Tunnis räägivad õpilased, mitte õpetaja

Sügisel viidi vene õppekeelega koolides läbi eesti keele kui teise keele tasemetöö. Kokkuvõtetest selgub, et kümblusklasside tulemused on tavaklasside omadest märkimisväärselt paremad. 

Seejuures on kümblusklassid kõigis üksikutes õppeainetes vene tavaklassidega võrdsed ja kohati neist paremadki, ehkki kümblusklasside vene lapsed õpivad kõiki aineid eesti keeles, mis on neile ju ikkagi võõras keel, vähemalt alguses. 

Kuidas on võimalik saavutada võõras keeles õppides nii häid tulemusi, selle kohta jagavad järgnevalt selgitusi Tallinna Kunstigümnaasiumi hiljutine kümblusõpetaja Eleri Mäesepp ja Sinimäe põhikooli kümblusõpetaja Aleksei Jašin. 

Nad mõlemad peavad kümblusklasside edu peamiseks eelduseks aktiivõpet. Nimelt kehtib kümblusklassides põhimõte, et õpilased peavad kogu aeg aktiivselt tegutsema ja rääkima, mitte vaikselt õpetajat kuulama. Kümblusõpetaja räägib tunni ajast ainult 20 protsenti, ülejäänud 80 protsendi ulatuses kõnelevad õpilased. 

Missuguste töövõtetega jõuab kümblusõpetaja selleni, et tema tundides räägivad põhiliselt õpilased ja et nad teevad seda veel ka eesti keeles, mis on neile alguses täiesti võõras? 

Õpilane räägib rutiinse tegevuse toel

Aleksei Jašin: Rutiinsed tegevused annavad võimaluse õpetajal vähem ja õpilastel rohkem rääkida. Keelekümbluses algab iga koolipäev vestlusringiga, kus räägitakse eesti keeles ilmast, riietusest, oma meeleolust, eelmise päeva sündmustest jms. Need hommikuringi vestlused on samuti vahetult elulähedased – me vaatame ju aknast välja ja räägime, missugune ilm just praegu õues on, kas sajab, kas on külm või soe, missugused riided peab selga panema jne. Kui mõnel õpilasel ei tule vajalik sõna meelde, vaatab ta seinal olevaid pilte ja silte, kus on riietuse, ilma jm kohta pildid ja sõnad eesti keeles. Tänu sellele ei pea õpetaja lapsele sõnu ette ütlema, vaid laps vaatab ise vaikselt siltide pealt. Kui ta ei oska silti hästi lugeda, siis klassikaaslased aitavad teda. Kui lapsed oskavad eesti keelt juba paremini, siis hakkavad nad hommikuringis üksteisele ise küsimusi esitama ja õpetaja lihtsalt jälgib neid. Nii räägivadki õpilased 80 protsenti ajast.

Teine meetod on eestikeelsed luuletused ja laulud, mida lauldes ja korrates teeme vastavaid liigutusi. Kui luuletuses on jänes, siis tõstavad lapsed käed kõrvade juurde jne. Need liigutused aitavad lastel luuleridu ja laulusõnu meeles pidada ja jällegi ei pea õpetaja neile midagi ette ütlema, vaid nad saavad ise hakkama. 

Eleri Mäesepp: Lapsed räägivad eesti keeles rohkem ja julgemini, kui mingi tore loomake ka mängus on. Mina kasutasin selleks Ilmakaru, keda pannakse ilmale vastavalt riidesse. Kuna Ilmakaru kasutatakse tihti ka lasteaedade keelekümblusrühmades, oskasid mul esimese klassi lapsed juba enamikust asjadest ise rääkida ja üksteist ka õpetada. Esimese klassi alguses on Ilmakaruga mängimine väga hea meetod laste eesti keeles rääkima panemiseks. Kui Ilmakaru palju hommikuid järjest riidesse panna, siis jääb vene kodukeelega lastele meelde, et eesti keeles pannakse müts pähe, mantel selga, saapad jalga, kindad kätte jne. Selliseid lihtsaid tegevusi korduvalt läbi mängides said lapsed peamised algklassides õpitavad käänded ja tegusõna pöörded lõpuks selgeks. 

Aleksei Jašin: Kui hommikuring on kõigil enam-vähem selge, siis oleme partnerõpetajaga lasknud kõigil õpilastel üksteise järel ise hommikuringi küsimusi esitada. Kui see on selge, siis räägime hommikuringis ka sellest, mis me eile õppisime ja mida täna õppima hakkame. Järgmisena hakkame esmaspäeviti arutama, mida me eelmisel nädalal õppisime ja mille tahame algaval nädalal selgeks saada. Ideaalis viivad seda vestlust samuti läbi õpilased ise, õpetaja jälgib ja esitab suunavaid küsimusi. Nii õpivad lapsed oma õppimist planeerima.

Õpilane räägib õpetaja eest

Aleksei Jašin: Oleme pannud õpilased õppima ka paaridena, kus tugevam õpilane harjutab nõrgemaga lugemist, arvutamist jms.

Eleri Mäesepp: Kunstigümnaasiumis on viisnurksed lauad, mille ümber on lastel väga hea rühmade ehk pesadena õppida. Aga kohe tekkis mul ka üks väljakutse – esimese klassi alguses kippusid lapsed nendes pesades tunni ajal omavahel vene keeles juttu ajama. Siis leppisime kokku pesas käitumise head tavad ja hakkasime nendest kinnipidamist harjutama. Poole aasta pärast said lapsed eesti keeles pöördumise küsimused ja üksteise abistamise sõnavara selgeks ning hakkasid tunni ajal eesmärgistatult eesti keeles kõnelema. Vajasime vaid aega ja usaldust.  

Aleksei Jašin: Meil on liitklassis üks kakskeelne õpilane ja tema räägib tihti minu eest, selgitab sõnade tähendust, aitab vajaliku sõna seinalt üles leida jne. Talle meeldib klassikaaslasi aidata, sest nii ei hakka tal tunnis igav ja talle endale on see õpitu kinnistamine. Asja suur pluss on ka see, et klassis kujuneb välja üksteise aitamise sõbralik õhkkond.

Eleri Mäesepp: Kõik läheb paremini, kui igas rühmas pannakse õpilaste rollid selgelt paika: kes on juht, kes abiõpetaja, kes sekretär jne. Olen märganud, et vastastikune abistamine annab lastele palju julgust eesti keeles rääkida. Minul hakkasid nad ütlema: „Ma seda hästi veel ei oska, aga proovin.“ Tahtsid hakkama saada. Ma selgitasin neile, et rühmadena õpivad nad ka täiskasvanute elu, sest töökohtades töötatakse samuti meeskondades, kus on igasuguseid inimesi. Õpilased olid väga rahul, et harjutavad juba esimesest klassist alates täiskasvanute elu. 

Klassiseinad räägivad õpetaja eest

Eleri Mäesepp: Kümblusklassides kasutatakse n-ö kõnelevaid seinu, mis räägivad õpetaja eest. Esimeses klassis olid mul klassiseinal kõik eestikeelsed laused, mida esimese klassi laps kasutab. Õpilased said neid lauseid seinalt kiiresti meelde tuletada. Tänu sellele ei küsinud nad neid asju minu käest. Kui tuli uus teema, siis panin seinale uued, teemale vastavad pildid, laused ja mõisted. Nii õppisime esimeses klassis selgeks kuupäevad, kellaajad, nädalapäevad, kuud, põhi- ja järgarvud jpm. Pidasin silmas, et seinad liiga virvarriks ei läheks. Kui teema oli selgeks saanud, võtsin selle kohta käiva materjali seintelt maha. Samas olid mul kõik õpitud ja õpitavad õigekirjareegleid püsivalt tahvli ees seinal, sest neile sai toetuda teadmiste väljaselgitamisel ning nädalaeesmärkide seadmisel, samuti lausete selgitamisel reeglite otsimisel. Teinekord tegin näo, et olen ise ka midagi ära unustanud, ja õpilased otsisid seinalt mulle vastuse.

Elulised olukorrad julgustavad rääkima

Eleri Mäesepp: Vene lapsed räägivad eesti keeles rohkem ja julgemini, kui tegemist on eluliste olukordadega. Näiteks esimeses klassis viisime läbi heategeva laada, mille kogutulu läks Tallinna loomade varjupaigale. Kõigepealt harjutasime tunnis eesti keeles teretamist, laadal vajalike küsimuste esitamist jms. Seejärel muutsime oma klassi laadakohaks, kus õpilased müüsid ise tehtud piparkooke, saiakesi ja muud jõulukaupa. Ostjateks olid oma kooli õpilased ja ka õpetajad. Keelekümblejad tutvustasid ostjatele eesti keeles oma kaupu ja ostjad esitasid eesti keeles neile küsimusi. Nii harjutasimegi eesti keelt elulises situatsioonis ja mina õpetajana peaaegu ei rääkinudki seal – lapsed rääkisid. Pärast laada lõppu liitsid õpilased teenitud summad kokku ja said teada et loomade varjupaik saab 97 eurot. Kogu laat toimus eesti keeles ja see oli tõsine õppimine, mitte mingi vaba sädistamine. Õpilastele meeldis nii õppida väga.

Aleksei Jašin: Enne jõule õppisime eesti keeles selgeks „jõulud“, „jõuluvana“, „jõulupuu“, „lumememm“ ja teised selle teema sõnad. Et asi oleks piltlik, tegime tööõpetuse tunnis nende sõnadega jõulupilte. Kui pildid olid valmis, siis ütles igaüks eesti keeles, kas ta nägi teiste õpilaste joonistatud piltidel jõulupuud, lumememme või midagi muud. Seejärel tegime eestikeelse tervitusega jõulukaardid, kus olid needsamad kujundid ja sõnad. Kui muuta õppimine sel viisil piltlikuks ja silmaga nähtavaks, siis pole õpetajal vaja paljusid asju selgitada ja õpilased saavad rohkem ise rääkida. 

Pildid räägivad õpetaja eest

Aleksei Jašin: Õpetajal on vaja palju vähem ise selgitada, kui ta saab õpitavaid teemasid piltlikuks muuta. Neljanda klassi matemaatikas oli meil teemaks kiirus. Seal vaatasime visualiseerimise huvides videot rongist, mis sõidab ühest linnast teise. Õpilaste ülesanne oli välja arvutada, kui kaua rong sõidab, kui rongi kiirus ja linnade vahemaa on teada. Visualiseerimisega on aga see probleem, et sobiva video või pildi leidmiseks kulub õpetajal palju aega. Oleks tore, kui videoid, fotosid, animatsioone, joonistusi jms saaks võtta koolidele mõeldud videopangast. Keelekümbluse puhul on väga oluline ka see, et videod oleksid eestikeelsete tekstide ja selgitustega, sest seegi aitab vene lastele eesti keelt omandada. 

Eleri Mäesepp: Õpetaja saab ka päris asju õpilastega õuest varuda näiteks sügisel puude lehti, tõrusid jms ning selle põhjal õpimapi tööleti täita. Aga nagu Aleksei tunneb puudust videomaterjalist, nii tundsin mina puudust vene kodukeelega õpilastele mõeldud loodusõpetuse ja matemaatika õpikutest. Keelekümbluse algastmel on olemas eesti keele tundide „Tere!“ sari, kus leidub ka palju teiste tundide temaatikat, kuid teiste ainete õpikuid kümblusklassidele pole. Nii otsivad ja loovad keelekümblusõpetajad endale õppematerjale ise ja see võtab palju aega. Nüüd on võetud suund ühtsele eestikeelsele koolile, kuid ilma keelekümblusõpikuteta on vene lastel keeruline eesti keeles õppida, iseäranis põhikoolis, kus ainekeel muutub keerulisemaks.