Töökeskkonnas peitub üks õpetajate tööga rahulolu võti
Meie ühiskonnas väärtustatakse õpetajaametit märksa kõrgemalt kui viis aastat tagasi, kuid õpetajad ise hindavad oma ametit endiselt madalalt. Võrreldes viis aastat tagasi toimunud uuringuga on rõõmustavalt tõusnud gümnaasiuminoorte arv, kes on valmis kaaluma õpetajaametit võimaliku karjäärivalikuna.
Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 üks strateegiline eesmärk on pädevate ja motiveeritud õpetajate ning koolijuhtide järelkasv. Viimasel ajal üha enam tähelepanu saanud õpetajate järelkasvu temaatika üks alateema on muu hulgas õpetajaameti maine. Ka arengukava 2035. aasta sihina on sõnastatud, et haridusvaldkonnas töötamine on väärtustatud ja mainekas. Lisaks on eraldi välja toodud, et õpetajaskond seisab oma ameti maine ja kutseväärikuse eest.
Rääkides õpetajaametist ja peaasjalikult selle mainest rahvusvahelises mõõtmes, selgub, et õpetajate ühiskondlik staatus varieerub riigiti. Enamikus maades on õpetajad saanud suurepärase väljaõppe, nad on pühendunud ja neid usaldatakse, kuid suhtumine õpetajatesse ja riigi tugi neile võib ometi tublisti lahkneda. Rahvusvaheliste võrdlusuuringute järgi on Soome, Taiwani, Hiina suurlinnade õpetajate sotsiaalne staatus kõrgem kui näiteks Brasiilias, Israelis ja Itaalias.
Kaks uuringut
2016. aastal toimus esmakordne uuring Eestis, et selgitada välja, milline on õpetajaameti kuvand ja atraktiivsus meil. 2021. aasta kevadel tehti kordusuuring, et hinnata aastail 2017–2020 õpetajaameti tutvustamiseks tehtu fookuse ja tegevussuundade sobivust ning muutusi õpetajaameti kuvandis ning atraktiivsuses.
OÜ Eesti Uuringukeskus viis läbi veebiküsitluse üldhariduskoolide 16–19-aastaste õpilaste, bakalaureuseõppe 1.–2. aasta üliõpilaste (v.a õpetajaks õppijad), 35–50-aastaste Eesti elanike ning üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste õpetajate seas. Ühest küljest on oluline mõista, kuidas tajuvad õpetajad ise oma ameti mainet ühiskonnas, teisalt kuulusid valimisse ka sihtrühmad, kelle näol on tegemist potentsiaalsete õpetajatega tulevikus.
Uuringu tulemustest ilmnes, et võrreldes 2016. aastaga väärtustatakse õpetajaametit ühiskonnas tunduvalt kõrgemalt, kuid õpetajad hindavad oma ametit endiselt madalalt. Õpetajate maine on kõige parem 35–50-aastaste Eesti elanike seas, veidi madalamalt hindavad seda õpilased ja üliõpilased ning kõige madalamalt paraku õpetajad ise.
Ootuspäraselt kattus kõigi sihtrühmade nägemus ideaalsest õpetajast üldjoontes õpetajaameti kutsestandardis esitatuga: hea õpetaja on empaatiline, aus, ennastjuhtiv, loominguline, positiivne, tolerantne, õppimisvõimeline jne. Ootused õpetaja sotsiaalsetele oskustele võrreldes 2016. aasta uuringuga ei ole muutunud – esmalt oodatakse head suhtlemisoskust ja inimesetundmist ning alles seejärel oma aine head valdamist ja pedagoogilist võimekust.
Õpetajate järelkasvust rääkides on nii riigil kui koolipidajal uuringutulemuste valguses vaja mõelda väärtuspakkumisele, sealhulgas karjäärivõimalustele, et innustada õpetajaid jätkama oma ametis. See omakorda aitab saavutada eesmärki, et õpetajaamet kujuneks atraktiivseks nii noortele kui karjääripöörajatele. Võrreldes viie aasta taguse uuringuga pole muutusi paraku toimunud – ootuseks on suurem töötasu, väiksem tööstress, suurem tugi alustavale õpetajale. Lisaks on noorte jaoks oluline vaba ja mõnus tööõhkkond.
Võrreldes viis aastat tagasi toimunud uuringuga on rõõmustavalt tõusnud nende gümnaasiuminoorte osakaal, kes on valmis kaaluma õpetajaametit võimaliku karjäärivalikuna: kui 2016. aastal oli vastav näitaja 16%, siis käesoleval aastal pea 30%. On raske hinnata, mis täpselt on muutuse kaasa toonud, kuid võib arvata, et oma osa on siin õpetajatel, kes on inspireerivaks eeskujuks oma õpilastele. Õpetajad teevad seda küll tõenäoliselt mitte ameti maine enda pärast, vaid pigem oma õpilaste õppimise toetamise eesmärgil, sest head suhted on edenemise oluline eeldus. Näiteks PISA 2018 tulemused kinnitavad, et funktsionaalse lugemistesti tulemused on paremad õpilastel, kes väärtustavad koostööd, tunnevad suuremat seotust oma kooliga ja õpivad parema distsipliiniga klassides ning kelle õpetajad on entusiastlikumad.
Kordusuuringu tulemustest johtuvalt esitati ka soovitused edaspidiseks, mis jagunevad üldjoontes kaheks: vaja on parendada õpetajate töökeskkonda ja jätkata õpetajaameti tutvustamisega. Uuringu tulemustes juhitakse ka tähelepanu vajadusele viia töökoormus ja -tasu vastavusse. Õpetajate vääriline töötasu on vaieldamatult Eesti riigi prioriteet, kuid võtan seekord fookusesse töökeskkonna, mis samuti õpetajaameti atraktiivsust mõjutab.
On mõistetav, et ametis alustades tuleb kohaneda uue keskkonna, töökorralduse ja -ülesannetega. Siin on raske hinnata üle ettevalmistust, mida pakub ülikoolide õpetajakoolitus. Ja siiski ei suuda ka õpingud ning eelnev praktika koolides ette valmistada kõigeks, mis võib õpetajaametis ette tulla. Eestis läbi viidud OECD rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuring (TALIS 2018) kinnitab kirjeldatud problemaatikat. Muret tekitab, et 83% alustavatest õpetajatest pole mingit toetusprogrammi või tegevust läbinud.
Õpetaja töö sisu
Ametikohtadel, kus puututakse palju kokku teiste inimestega, tekib stress kergemini. Õpetajad teevad oma tööd suure südamega ning võib juhtuda sedagi, et nad võtavad oma õlgadele ülesandeid, mida saab tegelikult jagada.
Õpetaja töötab koolis üldtööaja alusel ja tööülesanded lepib koolijuht kokku iga õpetajaga eraldi. Õpetaja töö sisu ei ole pelgalt tunde anda. Igapäevaste kohustuste kõrval, nagu klassijuhatamine, konsultatsioonid, ainevõistlusteks ettevalmistamine, on võimalus panustada ka kooli üldisesse arendustöösse, projektidesse, kollegiaalsesse koostöösse jne.
Tuleme ajastust, kui õpetajakoormust arvestati kontakttundide alusel. See tekitas olukorra, kus väärtustasime pigem seda aega, kui õpetaja annab klassi ees tundi, ja see osa, mis eelneb ja järgneb tunnile, oli justkui iseenesestmõistetav. Praegu soovime õpetaja tööd näha ja näidata tervikuna.
Koolijuhil on võimalik õpetajaga kokku leppida tööülesannetes, mis toetavad tema motivatsiooni ja saavutusvajadust ning võimaldavad eneseteostust. Siin on kriitilise tähtsusega koolijuhi ja laiemalt kooli juhtkonna teadlikkus ning pädevus meeskonda juhtida ja võimestada. Koolijuhtide pädevuste toetamiseks tänapäevase töö- ja juhtimiskultuuri loomisel on toimunud arenguprogrammid alustavatele koolijuhtidele ja õppejuhtidele.
Õpetaja professionaalse arengu toetamiseks on loodud kutsestandardid. Kahjuks pole kutsesüsteemi kasutamine kuigi levinud ja seetõttu otsime lahendusi selle võimestamiseks, sh karjäärimudeli põhimõtete kokkuleppimiseks. Lisaks on eri huvigrupid väljendanud ootust kutsetasemetel põhinevate karjäärimudelite väljatöötamiseks ja palgaga sidumiseks ning see on võetud haridusvaldkonna arengukava 2035 üheks sihiks.
Ühtseid kohe mõju avaldavaid kiireid lahendusi paraku ei ole, kuid on selge, et juba praegu on koolides peidus potentsiaal teha muudatusi, mis toetavad nüüdisaegset töökultuuri. See aga avaldab mõju ka õppijatele. Pikemas perspektiivis positiivsed muutused on alguses ikkagi ebamugavad ja hirmutavad ning lihtsam on teha kõike nii, nagu oleme harjunud, kuigi sisimas teame, et see enam ei toimi. Soovime, et Eestis kasvaksid õnnelikud lapsed ja noored, kelle jaoks õppimine on elu loomulik osa, ning seda aitavad saavutada oma tööga rahulolevad ja õnnelikud õpetajad.
Keegi võiks lõpuks kirjutada, mis on täna Eestis õpetaja horisontaalne karjäärimudel ja vastav perspektiiv töötasu suurenemiseks.
Aga sellest keegi ei kirjuta, sest seda ei olegi veel olemas.
Kuni seda ei ole, siis võime toole ümber tõstma jääda. Kui tõstan terve päeva viit eurot vasakust taskust paremale ja tagasi, siis… päev saab sisustatud, käive on ka võimas, aga kasumit ju ei ole?
Ministeeriumi poolt on ka üsna kummaline rääkida õpetaja töötasust ja õpetaja töö tervikust, kui tegeliku palgaarvestuse juures on diferentseerimiseks endise 20% asemel nüüd ja ikka 17% ja selle söövad ära peamiselt klassijuhatamise ja uurimistööde/loovtööde lisatasud…