Ajastust ja ajastuülesest Elango loomingus
Veebruaris tähistame pedagoogikateadlase Aleksander Elango 120. sünniaastapäeva. Vaatan oma kirjutises tagasi tema ajale ja õpetusele, mis algas sügaval tsaariajal ja kulges läbi mitme riigikorra ja kaheksakümne tööaasta Tartu ülikoolis.
Kuna Elangol oli kombeks tähistada oma sünnipäevi suurejooneliselt kuni saja aasta juubelini välja, on põhjust ka sel korral seda olulist tähtpäeva meenutada. Elango eluloolised andmed, õpikud, uurimused ja muud kirjatükid on hõlpsalt leitavad raamatukogust, mistõttu heidan siin pilgu just ajastuülestele sõnumitele tema loomingus.
Elango kasvatusteadlasena
Elango julge ja aktiivsuspedagoogikast lähtuv vaade kasvatusteadusele põhines erakordsel eruditsioonil ja lugemusel. Silla omaaegse Lääne-Euroopa reformpedagoogikaga lõi tema stažeerimine Viini ülikoolis Karl ja Charlotte Bühleri juures aastatel 1929–1931. Sellest oli inspireeritud ka Elango esimene uurimissuund: noorsoopsühholoogia, täpsemalt noorte päevikute uurimine psühhoanalüütilises võtmes. See teema paelus teda läbi elutee, ka mitmed hilisemad artiklid olid pühendatud noorte kirjandusliku loomingu (päevikute kõrval luule, kirjandid jne) analüüsile. Õppimine Viinis andis võimaluse näha eksperimentaalpedagoogika ja töökooli idee rakendamist õpetajate ettevalmistuses. Samuti tutvuda Adleri individuaalpsühholoogiaga, millest Viini koolkonnas lähtuti eelkõige „raskestikasvatatavate“ laste õpetajate ja nende vanemate nõustamisel. Viinis puutus Elango kokku ka kuulsa tantsijanna Ella Ilbakuga, kellega koos külastas Viinis rütmika õppeasutusi. Elango on oma mälestustes ise tunnistanud, et Steineri pedagoogikast sündinud rütmikal on erakordselt suur roll lapse psüühika arendamisel, ja tunnustas Ernst Idla rütmika- ja võimlemiskoolkonna panust selle idee levikul Eestis.
Õpetajaks õppimine omandas esimese omariikluse perioodil suure populaarsuse. Õpetajaameti staatuse, töötingimuste ja -tasu kõrval oli oluline ka see, et pedagoogikat sai õppida valikainena juba gümnaasiumis, mistõttu õpetajakutse valiti endale teadlikumalt pinnalt. Ka siin on Elango roll märkimisväärne just seetõttu, et tema kirjutatud õpik „Kasvatusteadus“ (1934) sai peamiseks õppematerjaliks nii gümnaasiumi kui kutse- ja täienduskoolide pedagoogika eriharus. See on arvestatav sõnum ka praegu: õpetajaks sobivad noored tuleks juba gümnaasiumi ajal üles leida ja huvitavate ja praktikaga lõimitud kursuste kaudu õpetajakarjääri juurde juhatada.
Elango uurivate õpetajate kultuuri loojana
Elango kõige säravam panus Eesti koolikultuuris on õpetajate uurimiskursuse käivitamine 1962. aastal. Idee luua oma tööd uurivate õpetajate töörühm tekkis tal juba 1930-ndatel pärast Viinis stažeerimist. 1932. a ilmunud artiklis viitas Elango, et kasvatusteaduste valdkonna küsimusi ei saa lahendada „akadeemiliste õppetoolide kõrguselt ning raamatutega vooderdatud kabinettide üksindusest“. Ta leidis, et sarnaselt teiste Euroopa riikidega tuleks ka Eestis luua võimalusi õpetajate uurimistööks ülikoolide ning tegevõpetajate koostöös. Elango pakkus välja tööosadused ehk töörühmad, mis on „ühise ülesande üheskoos lahendamiseks vabalt liitunud inimeste koondis“, kus kasutatakse õpetajate loomulikku uurimishuvi ja otsest kokkupuudet uuritava valdkonnaga. Ta lootis põhjusega, et autentseid uurimisprobleeme suudavad sõnastada eelkõige õpetajad ise, kes on koolis näinud tegelikke raskusi ja tajuvad probleeme kogu nende teravuses ja ulatuses.
Realiseerima sai Elango oma ideed asuda siiski alles 1960-ndatel, kui ta ülikooli kateedrijuhatajana käivitas õpetajate uurimiskursused, millest omakorda kujunes välja ÜPUI ehk ühiskondlik pedagoogika uurimise instituut. Tegemist oli unikaalse nähtusega nõukogude pedagoogikas, mis oli aga vägagi levinud muus maailmas. ÜPUI-s kasutati algusest peale tegevusuuringut kui teaduslikku uurimismeetodit, kuigi esialgu kogemuslikult, aimamata selle ulatust ning efekti õpetaja professionaalsele arengule.
Uurimiskursused võimaldasid õpetajatel ja koolijuhtidel tegutseda võrgustikuna, uurimusi koos kavandada, läbi viia ja tulemusi analüüsida. Siit saadi väärtuslik sisend enda töö jaoks nii väljatöötatud õppematerjalide kui teaduspõhiste meetodite rakendamisel. Kuna ÜPUI sektsioonijuhid olid enamasti ülikoolide õppejõud (nagu Elango), peegeldusid edumeelsed ideed ka õpetajakoolitusse. Samuti olid uurivad õpetajad „agentideks“ pedagoogikateadlastele, kellega koos kooliuuringuid tehti, ning nende andmete pealt kaitsti kandidaadi- ja doktoritöid. Viiekümne tegevusaasta jooksul avaldas ÜPUI kogumikes enam kui 400 õpetajast autorit ligi tuhat artiklit, mis on tegevõpetajate erakordne ja ainulaadne panus Eesti kasvatusteadusesse. Võimatu on üle hinnata uurivate õpetajate ja nende tegevuse taustaks olnud mõttelaadi tähendust tänapäeva, sh meie põhikooliõpilaste silmapaistvatele õpitulemustele rahvusvahelises võrdluses.
Elango roll Käisi rehabiliteerimisel
Keeruline aeg Elango karjääris oli sõjajärgne periood, mil alustati ideoloogilisi rünnakuid teadlaste ja õppejõudude vastu. Partei keskkomitee algatatud rünnakute alla sattus ka Eesti tuntuim pedagoog ja kooliuuendaja Johannes Käis, keda Elango tundis lähedalt kaastöö tõttu „Eesti entsüklopeedia“ pedagoogikatoimetuses.
Eriti teravaks läks diskussioon 1946. aastal, mil meedias ilmus Aleksander Pindi artikkel „On aeg vabaneda kodanliku ajastu kahjulikest pärimustest meie koolides“. Pint heitis Käisile ette nõukogude koolile ebasobivate metoodikate (individuaalne tööviis jt) rõhutamist, pidades seda sobimatuks lähenemiseks nõukogude pedagoogikas. Diskussiooni keskmeks sai Käisi „Valitud tööde“ ilmumine 1946. aastal. Anu Raudsepp heidab oma hiljutises uurimuses sellele vastuolule uut valgust, toetudes tollaste koosolekute protokollidele. Siit ilmneb Pindi Käisi-vastaste rünnakute algatamise tõenäoline põhjus, milleks võis olla Käisi taotlus atesteerida tema „Valitud tööd“ doktoritööna pedagoogikas. Pint nägi Käisis akadeemilist konkurenti ja kuna ideoloogiline taust seda toetas, tõrjuti Käis eemale koos tema tööde „kinnisesse fondi“ määramisega.
Kui varasemates kirjutistes on Elango roll selles vastuolus jäänud segaseks, siis Anu Raudsepp näitab arhiiviallikatele tuginedes, et Elango kaitses Käisi ideoloogiliselt kallutatud protsessis ülimalt argumenteeritult. Kaalukausiks Käisile antud hinnangus sai hoopis ülikooli parteisekretäri arvamus, et raamat „Valitud tööd“ ei kõlba vastuvõtmiseks doktoritööna. Nagu väidab Raudsepp, ei tea me, kas Johannes Käis oma doktoritööd kaitstes soovinuks asuda tööle ülikoolis pedagoogikaprofessorina. Ometi on see uus ja väärtuslik infokild perioodi vastuolude avamisel ja kinnitab Elango toetust Käisi ideedele. Samuti on Elangol suured teened ja roll selles, et ülikeerulistel aegadel (1951–1963 juhatas ta pedagoogikakateedrit) jäi õpetajakoolitus Tartu ülikoolis mitte ainult püsima, vaid toetus oma sügavamates jõujoontes hindamatule pagasile – iseseisvusaegsele haridusmõttele.