õppekava, aine, kursus, tund – need kõik tuleb ümber hinnata ja personaliseeritud õppele vastavaks muuta. Näiteks eeldab personaliseeritud õpe, et õppimist alustatakse sellest tasemest, kus tegelikult ollakse, mitte sellest, mida ametlik dokument selles vanuses õppijale ette näeb.
Olen kuulnud mitmeid üldhariduskooli õpetajaid ütlemas, et õppimine on teadmiste omandamine. Seda suhtumist on vaja samuti muuta, sest noor inimene käib koolis eelkõige sellepärast, et saada teada, kes ta on, missugused eeldused tal on, kellega ta kõige paremini kokku sobib, kes temast edaspidi saada võiks. Teadmisi omandab ta selliste eksistentsiaalsete küsimuste toel.
Aeg on võtta omaks ka mõte, et kool areneb kultuurikeskuseks. See areng lahendab suures osas ka keeleprobleemid, sest eesti keelt saab siis lisaks eesti kultuuri keskustele omandada ka koolides.
Võib tunduda ootamatu, kuid personaliseeritud õppe juurde käib ka huvitegevus: sport, muusika, robootika, kunst jms. Nii leiab õppija endale uusi sõpru ja mõttekaaslasi, tunneb end koolis paremini ja õppimine edeneb tal siis samuti tõhusamalt.