Personaliseeritud õpe – kõvem pähkel, kui võiks arvata

14. jaan. 2022 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar
Personaliseeritud õppes annab arvuti õppijale kiiret tagasisidet ja õpetajale ülevaate, mis radu mööda tema õpilased liiguvad. Illustratsioon: vecteezy.com

Personaliseeritud õpe eeldab uusi arvutiprogramme, üleminekut aktiivõppe meetoditele ja suuri muutusi hariduse korraldamisel, tõdeti Eesti Haridusfoorumi arutelul.

Seni on meil personaliseeritud õpet ette kujutatud peamiselt arvutipõhisena: arvuti pakub õpilasele jõukohaseid ülesandeid ja annab pidevalt kiiret tagasisidet lahenduste käigu kohta. Selliseid ülesandeid ongi Eesti koolides juba rakendama hakatud. Samas on saanud üha selgemaks, et arvutiülesannetest üksi personaliseeritud õppele üleminekuks ei piisa. Põhjus on mõnevõrra üllatav, kuid loogiline – õpilased ja õpetajad pole veel personaliseeritud õppeks valmis. Tihti puudub ka vajalik eelhäälestus.

Õpilaste vähest valmisolekut iseseisvalt õppida näitas piltlikult distantsõpe. Teatud osa õpilasi sai sellega päris hästi hakkama, kuid teine osa ei osanud oma õppimist ise planeerida, endale õpipartnereid leida, kannatas vaimse tervise probleemide all jne. Need õpilased ei suutnud oma ülesandeid tähtajaks esitada ja tagajärjeks olid augud aineteadmistes. (Üksikasjalikumat ülevaadet õpilaste toimetulekust distantsõppe ajal saab lugeda Eesti Haridusfoorumi kahest uuringust.*) 

Esialgne reaktsioon on olnud, et aineteadmiste augud põhjustas distantsõpe. Distantsõpet on kohati lausa demoniseeritud. Kui aga järele mõelda, tõi distantsõpe lihtsalt päevavalgele, et meie õpilased on harjunud õppima õpetaja taktikepi all, mitte iseseisvalt. „Ennastjuhtiva õppija“ asemel on meil „õpetaja juhitud õppija“. 

Kuidas õppekorraldust muuta, et õpilased harjuksid õppima ka iseseisvalt ja personaliseeritud õpe muutuks reaalsuseks? Seda küsimust arutati Eesti Haridusfoorumi koosolekul möödunud aasta detsembris.

Mis on oluline? 

Professor Marju Lauristin ütles sissejuhatuseks, et Eesti haridusvaldkonna arengukava on vastu võetud ja seal on personaliseeritud õpe tulevikusuunana sees ning haridusministeerium soovib selle eesmärgini ka jõuda Seega on vaja läbi arutada, missugused eeldused peavad selleks täidetud olema. 

Professor Lauristin tõi välja, et praegu hakkab silma kaks äärmust. Ühelt poolt nähakse meie kooli tulevikuna arvutipõhist õpet, mille puhul õpetajal justkui polegi enam mingit rolli, teisalt aga puhtalt kontaktõppe ja otsesuhtlusena, sest distantsõppe kogemus oli paljudele koolidele nii traumeeriv. Selle kahe suuna vahel on vaja leida tasakaal, toonitas Lauristin. See ei ole kerge, sest eeldab palju muutusi. Õpetajast peab saama eelkõige iseseisvalt õppijate juhendaja, kuid muutuma peavad ka haridusse puutuvad seadused, õpetajakoolitus, õppekorraldus koolis. 

Arvutikasutus personaliseeritud õppe puhul muidugi laieneb, märkis professor Lauristin, sest arvutipõhise õpianalüütikata ei suuda õpetaja iga õpilase õpiteed piisavalt jälgida. Arvuti võib aga tuua muutusi ka tavaõppesse. Näiteks kui õpilase kohta on sisse seatud elektrooniline portfoolio, kus on põhjalik ülevaade kogu tema õppimisest, tehtud töödest ja saavutustest, annab see õpilase teadmistest, oskustest ja pädevustest põhjalikuma ülevaate kui lõpueksam, mistõttu võib lõpueksam kaotada oma mõtte. 

Professor Lauristin märkis, et personaliseeritud õppele ülemineku ettevalmistamises peaksid osalema ka lapsevanemad, sest kodu ei tohi nii suurest muutusest depressiooni langeda. Lisaks on vaja hakata pidama arvestust selle üle, missugustes huviringides õpilased käivad ja mida nad on seal õppinud, sest huviring on samuti õppimise koht. Jälgida on vaja sedagi, mida õpilased õpivad näiteks koduaias või kuskil kaupluses töötades, tööstusettevõttes jm. Kui seni on olnud rõhk valdavalt õpilaste teadmistel, siis edaspidi ei tohi ka oskused ja pädevused vaateväljast välja jääda, rõhutas Lauristin.

Sissejuhatuse järel hakati haridusfoorumi arutelul koguma ettepanekuid ja ideid, mis valmistaksid ette pinda personaliseeritud õppele üleminekuks. Ideede väljasõelumiseks kasutati kerilaudade meetodit, mida viis läbi selle meetodi ekspert Ene-Silvia Sarv. Kerilaudade põhimõte on lihtne: ühte ja sama küsimust analüüsitakse mitmel tasandil. Haridusfoorumi sellel arutelul vaadati personaliseeritud õpet neljal tasandil: õpilane, õpetaja, lapsevanem, riik. Annan järgnevalt haridusfoorumi arutelust põgusa ülevaate, kuid juhin tähelepanu, et seal väljakäidud idee ei ole ametlik tegevuskava, vaid kerilaudade abil väljasõelutud esialgsete ideede kogu. Kerilaudade meetodit võib võrrelda nii ajurünnaku kui ka SWOT-analüüsiga. Viimane on samuti eelkõige ideekorje meetod, mitte kriitiliselt läbi töötatud tegevuskava. 

Trotsliku õpilase vaatepunkt

Meie grupi esimene ülesanne oli vaadata personaliseeritud õpet õpilase silmadega ja see vaatepunkt ergutas kõigi fantaasiat, viies kohati vaidlustenigi. Tuletasime meelde, mida oleksime ise tahtnud kooli ajal teisiti näha, mida on rääkinud meie lapsed, ning pakkusime välja ideid, nagu oleksime õpilased. Kuid olime siiski „valgustatud õpilased“, kes teavad, kuidas õpitakse Soomes ja Hollandis, mida on kirjutanud nt professor Jo Boaler, mis on IB-programm, ning kes päriselt ka tahavad iseseisvalt õppida. Järgnevalt mõned väljavõtted õpilase vaatest iseseisvalt õppimisele. Need on esitatud õpilase monoloogina, et mõjuks vahetumalt.

ÕPIKUD. Ükskord tahtsin iseseisvalt õppida, kuid õpik oli nii keeruline, et isegi ema ei saanud aru. Kui tahate, et hakkaksin iseseisvalt õppima, siis andke mulle kõigepealt sellised õppematerjalid, millest ma õpetaja ja ema abita aru saan. 

ARVUTIMÄNGUD. Arvutimängud on väga keerulised, aga mängin neid ikkagi hea meelega, isegi hasardiga. Kas on siis raske teha selliseid arvutimänge, mis õpetavad mulle matemaatikat, füüsikat ja keemiat niisama põnevalt? Nende abil õpiksin ma hea meelega iseseisvalt. 

PILDID. Kui pean iseseisvalt õppima, siis kindlasti filme ja videoid vaadates, mitte pikki tekste lugedes.

VALIKAINED. Mulle ei meeldi käsku täita ja arvan, et kohustuslikke aineid peab olema poole vähem ja valikaineid poole rohkem. Miks ei võeta eeskuju IB-programmist, kus kohustuslikke aineid on vaid neli-viis ja ülejäänud on kõik valikained, mida õpivad kõik hea meelega iseseisvalt.

MEIE BÄND. Mulle ei meeldi solistina esinemiseks üksinda pilli harjutada, see on igav. Kuid bändi lugusid harjutan ma tundide kaupa, sest bändis on palju ägedam kui üksinda esineda. Siit minu küsimus: miks me ei õpi matemaatikat niisamuti bändina – üheskoos? Kui suudame bändi teha ilma õpetajata, siis suudame üheskoos ka matemaatikat lahendada iseseisvalt, ilma õpetajata.

MIKS KOLM? Meil on üks õpetaja, kes paneb kolme ära ja poole sõnagagi ei selgita, miks just kolm. Tahan, et õpetaja selgitaks, mida ma pean iseseisvalt juurde õppima, et hinne paraneks. 

VABADUS. Ma lihtsalt ei suuda seitse tundi järjest klassis tagumiktunde teha. Miks ma ei võiks pool koolipäeva või mõni päev nädalas kuskil mujal õppida? Näiteks kooli sööklas, raamatukogus, muuseumis, kodus? Ma võin õppida ka klassis, kui võib ringi liikuda.

KLASSIVÄLINE TEGEVUS. Mina käin koolis peamiselt klassivälise tegevuse pärast, sest see on palju huvitavam kui tunnid. Eriti näitemängu õppimine! Tänu näidendile saame oma klassi poiste ja tüdrukutega rohkem kokku ja tihti õpime koolis ka järgmiseks päevaks üheskoos ära. 

KONSULTATSIOONID. Olen pidanud alati käima konsultatsioonis ikka sellesama õpetaja juures, kes ei oska õpetada. Tuleks kehtestada kord, et õpilane saab ise valida, kelle juurde ta konsultatsiooni läheb. 

ÕPETAJA VAHETAMINE. Meil on üks õpetaja, kes ei oska üldse õpetada, viidab lihtsalt meie aega, aga eksam läheneb. Mina annaks kõigile õpilastele, kes soovivad, õiguse minna paralleelklassi parema õpetaja juurde üle. Kui õpetajat vahetada ei saa, peab mul olema võimalik õppida selle õpetaja ainet mõnel veebikursusel ja sealt oma hinne kätte saada.

Õpetaja läbikaalutud arvamus

Teise ülesandena pidid kõik kerilaudade rühmad kehastuma õpetajateks ja läbi mõtlema, mida on vaja õpetaja seisukohast teha, et personaliseeritud õpe muutuks võimalikuks. Selgus, et mõned ideed olid õpetajatel samad mis õpilastel, kuid paremini põhjendatud. Järgnevalt mõned konkreetsed märksõnad ka selle vaatepunkti arutelust. 

ÕPIK. Kui õpilased märkisid, et õpik on raske, siis õpetajatena tõime välja, et meil õpetatakse liiga täpselt õpiku järgi ja see välistab õpilaste aktiivse osalemise. Õpetajal on hirm eksami ees ja nii õpetab ta kogu õpiku leht-lehelt läbi, sest nii on tema arvates kõige turvalisem. Ene-Silvia Sarv tõi eeskujuks Waldorfi kooli, kus õpilased koostavad endale tundides õpetaja juhendamisel ise õpikud, mida võiks nimetada ka personaalseteks, sest iga õpilane on toonud enda koostatud õpikus välja just selle, mis on talle kõige tähtsam. Leiti, et vaja on aktiivõpet toetavaid õpikuid.

INTERAKTIIVSED ÜLESANDED. Õpetajatena leidsime nagu õpilasedki, et interaktiivsed arvutiülesanded on vajalikud, sest õpetaja ei suuda kõiki personaalseid õpiradu arvuti abita jälgida ja aidata. 

RÜHMAÕPE. Nagu õpilased, nii tõime ka õpetajatena välja rühmana õppimise. Distantsõppe ajal läks hästi nendel õpilastel, kes oskasid leida endale õpipartnerid ja nendega üheskoos veebis õppisid. Kuid meie rühm lisas, et rühmana õppimisele saab üle minna pärast seda, kui õpetajad on hakanud ka ise rühmadena õppima – näiteks sedasama personaliseeritud õpet. 

ÕPIANALÜÜTIKA. Personaliseeritud õpiteed hargnevad väga laiali, nii et õpetaja suudab ainult arvuti abil jälgida, millega keegi tegeleb ja kuhu on jõudnud. Just arvuti peab olema see, mis teeb kontrolltöö kokkuvõtted ise ära, toob punasega välja ohukohad ja mahajääjad, teeb veerandi ja aasta kokkuvõtteid jne. Meie rühmas nimetati äppe, nagu Eduten, Schoolaby, Clanbeat jt.

AKTIIVÕPE. Rocca al Mare õpetajaMeedi Neeme märkis, et õpetaja ei peaks rääkima tunni ajast rohkem kui 15%. Ülejäänud 85% peavad rääkima õpilased – siis muutub ka õpilaste hääl kuuldavaks. Õpetaja Neeme pakkus, et õpilastel peaks olema õigus ka ise tundi juhtida, sest nii saavad nad harjutada oma õppimise planeerimist ja klassis tekib usalduslikum õhkkond ja parem koostöö, mida on samuti personaliseeritud õppeks vaja.

ÕPETAJAKOOLITUS. Paljud õpetajad vajavad aktiivõppe meetodite kursust, sest selleta ei ole võimalik tunnis ainult 15% ajast rääkida. Aktiivõpe omakorda eeldab koolimööbli uut moodi paigutust jne. Siin saab õppida vene koolide keelekümblusklassidelt, kus kasutatakse aktiivõpe meetodeid väga palju, ja seda juba 20 aastat. 

TUGISPETSIALISTID. Kose gümnaasiumi õpetaja Astrid Sildnik tõi välja, et personaliseeritud õppele üleminekut peaksid toetama kõik kooli töötajad. Näiteks kooliraamatukogu hoidjad saaksid olla iseseisvalt õppijatele juhendajad. Juurde oleks vaja abiõpetajaid, haridustehnolooge jt. Kooli saavad toetada ka tippspetsialistidest lapsevanemad, näiteks valikaineid õpetades. Kose gümnaasiumi õpilaste hulgas on lapsevanemate antud valikkursused väga populaarsed.

ENESEARENDAMISE KURSUS. Õpetaja Neeme rääkis enesearendamise kursusest, mida ta Rocca al Mare koolis annab. Selle raames räägivad õpilased näiteks, milles nad on tugevad ja mida soovivad edasi õppida. Selle kursuse ajal hakkasid paljud noored hoolikamalt matemaatikat õppima ja isegi kooliväliseid matemaatikakursusi võtma, kui selgus, et matemaatikat oskamata nad oma unistuste eriala õppida ei saa (nt psühholoogia). Selline enesearenduse kursus on ettevalmistus eluks, mitte riigieksamiks, märkis õpetaja Neeme. 

EESMÄRGISTAMINE. Nii õpilased kui ka õpetajad vajavad eesmärkide seadmise ja nendeni jõudmise kursust. Praegu mõnelgi õpetajal portfoolio plingib ja särab, tehtud on palju, kuid mis eesmärgiga, seda ei osata öelda. 

Lapsevanem näeb sotsiaalseid aspekte

Järgmisena pidime vaatama personaliseeritud õpet lapsevanema tasandilt ja selgus, et lapsevanematena näemegi asju natuke teise pilguga. 

PROBLEEMIDEGA PERED. Kui perekonnas on näiteks töötust, alkoholismi vms, siis peab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja selle perekonna lapsi aitama. 

ARVUTILAENUTUS. Kui perekonnal ei ole võimalik oma igale lapsele arvutit osta, siis peaks olema võimalus arvutit laenutada. 

HUVITEGEVUS. Igale lapsele võiks paar huviringi olla tasuta, et igaüks saaks osaleda. 

KAASAMINE. Kui kooli ootavad ees suured muutused, siis tuleb ka lapsevanemaid nendesse kaasata, eriti vene lapsevanemaid. 

KIIREM EDASILIIKUMINE. Kui 7-aastane laps oskab vabalt lugeda, kirjutada ja arvutada ning vabalt suhelda, võiks võtta ta kohe teise klassi õppima, et ta saaks seal oma õpiradu sisse seada. 

KLASSIDETA GÜMNAASIUM. Personaliseeritud õppele sobib klassideta gümnaasium, kus õpilased ei jagune mitte vanuse, vaid teadmiste ja oskuste järgi. Nii võib üks ja sama õpilane õppida näiteks matemaatikat 12. klassi, bioloogiat aga 11. klassi ja ajalugu 10. klassi ainekavale vastavas rühmas. 

SÜVAÕPE. Personaliseeritud õppes hakkab õpilane õppima mõnda ainet keskmisest põhjalikumalt, see aga tähendab, et süvendatud õppe võimalus peaks olema enamikus õppeainetes. 

ÕPPIMINE. Lapsevanematena toonitasime veel, et aeg on rääkida õpetamise asemel õppimisest. 

Muutused õppekorralduses

Neljanda ülesandena pidid kõik rühmad läbi arutama, kuidas muutub personaliseeritud õppele üleminekul meie õppekorraldus ja missuguseid ametlikke dokumente tuleb sellega seoses muuta. Toon ka sellest mõttevahetusest välja mõningaid selgemini meelde jäänud mõtteid, et lugeja saaks kaasa mõelda.

RIIKLIK ÕPPEKAVA. Meie rühm leidis, et RÕK tuleb muuta vastavaks personaliseeritud õppe vajadustega – ainekavad tuleb pädevuskeskseks ümber kirjutada. 

HUVIHARIDUS. Pädevused arenevad ka malet mängides, pilli harjutades, kooris lauldes, mudellennukit ehitades, sporti tehes ning neid pädevusi tuleb koolis samuti arvesse võtta. 

ISESEISEV ÕPPIMINE. RÕK-is peaks olema ametlikult kirjas, et õpilased on kohustatud õppima 50% õppeajast iseseisvalt. Siis ei jääks iseseisev õppimine sõnakõlksuks. 

ÕPETAJAKOOLITUS. Ülikoolide õpetajakoolitusse tuleb viia personaliseeritud õppe filosoofia ja metoodika kohustuslik kursus, millega kaasneb vastav praktika. Näiteks veebi kaudu õpetamise metoodika, rühmaõppe metoodika jms. Õpetajakoolituses tuleb keskenduda palju rohkem aktiivõppe meetoditele, et õpetaja ei oleks ainult ainespetsialist, vaid ka õpetamise spetsialist. 

KVALIFIKATSIOONINÕUDED. Õpetaja kutsejärku peaksid saama tõsta ainult need, kes valdavad personaliseeritud õppe meetodeid. 

LISARAHA. Koolid peaksid saama lisaks palgatoetusele lisaraha, mille eest saab tellida õpilastele huviringe, muuseumiõpet, valikkursusi, ekskursioone. 

HARIDUSFOND. Vaja on üle-eestilist hariduse arendamise fondi, kust koolid saavad taotleda projektide jaoks toetust.

ÕPPEVAHENDID. Lapsevanemad vajavad selgitavaid õppevahendeid meie kooli edasiste arengute tundmaõppimiseks. 

NÄIDISTUNNID. Personaliseeritud õpe peab olema kaetud vastavate õppematerjalidega, võimaluse korral ka videosalvestustega, sest personaliseeritud õpe on niivõrd uudne nähtus, et näidisteta on seda raske endale ette kujutada.

RUUMID. Koolis peaks olema väikseid ruume, kus on hea rühmadena õppida.

Kokkuvõtteks

Eesti haridusel läheb praegu ju hästi. PISA testide järgi on meie põhikool maailma tipus. Samas näitas distantsõpe, et meil on veel ruumi oma haridussüsteemi parandamiseks, ja seda just iseseisvalt õppimise traditsiooni väljakujundamise osas. Haridusfoorumi kerilauad tõid välja punktid, mis aitaksid meil sellel teel edasi liikuda. Vaja on jõuda selleni, et õpilane mitte ei pea, vaid tahab õppida. See on aga kõvem pähkel, kui oleks osanud arvata, näitas haridusfoorumi kerilaudade arutelu. 

* Uuring 2020: https://haridusfoorum.ee/images/2020/Distantsppe_uuring_EHF_250720.pdf 

*Uuring 2021: https://haridusfoorum.ee/images/2021/EHF_distantsppe_2021_uuring.pdf 


KÜSIMUS JA VASTUS

Mis mõtteid personaalsed õpirajad teil tekitavad?

Heiki Haljasorg.

HEIKI HALJASORG, Tallinna Toomkooli õppealajuhataja

Meenuvad Rooma, Jeruusalemm ja Santiago de Compostela, mis olid keskaja palverändurite lemmiksihtkohad. Võimalused sinna rännata olid erinevad, kuid lõpuks kujunesid välja kindlad rajad, mida kasutati teistest rohkem ja mis on populaarsed tänapäevani. Personaalsete õpiradadega läheb ilmselt niisamuti. Esimeses etapid katsetatakse paljusid väga erinevaid võimalusi ja aja jooksul tallatakse sisse sügavamad rajad, mida kasutavad paljud ja mis tõesti aitavad õpilastel suurema huviga ja tulemuslikumalt õppida.

Teiseks meenub iseloomukasvatus, sest iseseisev õppimine eeldab iseloomu. Vanad mungad soovitasid märkida iga päev kindlal kellaajal üles, kas mõnest pahest loobumisega on tehtud edusamme. Näiteks üks hilisem pühak kirjutas iga päev oma märkmikku, kas ta võid sõi või ei söönud, ja lõpuks enam ei söönudki. Sellised märkmikud võiksid olla ka õpilastel. Kas ma tõusin täna koos äratuskellaga? Kas ma jõudsin täna õigel ajal kooli? Kas mul oli kõik õpitud, enne kui telefonis mängima hakkasin? Kas ma ütlesin kellelegi hea sõna? Kas kuulasin õpetajat tähelepanelikult?

Tiia Lister.

TIIA LISTER, hariduspsühholoog

Loodan, et personaliseeritud õpe päästab meie kooli, annab talle uue kvaliteedi. Praegu võtame õpilast tihti kui õpimasinat, millel pole psüühikat ega isiklikke eesmärke ja mis peab ennast õppekavast lihtsalt läbi närima. Personaliseeritud õpe aga eeldab, et suhtume õpilasse kui isiksusse, teame tema eripära ja võimeid, tunneme ta vajadusi, teame ta suhteid kaaslastega jpm. Nende teadmisteta ei ole personaliseeritud õpe ju mõeldav. See uus suhtumine õpilasse eeldab loomulikult ka õpetaja muutumist – teadmiste etteandjast, välisest hindajast (ja karistajast) peab saama õpilase toetaja ja koostööpartner. 

Kuid mõtlen ka sellele, mida personaliseeritud õpe olla ei tohi. Kindlasti mitte arvutipõhise õppe massiline rakendamine selleks, et praeguses õpetajapõuas saaks puuduvat õpetajat asendada ükskõik kes, kas „inimene tänavalt“ või robot. 

Eda Heinla.

EDA HEINLA, TLÜ dotsent

Mõtlen, kuidas saab personaliseeritud õppes laste loovust arendada. Neil peab olema iseseisvalt lahendamiseks ka selliseid ülesandeid, millel on mitu lahenduskäiku või õiget vastust, samuti ülesandeid, kuhu on meelega mingi viga sisse tehtud, et õpilane selle avastaks. Juba praegu võiks olla selliste ülesannete kogusid, mis eeldavad loovat mõtlemist ja ergutavad kujutlusvõimet. Loovust toetab kõige rohkem see, kui nii õpetajad kui ka õpilased tahavad olla ja ongi uuendusmeelsed, nuputavad uusi ja paremaid lahendusi, kasvõi sellesama personaliseeritud õppe jaoks. Iga õppija loovat lähenemist tuleks spontaanselt toetada: naljad, vastastikused küsimused, mis viivad järgmise küsimuseni. Õpetaja peaks oma õpilastele näitama, et ta on ise ka loov. 

Anna-Liisa Blaubrük.

ANNA-LIISA BLAUBRÜK, Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi õppekvaliteedi juht

Mõtlen õpilasele, kes on juba käinud mööda personaalseid õpiradu. Tean kahte näidet, kus see ei lõppenud just hästi, ja üht, mida võiks eeskujuks võtta. 

Kevin (kõik nimed muudetud) oli eriandekas keelehuviline. Ta käis inglise keele olümpiaadidel, õppis eraldi õpikute järgi ja kuulas juba 7. klassis gümnaasiumi ingliskeelseid kirjanduse valikkursusi. Õpetajad ning vanemad toetasid tema valikuid. Ta sai tunnustust ja tuge. Aga mida klass edasi, seda enam süvenes Kevinis trots nende õpetajate vastu, kes ei õpetanud inglise keeles. Ta soovis õppida ingliskeelses kultuuriruumis ega pidanud eestikeelset õpet – samuti muusikat, kehalist kasvatust, kunsti – vajalikuks. Kas see õpilane valis oma personaalse õpitee välja liiga vara? 

Maribelil oli juba algklassides raskusi lugemisega, kuid ta oli asendamatu näitleja, luuletuste esitaja jne. Sellega võlus ta ära nii oma vanemad, kes lugesid talle algklassides kohustuslikku kirjandust ise ette, aga ka õpetajad, kes asendasid tal lugemisülesanded grupitööde ja rollimängudega. Hindeid saigi ta pigem etluskonkursside ja rollide kui õppimise eest. Kui Maribelil tekkis reaalainetes raskusi, püüdsid vanemad hankida talle düsleksia diagnoosi, et ta ei peakski lugema. Põhikooli lõpetas ta eritingimustega, oli endassetõmbunud, trotslik, hoidis omaette, tema esinemiste sära oli tuhmunud. 

Jari jõudis gümnaasiumi 17-aastasena. See oli tema üheksas kool viiendas riigis. Ta rääkis mingil tasemel kaheksat keelt, kuid Eesti gümnaasiumis oli tal raske. Ta kulutas iga päev kodutöödele või tundides õpitu kordamisele 4–5 tundi, peamise aja võttis eestikeelse teksti tõlkimine emakeelde, et gümnaasiumi keemiast, matemaatikast, füüsikast aru saada. Õpetajad toetasid teda, otsisid talle ka soomekeelseid õpikuid, andsid Jari pärast tunde paralleelselt inglise ja saksa keeles. Enda sõnul valis Jari Eesti gümnaasiumi elukallidusele mõeldes. 

Tundub, et liiga varane „spetsialiseerumine“ võib tuua kaasa pettumuse ja trotsi. Seevastu pärast põhikooli läheb personaalne õppimine juba paremini.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Personaliseeritud õpe – kõvem pähkel, kui võiks arvata”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Head uut aastat, KOLLEEGID (vana kalendri järgi… Hm!)

    Viimasel ajal on nii – kui soovime üht MOODSAT asja “väga teaduslikult” põhjendada, siis ajame ta VÕIMATULT KEERULISEKS. Ja nii kogu maailmas, sest tundub, et didaktikud ei suuda (resp ei viitsi) alusuuringuteni minna. Aga just väliselt keerulise süsteemi puhul on LIHTNE süüdistada õpetajaid, et nad ei tunne “süsteemi” ennast (meenutame kasvõi meie IT-spetsialistide arvamusi). Või kasutame ülikooli professori arvamust käesoleva teema kohta. Tema ei pruugi ju teada, et TÄISKASVANUD õpivad hoopis teisiti kui lapsed – isegi eri vanuseastmetes … Aga just siit algabki DIDAKTIKA kui TEADUS (või lugege Leppiku raamatuid … Hm!)!

    Olles heitnud kõrvale arengupsühholoogia, kognitiivse psüh.-ia, didaktika ja pedagoogika, me ainult LÕHUME oma kooli ja seal toimuvat … Seejuures tagasipöördumatult!

    NB! Ja ärme unustame NORMAALJAOTUSE KÕVERAT – üksikjuhtumid ei oma inimese (lapse) juures teaduslikku väärtust!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!