Psühhiaater Anne Kleinberg: „Mäng ja looming on tervise ja elurõõmuga tihedalt seotud“

7. jaan. 2022 Anne Kleinberg - Kommenteeri artiklit
Anne Kleinberg. Foto: Luisa Greta Vilo

2021. aasta oktoobris toimus ASSITEJ Eesti keskuse korraldatud NAKS festivali raames lastekultuuri veebiseminar „Kuidas lugeda kunsti?“, kus peeti terve hulk huvitavaid ettekandeid. Õpetajate Leht avaldab lühendatult Tallinna laste vaimse tervise keskuse juhataja, psühhiaater Anne Kleinbergi ettekande.

Pablo Picasso on öelnud, et iga laps on kunstnik, kuid täiskasvanuks saades seda kunstnikku endas alles hoida on väga suur väljakutse. Me kõik teame, et laps areneb mängides, mäng ongi üks tähtsamaid tegevusi lapse elus. Need, kellel ka täiskasvanueas jääb alles võime mängida, on väga õnnelikud inimesed. Mängulisus, loomingulisus ja kunst on tihedalt seotud elurõõmuga, samuti sellega, kui hästi me end tunneme ja kui terved oleme. Kui suudame mängiva lapse endas ning emade-isadena oma lastes ning õpetajatena oma õpilastes säilitada, teeme sellega maailmale suure heateo, hoides inimesed terved ja rõõmsad. 

Arusaamine sellest, et kunst on protsess, mõjutab nii tervist kui ka arengut. Kui jagada asjad kastidesse, panna need lukku ning öelda, et ainult nii on õige, arengut ei toimu. Kui laps ei saa vastavalt oma vajadusele liikuda, kogeda, tunda, mõelda, loominguga tegelda, teisisõnu olla selles protsessis, mõjub see talle halvasti ning ta võib suure tõenäosusega haigeks jääda. Psühhiaatrina olen kohanud paljusid täiskasvanuid ja lapsi, kes sõltumata sellest, mis ajal nad koolis käisid, on saanud joonistamistunnist traumeeriva kogemuse. Teades, et ta niikuinii joonistada ei oska, ja halva hinde kartuses ei püüagi laps end hiljem kunsti tehes väljendada. Seda on kurb kuulda, et joonistada võib kuidagi õigesti ja valesti. Kindlasti ei peaks kunstitunnis panema õpilasele hindeid selle eest, kas ta teeb midagi õigesti või valesti. 

Iga laps on kunstnik, kuid täiskasvanuks saades seda kunstnikku endas alles hoida on väga suur väljakutse. Foto: Tiina Vapper

Kunst võimaldab arendada lapse võimeid

Kunst pakub mitmekesiseid võimalusi lapse kognitiivsete ja füüsiliste võimete, loovuse, keelekasutuse, eneseväljendusoskuse jne arendamiseks. See, mil määral lastakse lapsel olla oma mängude valikus vaba ning katsetada eri võimalusi, sõltub paljuski tema vanematest. On see siis looduses muda, liiva või okstega mängimine või laua taga joonistamine, lapse loovus areneb kunstitegevuste kaudu sel määral, kui palju vanemad seda talle võimaldavad. Oma mõju on ka sellel, kui mänguhimulised vanemad ise on ja mil määral nad mängu naudivad. Mida rohkem nad seda teevad, seda parem lapsele. Mida enam lapsele tema arenguteel loovaid tegevusi pakkuda, seda paremini on toetatud ka tema keele areng. Keelest sõltub teatavasti oskus sümboleid luua ning kunstis sisalduvaid sümboleid mõista. Kunst aitab kaasa, et lapsel areneks välja rikas fantaasia ning võime oma tunnetest aru saada ja neid juhtida, mis on äärmiselt oluline. Ärge kunagi alahinnake seda, mida üks väike inimene kunsti pähe teeb, see on arengu väga oluline osa. 

Kipume olema väga tarkusekesksed ja pidama kõige olulisemateks arengu näitajateks kognitiivseid võimeid: tähelepanu, mälu, seda, kui ruttu laps lugema ja kirjutama õpib. Ometi olen oma ametis kohanud palju lapsi, kes on küll õppinud varakult lugema ja kirjutama, aga ei tule toime oma tunnete väljendamise või suhtlemisega. Need oskused on jäänud arendamata. Laps ei ole saanud oma tundeid tundma õppida ega seeläbi terviklikuks inimeseks kasvada. Ilma emotsionaalse tarkuse ja tundlikkuseta ning oskuseta loovalt mõelda ja olukordi lahendada on suur oht elus hätta jääda, sest miski ei aita inimest tasakaalus hoida. Mõnel sellisel päeval, kui maailm ei ole täpselt selline, nagu me ootame või soovime, puuduvad oskused oma emotsioone maha laadida või toimuvat teistmoodi mõtestada. 

Samuti pakub kunst mitmekesiseid võimalusi eneseväljendamiseks. Oleme inimestena kõik väga erinevad: kuuleme, näeme, tunneme, tajume lõhna ja maitset, võtame infot vastu ja väljendame end erinevalt. Kunsti abil saab igaüks väljendada end omal viisil: kes liigutuste, kes puudutuste, kes värvide, materjalide ja tekstuuride kaudu. Eriti juhul, kui laps on siia ilma sündinud nii, et tal ei ole enese väljendamiseks sõnu, on kunst selleks väga hea vahend. Mida varem anda lapsele võimalus otsida ja üles leida see viis, kuidas tal on kõige parem end väljendada, seda paremini leiab ta tasakaalu juhul, kui elus on mõni keeruline hetk. 

Kunsti tehes arenevad ka füüsilised võimed. Et õppida ilusa käekirjaga kirjutama, tuleb väiksena oma kätt arendada – asju katsudes ja neid kokku pannes, kasutades selleks liiva, puuoksi, kive, savi, plastiliini või muid materjale. Kunstitöid ei tehta lasteaias ju selleks, et need kapi peale ritta panna ja võrrelda, kelle töö on paremini välja tulnud, vaid nende taga on iga lapse isiklik areng. 

Mäng kui kommunikatsioonivahend

Mäng on väga oluline suhtlemis- ja kommunikatsioonivahend. Mängides areneb laps psühholoogiliselt, avastades oma hirme ja kogu maailma. Raske võib olla mõista, miks laps selle asemel et ehitada valmis ilus kõrge torn ja jättagi see püsti, lõhub ikka ja jälle oma torni ära, et ehitada seda üha uuesti. Meid kohutab, kui mõnikord on laste mäng täis vägivalda. Lasteaiaõpetajad on minult küsinud, kas lastest, kes on oma mängudes nii sõjakad, kasvavad vägivaldsed inimesed. Vastus on, et mäng annab lapsele võimaluse tegeleda oma hirmude ja kõige sellega, mis on tema arengus keeruline. Laps ei tea sündides, kuidas maailmas asjad täpselt käivad ja milline ta ise on. Tal on vaja iseennast uurida ja asju katsetada. Mäng aitab tal proovida, kuidas ta tuleb toime kadedusega või vihaga talle kalli inimese ehk oma ema vastu, kes tal midagi tegemast keelab. Mäng annab võimaluse olukordi läbi mängida. Seepärast ei tohigi me lapsele öelda, milline on ilus ja milline kole mäng, ega tema loomingut lahterdada. Lapse mängu taga on konkreetne arenguvajadus, see on lapse looming, sõnum, milleks tal peab võimalus olema. Laps loob oma elu narratiivi, mis on alateadlik väljendus keskkonnast, mida ta mõista püüab. Mängides mõtestab ta seda pidevalt enda jaoks selgemaks, täpsustab üle. Ühel päeval on tal see lugu eeldatavasti paigas ja turvaliselt läbitunnetatud kogemused olemas. Seda kõike ei saa teha kiirustades või kuidagi möödaminnes, vaid lapsele tuleb anda aega ja ruumi süveneda ja oma kogemustega tegelda. Täiskasvanu ei tohi last kiirustada tagant küsimustega: „Mida sa sellega mõtlesid?“, „Mida see tähendab?“. Lapselt ei tohi vastuseid välja pressida. Ta räägib sellest meile ise hea meelega, kui selleks on õige aeg ja koht. Nii nagu mäng, peab ka lastele mõeldud kunst lähtuma lapsest.

Jagatud tunded ja kogemused

Igal inimesel on vajadus oma tundeid ja kogemusi teistega jagada, saada neile vastupeegeldust, olla mõistetud ja aktsepteeritud sellisena, nagu ta on. Kui selleks puudub võimalus, võib tekkida depressioon. Peab olema vähemalt üks inimene, kes lapse tundeid ja kogemusi hinnanguid andmata mõistab. 

Kunst annab samuti võimaluse oma kogemusi teistega jagada. See on hästi oluline sotsiaalne kapital, millel põhineb ka ühiskondlik turvatunne. Kui me need niidid läbi lõikame või kui meil ei ole oma tunnete ja kogemuste jagamiseks võimalust, muutume üksildasteks ja tumedad tungid võivad võtta ülekaalu. 

Looming ja kunst on võtmesõnad ka teraapias, kus nad aitavad läbi töötada hirmutavaid tundeid. Kui laps esimest korda minu juurde teraapiasse tuleb, on meil kummalgi oma kast, mille sees on käärid, liim, teip, värvid, guašid, plastiliin, savi – asjad, millest saab midagi luua. Teraapia puhul on hästi oluline, et need asjad jäävad minu juurde hoiule. Kui laps järgmine kord tuleb, kontrollib ta alati, kas tema asjad on alles, ega keegi teine ei ole neid näinud või ma ei ole neid ära kaotanud. Sisuliselt tähendab see, et ma hoian selle lapse tundelugu, mida ta käib minu juures läbi töötamas. See töö kestab mõnikord aasta, mõnikord kaks aastat. See, et laps töötab minu toel oma tundeid läbi, on looming. Mina olen see täiskasvanu, kes annab talle selleks turvalise aja ja ruumi ning mõnikord ka peegeldab toimuvat. Tihti ei ütle ma midagi, paljud meie kohtumised toimuvadki suurema jututa. Kui psühhiaatri töös on teraapia ravim, siis pere saab sel moel elada ka oma igapäevaelu, et see oleks lapse jaoks tervendav ja terapeutiline ning ta saaks oma pingeid maha laadida. Laiemalt võttes ongi kunst üks psühholoogilise kaitse vorm, sublimeerimine, võimalus end loominguliselt välja elada, oma dilemmasid, vastuolusid maha laadida. 

Lapsed on terve oma lapsepõlve aja hästi loomingulised. Eelkooliealistel lastel puudub veel kognitiivne kontroll selle suhtes, mis on reaalne, mis ei ole, mis on võimalik, mis mitte. Nende jaoks on loomulik ette kujutada, et kivid on päriselt elus ja puud räägivad, selles ei ole nende jaoks midagi iseäralikku. Üks suuremaid loomingulisi plahvatusi toimub teismeeas, mil inimene on oma arengus väga lähedal alateadvusele ning tal on võimalus enne täiskasvanuks saamist oma lapsepõlvekriisid taas kord läbi töötada. Sel ajal on loominguga tegelemine eriti oluline. Täiskasvanud ei tohiks selle üle mingil juhul naerda, öeldes, et meie suguvõsas on valitud ikka asjalikud ja praktilised ametid, kust sinul see kunstihuvi nüüd äkki tuli. Tähtis on teada, et loomingulisus on selle arenguetapi oluline vajadus.

Kunst ja teraapia

Minult kui psühhiaatrilt on mõnikord küsitud, kuidas ma suudan seda kurba ja rasket tööd teha. Võin öelda, et see töö ei ole ainult raske ja kurb, vaid ka lõbus. Lapsed on lõbusad ka siis, kui nad on haiged, loomingulisus ja mängulisus on neis peaaegu alati olemas. See muudabki minu ja mu kolleegide töö eriliseks. 

Kunst on haigete laste aitamiseks suurepärane vahend. Näiteks kui lapsel on pahaloomuline kasvaja, mis on tema jaoks valus ja piinav, mõjub võimalus suunata oma halb enesetunne piltide joonistamisse või muul moel loomingusse, väga tervendavalt. Ka operatsioonieelset ärevust aitab kunsti tegemine maha võtta. Mida loomulikum ja lapsesõbralikum keskkond on loodud haiglas, kus eraldi ruumis saab põnevate mänguasjadega mängida ja mängu nautida, seda lihtsam on oma ärevusega toime tulla. 

Ka kõigi selliste haiguste nagu psühhoos, depressioon, anoreksia jne ravis on kunstil ääretult oluline osa. Mäletan üht anoreksia diagnoosiga tüdrukut, keda ma aastaid tagasi ravisin. Kui alguses joonistas ta oma pilte joonlauaga, et iga joon oleks täpselt paigas, siis aastaga jõudis ta vaba käega joonistatud väga ilusate ja loomulike piltideni. Ta sai lahti pingest, et maailm peab olema täpselt mõõdetud, perfektne, millimeetri pealt paigas. Sellesse punkti oli ta jõudnud haigeks jäädes, kuid kunsti abiga vabanes sellest. 

Kokkuvõtteks

Arvan, et arengut ja tervenemist toetaval kunstil peavad olema raamid, mis aitavad lapsel sihipäraselt oma kogemustesse süveneda. Samas peab see kunst lähtuma lapsest endast, mitte täiskasvanute vajadustest või fantaasiatest selle kohta, mida laps peaks kogema, mida mõtlema või kuidas antud ajahetkel käituma või tundma. Selline kunstlik piiride seadmine takistab arengut. Lapsed ja nende vajadused on äärmiselt erinevad, mistõttu neil peaks olema võimalik kogeda mitmesuguseid kunstikogemusi ja -vorme. 

Valu, raskuste ja surma kujutamise eest kunstis ei peaks lapsi kaitsma, sest kunst on tihtipeale lapse jaoks ainuke võimalus nende teemadega tutvuda ja end eluks ette valmistada. Eriti head ja universaalsed toimetulekulood on muinasjutud, mille eelnevad põlved on üsna täpselt sõnastanud. Kuigi neis on esmapilgul ka palju jõhkrust ja ebaõiglust, annavad need lapsele võimaluse sisimas järele mõelda, kuidas tema tuleb toime oma hirmu, kadeduse, vägivalla või mõne muu keerulise tunde ja olukorraga. Kunsti ei pea vägisi lapsesõbralikuks muutma ega maailma lapse jaoks ilusamaks ja roosamaks mõtlema, küll aga peaksime lapsi kaitsma labasuse, jõhkruse ja vägivalla kujutamise eest kunstis. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!