Üleilmne, piirkondlik ja kohalik ehk Oma ja võõras
Kolmel märksõnal – globaalne, regionaalne ja lokaalne – on vaja selget vahet teha, et mõista nende sisu ja tähenduspiire. Nendes aitas orienteeruda Rain Mikseri Tallinna Ülikoolis korraldatud sisukas veebiseminaride sari „Global Trends in Educational Research“. Seminari sisu oli hästi kavandatud ja esinejad targalt valitud ning hästi alustatut tuleb kindlasti jätkata.
Ajaloolise amneesia oht
Gary McCulloch Londoni ülikoolist käsitles hariduse ajaloo uuringuid. Hariduse kujunemislugu on osa ühiskonna ja kultuuri ajaloost. Ajaloo tundmisel on tema muutuva olemuse tõttu suur sotsiaalne tähendus – kuidas ühiskond seda mõistab, eriti muutuste perioodil.
Haridust pole võimalik ratsionaalselt korraldada teadmusvaldkondade arengulugu tundmata. Tuleb analüüsida, kuidas haritud inimesed on eri aegadel kultuuri jätkusuutlikkuse ja arengu taganud. Oluline on ka uurimisinstitutsioonide ajalugu – kuidas on tekkinud ideed ja vaatenurgad ajaloos toimunule.
21. sajandil on teemaring laienenud: sotsiaalne õiglus hariduses ja võrdsed õpivõimalused, sotsiaalsete klasside esindatus hariduses (töölisklass, keskklass, eliit), rahvuse ja sooerisused, puuetega inimeste haridus, seksuaalsus, klassiülesed seosed. Võrdlevad haridusuuringud annavad ettekujutuse eri riikide hariduse arengust ja seda kujundavatest mõjuritest.
Ühendkuningriigis ja mujalgi on õpetajauuringutes ning -koolituses toimunud suured muutused. Tulevikule pööratud tähelepanu ja liberaalsete ideoloogiate rakendus tõrjusid ajalookogemuse kõrvale. Uus paradigma oli väga idealistlik ja futuristlik, kuid viis õpetajate deprofessionaliseerumiseni ning praegune, eriti STEM-ainete õpetajate puudus on paljude riikide mure. Kooli kutsutud, vajaliku hariduseta õpetajad destabiliseerivad süsteemi, ei saavutata ka soovitud õpitulemusi.
Suurbritannia prioriteet on õpetajate classroom skills (töörahu tagamine), mistõttu sobivad õpetama ka armeeteenistusest tulnud. Küsitakse koguni, kas õpetajal peabki olema õpetajaharidus.
Kõiki arutelusid mõjutavad praegu poliitika ja eri parteide ideoloogiad, mida esitatakse eri värvi strateegiliste dokumentidena. On vaja osata analüüsida nii valgeid, rohelisi kui musti „pabereid“. Juba „White Paper on Teacher Education“ (2010) käsitles õpetamisoskusi ja nn maailmakogemuse arvestamist. Ühendkuningriigis käib stabiilne teema- või valdkonnapõhine töö uurimisüksustes sageli 10–20 aastat. Rahastada püütakse tähenduslikke uuringuid, mis lubavad teha informeeritud otsuseid. Professor McCulloch hoiatas ajaloolise amneesia eest, viidates vajadusele arvestada mineviku kogemust.
Hariduspoliitika mõjuväljas
Steve Courtney Manchesteri ülikoolist kõneles haridussüsteemide muutustest ajaloolises kontekstis. Tuleb mõista, kes on juht ja kelle käes on tegelik võim, et muutusi ellu viia. Alati tuleb küsida, kas, miks ja millistel tingimustel on vaja muuta. Tuleb lähtuda sellest, mis oma koolikultuuris juba hästi töötab ja mida pole põhjust puudutada, sest iga muutus puudutab toimiva süsteemi mitut valdkonda. Kui aga muutus tähendab tarka uuendust, leiab see ka poolehoidjaid.
Muutusi saab vaadelda ideoloogiliste, poliitiliste, sotsioloogiliste jt mõjurite seisukohalt ja nende vastastikustes seostes. Koolid on alati hariduspoliitika mõjuväljas. Nii indiviidi kui ka organisatsiooni tuleb vaadelda kontekstis. Indiviidi roll muutustes on illusioon, sest üksikisik ei saa enamasti nn ajutisi moenähtusi, sh eksiarvamusi mõjutada. Kuna demokraatlikes protsessides konkreetne vastutus sageli hajub, siis ei vastutagi keegi soovimatute tulemuste eest, samas nõuab tagajärgede likvideerimine taas raha ja aega.
Mõni mujalt pärit uuenduslik mudel ei tarvitse teise ühiskonda sobida. Tulemuslikus hariduspoliitikas ei jäljendata ega kopeerita, sest konteksti pole võimalik üle kanda. Nii ei sobigi vahel pakutud innovatsioon, sest kasutatakse võõraid narratiive. Paraku neid usutakse, sest soov olla uuendusmeelne pimestab. Poliitika on aga eelkõige raha jagamine, seetõttu võivad väärad otsused küll tingida näilisi muudatusi, ent tegelikult tuua kasu asemel kahju.
Otsustamiseks on vaja teada ideoloogiaid, nende eesmärke, mehhanisme ja seadusi. Courtney üks viimaseid artikleid (2021) käsitleb neist näiteks industrialismi kui efektiivsustaotlust teadusliku juhtimise kaudu, neoliberalismi kui majanduskasvu ideoloogiat, mille järgi haridus on teenus. Neokonservatiivne lähenemine toetab aga kultuuri järjepidevuse tagamiseks eliidi taastootmist ja hariduse hierarhilist diferentseerimist, säilitamaks senist kogemust, millelt liikuda edasi võimaliku arengu poole. Welfarism ehk püüdlus üldise heaolu poole taotleb võrdsust, õiglust ja hariduse käsitust üldise hüvena.
Haridus kui äri
Viini ülikooli professor Daniel Tröhler käsitles üleilmseid arenguid ja üleilmsete organisatsioonide rolli riiklike hariduspoliitikate ja -korralduse kujundamisel. Haridus kui äri, organisatsiooniteooriad ja testimine muutusid valitsevaks pärast Berliini müüri langemist 1989. aastal, aga üleilmastumise juured on 1960. aastates, mistõttu ongi vaja teada ajalugu ja mõista toimunut kontekstis.
See, mida tänapäeval müüakse globalismina, on USA riiklik (national!) kolonialism vaimuvallas, mille kohaselt on kõik vaja panna mõtlema nende kombel. Uuteks võtmesõnadeks on saanud efektiivsus, psühhomeetrika ja lõputu andmekorje. Globalismi paradoksid on selgelt näha ka OECD pakutud andmestikus, mida koostavad eksperdid, kelle määravad kohale poliitilisi tellimusi täitvad OECD agentuurid.
Andmestikke on palju, alates aastaraamatust „Education at a Glance“ (1993). Järgnesid võrdlevate uuringute kokkuvõtted: TIMMS (1995), PISA (2000), PIRLS (2001) jne. Kõik puudutavad matemaatikat, loodusaineid ja keelt (emakeel), mida saavat testidega mõõta. Ent ükski test ei suuda arvestada eri maade õppekavades kajastuvat eriomast õppesisu.
Professor Tröhler jahutas meie PISA edu eufooriat ja soovitas küsida, kes koostab PISA järjestused ja mida soovitakse teada saada, millised on PISA metodoloogilised alused ja nende mõju uurimistegevusele ning hariduspoliitikatele eri riikides ning miks sellega ulatuslikust kriitikast hoolimata siiski nii palju arvestatakse.
PISA-s kontrollitakse väidetavalt toimetulekut igapäevaelu probleemidega, ent konteksti erinevuse tõttu pole see võrreldav. Kui ideaal on saada haritud inimeseks, on vaja teadmisi rohkemast kui kolmest valdkonnast, eelkõige identiteete kujundavatest oma ühiskonna kultuurinormidest.
Tröhler rõhutas, et just teadusuuringud peaksid andma koolirakendusliku panuse hariduse kvaliteedi tõstmiseks. Koolijuhid ja õpetajad kiidavad sageli kaasa, aga ei mõista, milles asi. Õpetaja oma tunnis üleilmse statistikaga paraku õppetöö kvaliteeti ei tõsta. Kui ta on professionaal, siis oskab ta ühendada õppesisu tähenduslikuks ja mõistetavaks tervikuks. Pime usk testidesse on tekitanud ebatõdesid, sh meie õpilaste tegelike teadmiste ja oskuste kohta, mis näitavad omakorda lõhet üleilmse hinnangu ja kohaliku olukorra vahel.
Arutleti, millega saaks mõõta nt kultuuridevahelisi pädevusi ehk kompetentsust. Pole vaja luua fiktiivseid tulevikke aastaks 2050, sest neid ei saa prognoosida, kuigi oma kultuurikontekstis vajalikud põhiteadmised-oskused peaksid jääma alles. Õppekavad on riigiti erinevad ehk kohalikud, neis plaanitakse omandada just seda, mida seal ühiskonnas elamiseks vaja. Valitud õppesisu on sageli unikaalne ja pole oma kultuuri mehaaniliselt lisatav või enda oma asendav.
Koolisüsteemid jäävad alati rahvuslikult orienteerituks, ka rahvusriigid ei kao veel niipea. Maailm ei ole globaliseerunud, globalism on vahend poliitika tegemiseks. Professor soovitaski uurida rahvuslikkust (riigi tähenduses), et mõista, milline ideoloogia ja miks hakkab ühiskonnas domineerima. Kui oma ideoloogiat ei suudeta sõnastada, siis võetakse võõras ja oma (kooli)kultuur kaob või lahustub. Tegelikult on kaks asja, mis jäävadki mõjusaks: usk ja rahvuslikkus. Need lubavad nii konstrueerida kui dekonstrueerida haridust ja ühiskonda omas ajas.
Tore!
Oma vanaduses eputan (hm!) vahel sellega, et mul pole maailmas iidoleid ega eeskujusid … Mis puudutab KOOLI JA ÕPETAMISE (pedagoogika) valdkonda, siis olen avastanud, et ka kõrgete TIITLITEGA inimesed levitavad tihti jama ning pseudoteadust. Vahendatud veebiseminarist soovitan süveneda vaid prof. Tröhleri mõtetesse, aga angloameeriklaste jutus valitseb EKLEKTIKA …
On siiski üks inimene, kelle mõtlemist hindan – see on kodune Tammsaare oma võrratu publitsistikaga, mis ju tema 18-nes köites kirjas. Jaan Kross langes mu silmis pärast tema mahuka kirjavahetus lugemist täielikult, aga vaid 4 klassi haridusega Palusalu TÕUSIS paljudest tiitlitega inimestest kõrgemale … Inimene on integreeritud TERVIK – armastas rõhutada akadeemik Liimets.