Punktkiri toetab pimedaid inimesi

4. jaanuaril tähistati ülemaailmset punktkirjapäeva. Punktkiri on sõrmedega loetav reljeefsetest punktikombinatsioonidest kiri, mida selle looja nime järgi nimetatakse ka Braille’ kirjaks.

Prantslane Louis Braille töötas punktkirja välja 1825. aastal ja pimedate eestlasteni jõudis see 19. sajandi viimasel veerandil. Eestis märgiti ülemaailmne punktkirjapäev esmakordselt ära 4. jaanuaril 2004.

Eesti pimedate raamatukogu teabejuht Priit Kasepalu ütleb, et ehkki helisalvestustehnika ning arvutite ja nutiseadmete arengu tõttu on punktkirja osa info edastamisel vähenenud, ei ole see kadunud. Punktkirjas raamatuid loetakse vähem, kuid muudes valdkondades on selles kirjas info kasutamine laienenud.

Riigi peamine punktkirjas raamatute valmistaja ongi Eesti hoiuraamatukogu osakonnana tegutsev Eesti pimedate raamatukogu, kust neid raamatuid ka laenutada saab. Kuna peamised lugejad on lapsed, valmistati mullu punktkirjas just lastele mõeldud jutustusi ning jutu- ja luulekogusid.

Tänu Priit Kasepalule jõudsid lugejateni punktkirjas Timo Parvela „Ella ja Samppa vägiteod“, Aino Perviku „Paula sõidab kevadet vaatama“, Juhani Püttsepa „On kuu kui kuldne laev“, Piret Raua „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad“, Leelo Tungla „Pool koera“, Jaanus Vaiksoo „Nõiutud pulmarong“ ning Aidi Valliku „Imelood“. Raamatud valitakse igal aastal koos õpetajatega selle põhjal, mis lapsi huvitab. 

Priit Kasepalu räägib, et tema nägijast kolleeg Teet Karu skaneeris tekstid arvutisse, tema aga toimetas need punktkirja jaoks sobivaks ja printis välja. Protsess on üsna töömahukas, sest punktkirjaraamatu leheküljel on tavalise raamatu omaga võrreldes ridu vähem ja need on lühemad.

Järgmisena ootavad laste jaoks punktkirja panemist Anti Saare „ Kuidas minust ei saanud kirjanikku“ ning Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja ja teised lood“.

Täisealistele lugejatele valmistati punktkirjas pimedate liidu ajakiri Valguse Kaja. Populaarseim punktkirjas väljaanne oli aga 2022. aasta kalender, mida trükiti 60 eksemplari.

Priit Kasepalu sõnul hakkavad pimedad õpilased praegusel ajal pärast põhikooli lõppu üha enam heliraamatuid kuulama ja kõnesünteesitarkvara abil arvutist tekste lugema. Samas toetab koolis hästi omandatud punktkirjaoskus pimedaid inimesi kogu elu. 

Punktkirjas tähistusi võib leida näiteks ravimipakenditel ja liftinuppude juures. Mullu andis Omniva välja Eesti Pimedate Liidu 100. aastapäevale pühendatud haruldase postmargi, millele on hind trükitud ka punktkirjas. Itella lisas Smartposti uutele pakiautomaatidele punktkirjas tähised, et pime inimene võiks paki nägija abita kätte saada. Eesti Ajaloomuuseumi monumentide pargis ja Eesti Rahva Muuseumi näitusel „Kaasav ELU“ on samuti punktkirjas selgitused. 

Keskkonnaameti tellimusel valmisid loodust tutvustavad õppevahendite kogud, mättakujulised meeltekohvrid, mille abil saab pimedatele ja kurtidele inimestele meelte kaudu salumetsa, raba ja rannaniitu tutvustada. Kohvrites sisalduvatel näidistel on tekstid nii tava- kui ka punktkirjas.

Punktkirja oskajaid on Priit Kasepalu hinnangul Eestis umbes 150. Punktkiri oli väga vajalik pärast maailmasõda, mil ainus info pimedatele oligi punktkirjas. Praeguseks on oskajate arv palju langenud. „Kuulates saab küll infot kiiremini ja rohkem, kuid enesearendamise seisukohalt tuleks punktkiri noorena selgeks saada, et osata seda vajadusel lugeda,“ leiab Priit Kasepalu. Nägemise kaotanud inimesed loevad tema sõnul punktkirjas raamatuid lisaks elamuse saamisele selleks, et õigekirja mitte unustada, vaegnägijad aga oma nägemisjäägi säilitamiseks.

Punktkirja õpetatakse Tallinna Heleni koolis ja Tartu Emajõe koolis, kus õpivad nägemispuudega lapsed. Õpilaste kontingent on aastatega muutunud: ainult nägemispuudega lapsi sünnib vähe, seevastu on üha rohkem liitpuudega õpilasi, kellest suur osa ei pruugi punktkirja õppimiseni jõudagi.

Tallinna Heleni koolis õpib sel õppeaastal viis pimedat õpilast, kellel on kõik õppeained punktkirjas. Heleni kooli õpetaja Kairi Ilmets peab kirjaliku teksti mõistmist omaette väärtuseks. „Kui laps suudab punktkirjas lugeda ja kirjutada, aitab see nii tema teadmiste omandamisele kui kogu arengule palju kaasa,“ leiab ta. „On hästi erinev, kas saada infot ainult kuulmise teel või lugeda ja kirjalikust tekstist aru saada. Kui lapse intellektuaalsed võimed on head ja olemas inimesed, kes teda toetavad, on tal võimalik ja ka kasulik tavakoolis õppida. Kui lapse võimed nii head ei ole ja on näha, et õppimine läheb raskeks, tuleks otsustada erikooli kasuks.“

Kairi Ilmets on tänulik Tartu Emajõe koolile, kus valmistatakse punktkirjas õpikuid, mis on tohutult suur töö. „Kui punktkirja vajaval õpilasel neid õpikuid ei oleks, oleks õppetööd raske korraldada. Samamoodi olen tänulik, et raamatukogu on võtnud ette uute lasteraamatute punktkirjas vahendamise, et laiendada õpilaste silmaringi. Oluline on seegi, et võimalikult palju praktilisi igapäevaelu materjale oleksid punktkirjas kättesaadavad – nii on eesmärk, miks üldse punktkirja õppida. Ei ole ju mõtet õppida seda, mida igapäevaelus kasutada ei saa.“