Ahjukütmine kooliprogrammi kohustuslikuks aineks!
Huvitav, kas elektrienergia hindade plahvatusliku kasvu ajal peaks koolis noortele õpetama ka puhtpraktilist ahjukütmist, et inimesed esmakordselt pliidi või küttekolde juurde sattudes end põlema ei paneks ja ära ei tapaks?
Kesk kena talvepäeva võtavad 12.c klassi neiud-noormehed kooli laost õlale hirmrasked lõhkumiskirved ja marsivad üle õue õppepuukuuri taha. Sinna, kuhu püstitati hiljaaegu tuttuus õppehoone õppeahjude ja -pliitidega. Uus aeg nõuab uusi kombeid, uut haridust.
Kolinal ja helinal, noorte meeste ja neidude musklite jõul saavad suurtest pakkudest parajamad ahjupuud. Üks uhab kirvega, teisel on abiks puulõhkumispink. Valmivad süütamispilpad, juba täidetakse ahjud-pliidid kogenud kütmispedagoogi juhendamisel halgudega. Kas süütamine õnnestub üheainsa tikuga? Loomulikult leidub ka süütemasinaid, aga alati tuleb arvestada, et jäänud on vaid ainumas tikk.
Nii suitsu- kui vinguanduritega palistatud ruum on tugeva masinavalve all ja signaalid piiksatavad kohe, kui midagi kahjulikku või mürgist koldest õhku imbub. Kuni pliit ja ahi köevad, arvutavad õppurid aga välja efektiivsuse ja küttekulu näitusid, puud koldeis pragisevad, hubast soojust lisandub …
Kas pelgalt fantaasia või reaalne tulevik?
Kogemusteta kütjad
Elekter on kallis, gaas samuti. Väidetavasti nii jääb ja aina hullemaks läheb. Sel taustal on mitmed enese jaoks üles leidnud ammu unustatud või teenimatult maha kantud ahju või pliidi. Seal, kus varem pandi huugama puhur või kuumama elektriradikas, on täna sageli taas kasutusel vana klassika: ahjud-pliidid.
Aina enam leidub neid, kes kaugtööd harrastades investeerivad mõnda vanasse maamajja, aga võivad seal põlislinlastena küttekolletega jännates sootuks hätta jääda.
Me tublid tuletõrjujad ehk peenemas keeles öeldes päästjad teavad rääkida kümnetest lugudest, kus algajal või hooletul kütjal on esimene kütmine ka viimaseks jäänud. Ikka kogemuse nappimise ja kütmishariduse puudumise pärast.
Tänan siinkohal päästeameti pressitöötajaid, kes mind alljärgnevate näidetega varustasid. Päästjail on tõesti varnast võtta hulgi pehmelt öeldes totrusi selle kohta, kuis harimatud kütjad on maju maha põletanud, enese ning teiste elu ohtu pannud.
Näiteks läksid noored külma maamajja ööbima ja kütsid seal ahju õhtust hommikuni jutti, mis süütas ahju kohal palkseina. Keegi polnud neile õpetanud, et ahi soojeneb edasi ka pärast kütmist.
Püksid praeahjus
Pliidi praeahju on kuivama pandud igasuguseid esemeid, mis seal siis kütmishoos süttinud.
Ja siis veel tuhaämbrid! Uskumatu, aga tõsi, et kasutusele võetakse plastmassist anumad. Kuum tuhk sisse ja pole siis ime, et kogu krempel nurgas põlema lahvatab. Või siis kuuma tuha kokku kogumine plastikust kühvliga. Või kuuma tuhaga ämbrile plastkaane pealepanek. Täielik õpikumaterjal, kuidas tulekahju tekitada.
Ja kui tore on vanade ahjude või pliitide uksi lahti hoida, romantiliselt tuld vaadata … kuni sealt välja hüppavad sädemed leiavad üles nii ajalehed, diivanid, küttematerjali kui vaibad. Siis veel põleva materjali hoidmine kuumale küttekoldele liiga lähedal, olgu selleks mööbel, küttepuud, prügikast vms.
Muuseas, isegi ahjuroop võib olla tuleohtlik. Ükskord hoiti ahjuroopi otsapidi metallist ämbris. Laps oli sellesse aga mingi põlevmaterjali pannud, lapsevanem liigutas ahjuroobiga ahjus süsi, pani roobi ämbrisse tagasi. Selles olnud materjal hakkas kuuma roobi vastu puutudes suitsema …
Ja uskumatu, kuid tõestisündinud klassika perest, kus ahjupuud olid märjad. Nupukad kütjad otsustasid panna märjad puud … köetud ahju kuivama. Kui ahi sai õhtul köetud ja siiber kinni pandud, asetati küttepuud ahju kuivama, ise mindi magama. Õnneks avastasid hilisõhtul koju saabunud inimesed vingu täis maja ja suutsid halvima ära hoida.
Pole haruldane ka pliitide, ahjude ja korstnate parandamine puidust või mõnest muust süttivast materjalist detailidega, teavad pritsimehed.
Tikud ja tuumafüüsika
Õppekavade koostajad võivad jäädagi vaidlema, mis on tähtsam: kas kvantmehaanika, elektronide difraktsioon, aatomi kvantarvud, poolestusaeg ja radioaktiivne dateerimine, ioniseerivad kiirgused ja nende toime või on eluks hoopis olulisem lihtlabane oskus ahju ning pliiti kütta. Teadmised, kuidas panna saunaahjule tuli alla nii, et sellest sünniks mõnus leil, mitte aga jube palang.
On suhteliselt ebatõenäoline, et tänapäeva gümnasist hakkaks omapäi tuumajaama ehitama ning käivitama. Aga on suhteliselt tõenäoline, et ta võib kokku puutuda igasuguste küttekolletega. Nii vanaemade-vanaisade aegsete kui tänapäevastega.
Ja siit küsimus: kes peaks noortele puulõhkumise ja ahjukütmise selgeks õpetama? Või ahjupuude tegemiseks mootorsae käsitsemise? Vanasti, kui koos elas mitu põlvkonda, oli maamajas suhteliselt loogiline, et esmalt vaid puid tuppa tassinud nublu õppis vanemate-vanavanemate kõrval ka kütma. Praegu see enam nii pole.
Kes siis õpetab, ei tea.
Kulla AJAKIRJANIK!
Vanematel on oma laste arendamisel-kasvatamisel SAMA VASTUTUS nagu 100 aastat tagasi. Küll peaksime arutlema ajakirjanuses just selle üle, kuis nn heaoluühiskonnas oma rolli täita … Veel 70-80 aastat tagasi toimus see looduspäraselt – ´a priori, aga nüüd -?
KOOLI asi see küll ei ole, sest tänane kool ei tule juba ammu (!) Teie poolt loetletud ülesannetegagi toime ja seda muide meie kodude “abiga”. Mõelgem koos!
Teine asi on see, et KA meie ajakirjanduse kaudu levitatakse PSEUDOTEADUST – LAPS on isiksus, teab ise kuis toimida (toetame ainult teda), ülitähtis on digiharidus jne.