Aeg meeleavalduseks haridusministeeriumi ees?
Pikettide ajastul tahaksin teada, kas mõni meeleavaldus on plaanitud korraldada ka haridus- ja teadusministeeriumi ees. Vähemalt mulle näib, et üks tõsisem märkus kuluks sellele ministeeriumile ära, sest juba aastaid tuleb sealt algatusi ja reforme, mis ajavad paljudel praktiseerivatel õpetajatel ning lapsevanematel ihukarvad püsti.
Sealjuures on tunnuslik, et neid, keda see kõige otsesemalt puudutab – perekondi ja klassi ees seisvaid pedagooge – tavaliselt kuulda ei võeta ning nende märkusi ei arvestata. Kaasamiskoosolekud tehtud, saab linnukese kirja ja võib ikka täpselt sama asjaga edasi minna.
Aga isegi head ei tohi inimesele vastu tema tahtmist teha, ütles kord klassik. Mis paneks küll haridusametnikke oma OECD direktiividest ehitatud elevandiluust tornist välja tulema?
Kodu, kool ja sõbrad
Võtame näiteks praegu väga aktuaalse maagümnaasiumide sulgemise algatuse. Haridusvõrku on korrastatud aastaid, selle käigus on muuhulgas kirjutatud projekte just maakoolide ja mõisakoolide korrastamiseks. Selleks on kulutatud märkimisväärseid summasid ning igati õilsal eesmärgil: keskkond, milles inimene viibib, mõjutab tema enesetunnet ning mõtlemis- ja tegutsemistahet.
Kui rääkida haridusökonoomikast, siis neid investeeringuid tehes pidi ju ministeeriumil olema pikem plaan, mitte soov lihtsalt euroraha ära kulutada? Paraku võib jääda küll mulje viimasest, sest päris mitmeid mõisakoole on pärast renoveerimist suletud ja ka praegu survestatavate maagümnaasiumide hulgas on õige mitu mõisakooli. Aga küsimus ei ole loomulikult mõisate renoveerimisele kulunud rahas, vaid inimlikus ja turvalises kasvukeskkonnas.
Paradoks renoveerimise-sulgemise teemal rõhutab teist tugevat paradoksi, mis käimasolevat algatust iseloomustab. Selleks on väliselt suuresõnaline ja hooliv mure laste vaimse tervise pärast ja teise käega nende turvatunde lõhkumine kohaliku koolivõrgu väljasuretamisega. Mõeldagu korraks lastele vanuses 13–17. See on üks kõige keerulisemaid perioode inimese arengus. Kes vähegi on ise oma laste kasvatamisega tegelnud või tundnud huvi arenguspühholoogia vastu, teab, et just sel ajal toimuvad inimeses nii füüsilises kui ka vaimses plaanis kõige äkilisemad muutused.
Ka turvaliste peresuhete ja kasvukeskkonnaga laste jaoks on teismeiga raske, maailmavalu ja möllavad hormoonid võivad iga pere elu muuta paariks aastaks raskesti talutavaks kõigi osaliste jaoks. On äärmiselt oluline, et lapsel säiliks sel ajal elementaarne turvakeskkond – kodu, kool, sõbrad –, mis aitab tal vältida tõsisemaid vaimse tervise häireid. Ministeeriumiametnikud tahavad needsamad keerulises eas lapsed nüüd kodusest keskkonnast välja rebida. Koolikäijad peaksid tundide viisi loksuma ühistranspordis või elama koos kutsekoolis käivate vanemate õpilastega õpilaskodus.
Ma tõesti ei taha mõeldagi, mida peab üks vanem tundma, kui peab oma õrnas eas lapse saatma lihtsalt kodust ära mujale elama. Aastaid tagasi oli mitut puhku juttu noortest, kelle vanemad töötavad Soomes või mujal välismaal ja kes peavad oma elu ja sageli ka nooremate õdede-vendade kantseldamisega ise hakkama saama. Paljudel nendest tekkisid tõsised probleemid, sest inimese psüühika areneb omasoodu, ta ei ole 15-aastaselt valmis selleks, milleks on valmis juba 18-aastasena.
Inimene ei ole masin, mille võib ühest ruumist teise tõsta, stepslisse pista ja mis töötab samamoodi edasi. See on kuri tegu, mida ministeerium väikeste maagümnaasiumide sulgemisega sooritab, kui kisub lapsed välja oma kodusest keskkonnast ja soosib sellega potentsiaalsete vaimse tervise probleemide tekkimist. Lapse parim kasvukeskkond on oma pere keskel ja kodus, sellest võiks isegi elevandiluust tornis aru saada.
Inimene ei ole masin
Ent loomulikult ei ole vähem tähtis ka ülejäänud perekond, kes peab võib-olla hakkama kaaluma oma kodu mahamüümist ja mujale kolimist, sest normaalses peres on elu lastega ikka päris tihedalt seotud. Kui koolis käimisest saab nii suur logistiline meistriteos, et see sööb ära nii olemasoleva aja kui ka energia, siis ollakse sunnitud tegema ratsionaalsemaid valikuid.
Sellele vist rõhuda tahetaksegi: oleme ratsionaalsed, loeme raha, teeme mõistlikke otsuseid. Aga veel kord: inimene ei ole masin. Inimese ehk kõige väärtuslikum osa on tema vaimne olemus, mille hulka kuuluvad ka emotsioonid ja tunded. Soovitan väga ministeeriumis direktiivide vahele lugeda psühholoogiaklassikat, Daniel Golemani raamatut „Emotsionaalne intelligentsus“. Sealt tuleb väga lihtsate näidete varal välja, kuivõrd oluline on tundemaailm inimese arengus ning sotsiaalses eneseteostuses.
„Vana paradigma ideaaliks oli emotsioonide meelevalla alt vabastatud mõistus. Uus paradigma õhutab meid südant ja pead harmoniseerima,“ kirjutab Goleman ning seda võiks arvesse võtta ka radikaalsete võtetega teiste inimeste elu ümber korraldama asudes. Kas inimesed, kes peavad loobuma oma kodust või lapse igapäevases kasvatamises osalemisest, kangastuvad ministeeriumis üldse pärisinimestena või ongi lihtsalt numbrid paberil?
Veel üks paradoks seisneb selles, et aastaid on hariduses eriti maapiirkondades olnud mureks poiste gümnaasiumiharidus – paljud ei lähe üldse gümnaasiumisse või kukuvad sealt kergesti välja. Nende noorte toomine hariduse juurde on olnud täiskasvanuhariduse suur väljakutse ning loomulikult on väliselt pingutatud ka selle nimel, et poisid ikka läheksid gümnaasiumisse. Teise käega aga tehakse see nüüd võimalikult ebamugavaks ja keeruliseks, sest kui gümnaasium asub kodust kümnete kilomeetrite kaugusel, siis milline puberteetlikult meelestatud noor ei hakka olukorda kas kurjasti ära kasutama või ei kaota õpimotivatsiooni?
Või loodetakse ikka sellele „ennastjuhtivale“ ja vastutustundlikule õppijale? Aga ka isesõitval bussil Kadriorus on muide ikkagi inimene sees, kes iseliikuri tehnilisi probleeme lahendab. Isegi masina heaolule mõeldakse, lapsed saagu ise hakkama?
Muidugi, gümnaasiumiharidus on vabatahtlik, aga peaks olema iga ühiskonna huvi, et selle omandaks võimalikult suur hulk noori. Eriti ajastul, mil ülikooli bakalaureuseharidus on gümnaasiumihariduse jätk, mitte akadeemiline kõrgharidus. Maanoorte loobumine gümnaasiumiharidusest vähendab kindlasti haridus- ja teadusministeeriumi probleeme, sest probleemid liiguvad siis edasi sise- ja sotsiaalministeeriumisse.
Maakool on maa sool
Ja lõpetuseks: milline on riigi sõnum oma elanikele, kes armastavad oma kodumaad ja tahavad elada selle eri paigus, mitte ainult suurlinnades ja „tõmbekeskustes“? Et nad on vähem kodanikud ja neid ei pea kohtlema teistega võrdsetel alustel? Et need lapsed, kes kasvavad üles metsavaikuses ning õpivad hoidma ning armastama oma kodukohta, on „liiga kallis lõbu“?
Kas plaani on arutatud näiteks kaitseministeeriumiga, mis niigi peaks olema mures meie liigagi harva asustuse pärast maapiirkondades? Kolime kogu rahva kolme linna elama ja ülejäänud maa jätame lihtsalt laokile?
Maapiirkondadest korraliku koolivõrgustiku kaotamine tähendab kohaliku elu väljasuretamist ja mujale kolimise motiveerimist. Ehk vähemalt kohalikud omavalitsused saavad sellest aru, et sulgemise eest pakutavad hõbeseeklid pikemat kohalikku arengut ei taga. Vastupidi, ajalooline kultuuritraditsioon ja kohaliku elu järjepidevus lõhutakse ning Eesti rahvusriiki on jälle vähem.
Tuleb öelda selgelt: kogu algatus „motiveerida“ omavalitsusi oma „haridusvõrku korrastama“ on tervikuna kuritegelik, lühinägelik ja kohutavalt hoolimatu. Mul on tõesti piinlik, et ajal, mil meie president räägib sellest, et eestlaste juhtmotiiv võiks olla „Tark rahvas!“, tulevad aina ebaintelligentsemad mõtted just sellest ministeeriumist, mis seda tarkust peaks kasvatama.
Nii et kui mõni meeleavaldus haridus- ja teadusministeeriumi ees peaks toimuma, olen mina kohal.
Jagan täiesti autori muret maapiirkondade väljasure(ta) mise pärast, milles hariduse kättesaadavusel on võtmeroll. Aga probleemil on ka teine tahk. Isegi linnakoolidel on raske leida professionaalseid, oma ala hästi valdavad õpetajaid, aga maagümnaasiumid on selles osas tunduvalt keerulisemas olukorras. Ja see toob kaasa tendentsi, et motiveeritumad põhikooli lõpetajad eelistavad kodulähedasele gümnaasiumile pahatihti siiski linnakooli, kust “saab parema hariduse”, väikesesse maagümnaasiumisse jääb vähem motiveeritud seltskond, mis omakorda ei ahvatle tugevaid õpetajaid maale tööle minema. Eriti reaalainete õpetajate leidmine on pea iga maagümnaasiumi direktori peavalu. Kuidas seda lahendada?
Jah, jah, jah! Mina tuleksin ka!
Tuleb hakata reaalselt hindama kõrgkooli läbinuid pedagooge ja maksma nendele väärilist tasu, siis saab garanteerida, et sellelt alalt ei toimu äravoolu ja kindlasti leiduks ka pedagooge, kes eelistaks elu- ja töökeskkonnaks looduslähedaid maakohti.
Siis peaks ju põhikooli baasil kutsekoolid olema lausa keelatud, sest sinna läheb ka õrnas eas 15aastane laps kodust kaugele jne jne.
Lp Hilja. Inimestele, peredele, peab jääma valikuvabadus. Ei pea olema kohe nii, et “olgu siis kõik keelatud…”. Ja kui paljudele peredele ei sobi kodulähedase maakooli tase, siis kaob see kool ise, loomulikku teed pidi. Praegu paneks justkui kõik kinni, olgu nad halvad või head.
Lp Tiina. Kõiges ei saa ega tohi olla liialt ratsionaalne. Hästi lihtne on kontorilaua taga optimeerida, aga päris elu on palju mitmetahulisem. Mõelgem rohkem inimestele. Küsigem maainimestelt endilt, mis neile hea oleks, mitte ärme otsusta kogu aeg teiste eest ära. Mulle tundub, et see on ka väikeste maakoolide õpetajate (ma ise ei ole) solvamine ja alahindamine, kui arvatakse, et seal töötavad suuresti ebapädevad õpetajad. Häid õpetajaid on raske leida ka linnakoolidel. Heade õpetajate (ja üleüldse õpetajate) puudust ei lahenda see, et me väikesed, kodused koolid kinni paneme. Jagan Maarika arvamust.
Ja lõpetuseks – loodan väga, et haridusminister ei solvu isiklikult ega pea artikli autorit automaatselt riigivastaseks 🙂 Inimestel on ju ometi vabadus kaasa rääkida, ettepanekuid teha?
Autor kirjutab: “See on kuri tegu, mida ministeerium väikeste maagümnaasiumide sulgemisega sooritab, kui kisub lapsed välja oma kodusest keskkonnast ja soosib sellega potentsiaalsete vaimse tervise probleemide tekkimist.”
Esiteks, ministeerium ei sulge ju maagümnaasiume. Neile valdadele, kes soovivad sulgeda, pakutakse raha. Pole kohustust seda vastu võtta. Olen juhtunud vestlema vallavanematega, kes on oma maakeskkooli kinni pannud – arvamusi on erinevaid. On ka arvatud, et see muudab põhikooli hoopis tugevamaks.
Teiseks, miks seda kodust välja kiskumise dramaatikat ja traagikat ei kuule siis, kui on jutt, et rohkem noori peaks minema kutsekooli, mitte gümnaasiumisse?