Unistan, et erinevuste asemel näeksime enam sarnasusi
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Õpetajate Lehe küsimustele vastab Hugo Treffneri gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ja arendusjuht Aare Ristikivi, kes pälvis 2014. aasta gümnaasiumiõpetaja tiitli.
Kas ja kuidas on laureaadi tiitel muutnud teie töist ja isiklikku elu?
Olgu esmalt öeldud, et tiitel tuli täiesti ootamatult ja mõjub üllatusena veel takkajärgi, ehkki auhinnaks saadud poiss vaatab mulle iga päev töölaualt vastu ja paneb uskuma, et maailm on meie kätes. Mul on palju kolleege, kes vääriksid seda tiitlit rohkem kui mina!
Ma ei usu, et minus endas midagi selle tiitli tagajärjel muutus, püüan ikka oma tööd teha nii hästi, kui oskan, töötan ikka Hugo Treffneri gümnaasiumis ja jagan oma elu sama inimesega, kellega toona.
Samas ei saa salata, et televisioonis üle kantud auhinnatseremoonia tõi tähelepanu, eriti esimese aasta jooksul pärast tiitli saamist. Olen pälvinud Tartu aasta õpetaja tiitli 2009. aastal, kui see huvitas vaid Õpetajate Lehte, ning oskan erinevust märgata. Näiteks Joonas Hellerma ja tema meeskonna külaliseks olemine saates „Plekktrumm“ oli privileeg. Avalikkuse tähelepanust isegi kõrgemalt hindan seda, et pärast saadet võtsid ühendust paljud endised õpilased, kes minuga koos rõõmustasid, ning helistas mu vene keele õpetaja Lihulast, Doris Leola, kellega oli mul kontakt kadunud, kuid kellega nüüd regulaarselt sidet hoiame. Ta oli ja on mulle oluline inspireerija.
Nii et tunnustus on oluline ning mul on hea meel, et sedalaadi teleprojekt ellu kutsuti, see aitab õpetajaametit väärtustada, nähtavaks teha.
Mis on teil praegu teoksil?
Nagu juba mainisin, ei ole mu töökoht muutunud – ikka Hugo Treffneri gümnaasium, mis on parim kool, kus ma kunagi töötanud olen. Lisaks oma ainete (ajalugu ja ühiskonnaõpetus) õpetamisele olen klassijuhataja ning täidan arendusjuhi kohuseid. Arendusjuht täidab eri asutustes väga erinevaid ülesandeid, igas koolis sellist ametikohta polegi. Minu ülesanded arendusjuhina on vastutada uurimis- ja praktiliste tööde süsteemi eest, samuti välisprojektid, arengukava koostamise protsess, tagasisideküsitluste läbiviimine õpilaste hulgas ning Tartu Ülikooli pedagoogilise praktika koordineerimine meie koolis. Välisprojektidega on praegu üks rist ja viletsus, meie koolil on kaks Erasmus+ projekti, partnerkoolid on Ungaris, Šotimaal, Saksamaal ja Belgias ning senini pole saanud muud teha, kui kõike edasi lükata. Äsja lõppenud Nordplusi projektiga on olnud rohkem õnne, naasin just Stockholmist uut projekti ettevalmistavalt kokkusaamiselt, partneriteks Läti, Rootsi ja Island.
Teete ka õppejõutööd.
Mõned kursused on mul ka Tartu Ülikoolis, hoolitsen ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajate järelkasvu eest haridusteaduste instituudis ning ajaloo ja arheoloogia instituudis, pean seda väga oluliseks. Õpetajaameti maine on tegelikult ühiskonnas endiselt kõrge, palk ei taha küll kuidagi vastutusele järele jõuda, kuid näen rõõmuga, et õpetajakoolitusse tuleb säravaid noori. Paraku võivad esimesed aastad koolis olla päris rängad ja paljud loobuvad. Mul ei ole suuri teoreetilisi teadmisi, kuid kogenud praktikuna saan üliõpilastele juhatada, kuidas saada hakkama ka siis, kui tundub, et aega ja hakkamist kohe üldse enam ei jagu.
Sel aastal vean ka üleriigilist ajalooolümpiaadi, mille eelvoor toimub esmakordselt veebis. Koroona sunnib igal pool senisest mugavustsoonist välja, selle tagajärgi mõistame täielikult ilmselt alles aastate pärast.
Millest unistate?
Hakkan lähenema viiekümnele ja olen alati arvanud, et enne seda teetähist peaks jooksma täispikkuses maratoni ja pärast seda ära tegema doktorikraadi. Maraton on läbitud, nüüd siis järgmise väljakutse suunas.
Suuremas plaanis unistan sellest, et inimesed näeksid erinevuste asemel sarnasusi, et vihkamine ei oleks edasiviiv jõud ning õigus ei jääks sellele, kes kõige tugevamalt karjub. Muidugi võib öelda, et imesid ei juhtu, kuid ma olen ühe ime tunnistajaks olnud – kui Eesti taastas oma iseseisvuse. Miks siis mitte uskuda ja unistada. Ja ma püüan iga päev oma tööga natuke kaasa aidata, et maailm selles suunas liiguks.