Eesti põhikooliõpilaste läbipõlemine –probleem või mitte? Kas ja kuidas lahendada?
Õpilaste vaimse tervise toetamine ei ole enam hariduse perifeeriateema, vaid on liikunud üha enam keskmesse teiste oluliste teemade kõrvale. Jagan järgnevalt mõnda äsja kaitstud doktoritöö tulemust, mis võiksid haridustöötajatele huvi pakkuda, anda mõtteainet probleemi olemasolust ning ideid, kuidas õpilaste läbipõlemise sümptomeid vähendada ja terviklikku heaolu toetada.
Õpilaste jaoks ei ole koolikeskkond üksnes tore ajaveetmise koht, vaid hariduse omandamine on paratamatult seotud ka väljakutsete ja probleemidega, mille lahendamine võib aeg-ajalt või koguni pidevalt üle jõu käia. Küllaltki sageli kogetakse stressi, mis võib olla seotud nii õppetöö kui ka laiema koolikeskkonnaga (nt õpetajate ja kaaslastega). Lisaks õpiraskustele mõjutavad halvad toimetulekuoskused elu väljakutsetega hakkama saamist laiemaltki. Seetõttu on oluline, et õpilased oskaksid probleeme lahendada nii, et nende psühholoogiline heaolu ei saaks kahjustatud.
Kehvem psühholoogiline heaolu võib väljenduda akadeemilise läbipõlemisena. Kas ja kui palju läbipõlemise sümptomeid kaheksanda klassi õpilased ise tunnetavad ja kas läbipõlemist võib juba selles vanuses kogeda, oligi küsimus, millest sai alguse nähtuse põhjalikum uurimine. Uuringus osalesid 12 üldhariduskooli 8. klassi õpilased. Kindlasti ei ole oluline üksnes probleemi teadvustada ja välja selgitada, vaid sellele tuleb püüda ka lahendusi leida. Minu doktoritöö keskmeks saigi see negatiivne nähtus: akadeemiline läbipõlemine eri õpilasgruppides ning toimetulekuks lahendusvõimaluste leidmine.
Ettepanekuid läbipõlemise leevendamiseks ja ennetamiseks
Tõsisemate läbipõlemisega seotud juhtumite lahendamisel ja ennetamisel on oluline roll märkamisel ja teadlikkusel sellest, milliseid strateegiaid õpilased stressiolukordades toimetulekuks kasutavad. Just see on esimene samm, mis võimaldaks takistada negatiivsete toimetulekuharjumuste muutumist pikaajalisemateks vaimse tervise probleemideks. Tuleb eraldi rõhutada, et koolikontekstis tuleb tähelepanu pöörata juba läbipõlemise varajastele märkidele, et säilitada huvi õppimise vastu ja kindlustada, et inspireeriv sisemine põlemine ei asenduks ühe teise „põlemisnähtusega“ – läbipõlemisega.
Doktoritöö tulemused näitasid, et kõikides õpilasgruppides võiks esmalt enam tähelepanu pöörata õpilaste akadeemilise säilenõtkuse arendamisele. Akadeemiline säilenõtkus on seotud õpilaste toimetulekuga igapäevaste kooliga seotud stressirohkete olukordade lahendamisel. On oluline, et halvad hinded, tähtajad, eksamiärevus ega koormav koolitöö ei rikuks õpirõõmu ega -huvi.
Säilenõtkust saab toetada näiteks ülesandeid isikupärasemaks tehes, eneseregulatsioonioskusi, sh planeerimisoskust ja püsivust toetades. Säilenõtkust on seostatud ka uute strateegiate leidmise ja konfliktide rahumeelse lahendamisega. Samuti on oluline, millised arenguuskumused klassiruumis valitsevad. On õpilasi, kes usuvad, et intelligentsus on midagi sünnipärast, nad on orienteeritud oma võimekuse demonstreerimisele ja pigem loobuvad pingutusest, millel võiks potentsiaalselt negatiivne tagajärg olla (need on jäävususkumustega õpilased).
Skaala teises otsas usuvad aga õpilased, et võimekust saab pingutuse, heade strateegiate kasutamise ja juhendamise kaudu arendada, mistõttu on nad ka (või koguni eriti) ebaedu korral orienteeritud õppimisele ja pingutamisele (need on juurdekasvuuskumustega õpilased). Doktoritööst ilmnes, et jäävususkumustega õpilased on oluliselt altimad läbipõlemissümptomeid kogema, mistõttu võiks õpetajad enam tähelepanu pöörata ebatõhusatele uskumustele klassiruumis ja võimaldada paremini õpivõimalusi märgata ja ära kasutada.
Olulisteks komponentideks olid doktoritöös ka emotsioonide reguleerimise kognitiivsed strateegiad, mis on seotud viisidega, kuidas õpilased töötlevad emotsionaalseid olukordi kognitiivselt. Vaatluse all oli nii tõhusate strateegiate (positiivsele ja planeerimisele keskendumine, positiivne ümberhindamine, perspektiivi muutmine, aktsepteerimine) kui ka mittetõhusate strateegiate (rumineerimine ehk ebaoluliste mõtete pidev ketramine, katastrofeerimine, enda või teiste süüdistamine) kasutamine. Kui soovime õpilaste hulgas läbipõlemissümptomeid vähendada, tuleks esmalt kõrvaldada toimetulekurepertuaarist ebatõhusad strateegiad ja paralleelselt sellega juhatada õpilased tõhusate strateegiate kasutamise juurde. Eelkõige ebatõhusate strateegiate sage kasutamine oli seotud kõigi õpilasrühmadega, kuid just see avaldab hävitavat mõju heaolule. Emotsioonide reguleerimise kognitiivsete strateegiate teadlik õpetamine on oluline ka seetõttu, et nende lõimimine õppetegevustesse ei aita üksnes läbipõlemise sümptomeid vähendada, vaid võimaldab paralleelselt lahendada ka teisi ja laiemal skaalal avalduvaid psühholoogilisi probleeme. Sellele viitavad doktoritöö tulemused – akadeemilise läbipõlemise ning depressiooni ja ärevuse osas tundub toimivat sama toimetulekumuster. Kõige tõhusamaks strateegiaks, mida õpetajad võiks oma tundides kasutada, on enim kognitiivset pingutust nõudva positiivse ümberhindamise strateegia teadlik kasutamine ehk negatiivse olukorra tõlgendamine positiivses võtmes. Arenguvõimaluste leidmist negatiivsetes olukordades võib õpilastel olla keeruline intuitiivselt mõista.
Kas üks lähenemine kõigile?
Kui eeltoodud toimetulekumustrid näivad kehtivat kõigi õpilasrühmade puhul, siis doktoritööst selgus, et mõnele rühmale võiks läbipõlemise kontekstis ka spetsiifilisemalt läheneda.
Esmalt peatun lühidalt tuntud tõsiasjal, mida kinnitasid ka minu töö tulemused, et tüdrukud on oluliselt altimad läbi põlema kui poisid. Midagi uudset selles tulemuses nagu ei olekski. Siiski ei tohiks me neid erinevusi vähemalt läbipõlemise kontekstis liiga suureks pidada, sest mõõtevahend tundub keskenduvat pigem tüdrukute kui poiste läbipõlemise sümptomite mõõtmisele ehk eelkõige kurnatusele ja ükskõiksusele koolitöö vastu.
Siiski on varasemad uurimistulemused näidanud, et meeste läbipõlemise ja ka poiste stressiga seotud tegurid on seotud suures osas hoopis isikutevaheliste suhetega – dimensiooniga, mis läbipõlemise mõõtmisvahendis praegu puudub. Kuigi tüdrukud tõepoolest kalduvad enam läbipõlemise sümptomeid kogema, ei tohiks võrrandist isikutevaheliste suhete muutujat täiesti välja jätta ning selles osas võiks ka poiste sümptomitele enam tähelepanu pöörata. Toimetuleku vaates on oluline ka see, et poisid tunduvad kasutavat stressi ja läbipõlemise sümptomitega toimetulekuks vähemtõhusaid käitumisstrateegiaid (nt emotsioonide allasurumist). Seega ei tohiks tulemus, et poisid kogevad läbipõlemist oluliselt vähem kui tüdrukud, anda põhjust mitte rõõmustamiseks, vaid pigem vastupidi – selle probleemiga võitlemisel ei tohi poisse unustada ja tuleb püüda mõõta tulemusi nii, et sugudevahelised erinevused läbipõlemissümptomite kogemisel oleks samuti arvesse võetud. Pigem on poisid teatud mõttes isegi haavatavamad. Seega on isegi suuremaks väljakutseks ka nendele efektiivsemate ning kognitiivselt keerukamate strateegiate õpetamine.
Doktoritööst eristus veel üks rühm õpilasi, kes võidaks eelnimetatud emotsioonide reguleerimise tõhusate kognitiivsete strateegiate kasutamisest enim. Kuigi esmapilgul tundub, et võimekamad õpilased võiksid läbipõlemissümptomitega võitlemisel efektiivsemalt toime tulla ja probleemide lahendamisel tõhusamaid kognitiivseid strateegiaid kasutada, siis uurimistulemustele tuginedes see otseselt nii ei ole. Tegelikult vastupidi, tulemused viitavad hoopis ühele murettekitavale asjaolule: eelkõige just võimekamad õpilased – paremate matemaatikaoskuste ja kõrgemate intelligentsusnäitajate ehk „puhta kognitiivse soorituse“ valguses – on isegi haavatavamad kui madalama võimekusega õpilased ja kalduvad kõige enam läbi põlema juhul, kui nad tõhusaid kognitiivseid toimetulekustrateegiaid ei kasuta. Kuigi doktoritöö tulemused tõid välja probleemi, viitavad need ka lahendusvõimalusele. Nimelt, spektri teises otsas ehk kõige madalamate läbipõlemise näitajatega olid samuti võimekad õpilased, kuid sel juhul, kui nad kasutasid tõhusaid strateegiaid. Seega, kui õpilasel on kõrge intelligentsus, kuid kehvad toimetulekuoskused, võib see olla ohumärk, et akadeemiline läbipõlemine ei pruugi kaugel olla. Kuigi võimekamatel õpilastel on tõenäoliselt enam kognitiivseid ressursse, et kasutada keerulisemaid ja tõhusamaid toimetulekustrateegiaid, ei näi nad neid kasutavat oma emotsionaalsete probleemide lahendamiseks. llmselt ei ole nad nendest teadlikudki. See toob taas kord keskmesse hariduse tähtsuse – õpetaja (ja loomulikult ka teiste asjaosaliste) võimaluse tõhusaid toimetulekustrateegiaid teadlikult õpetada ning seeläbi õpilaste terviklikku arengut laiemalt toetada. Kuigi intelligentsusel võib olla keerulisemalt muudetavaid bioloogilisi aluseid, alluvad toimetulekuoskused õpetamisele ja harjutamisele oluliselt lihtsamini.
Kokkuvõtteks
Kuigi võime proovida luua kooliseinte vahel stressivaba keskkonna, ei saa me välistada kõiki teisi õpilaste elus ette tulevaid probleeme, sest toimetulekuoskuste olulisus ei ole seotud ainult kooliga, vaid õpilaste igapäevaeluga laiemalt. Täiesti vati sees kasvatamise-õpetamise asemel võiksime pigem otsida üliturvalise stressivaba ja ülistressirohke keskkonna tasakaalu ning tegutseda optimaalses stressikeskkonnas. Peame õpetama õpilasi mitte probleeme iga hinna eest vältima, vaid õpetama ja toetama väljakutsetega toimetulekut. Kui õpilastel on stressiallikatega toimetulekuks vajalikud oskused, on nad võimelised paremini keskenduma koolitööle ja neil on õppetöösse enam ressursse paigutada.
Kuigi doktoritöö andmed on kogutud ja analüüsitud enne COVID-i pandeemiat ja tulemused viitasid juba siis läbipõlemisega seotud sümptomite küllaltki kõrgele tasemele, võib arvata, et sümptomeid kogevate inimeste arv on tõusuteel. COVID-i kriisi pikaajalisemaid mõjusid näeme alles tulevikus, kuid on ilmne, et lisaks õpilaste õpilünkade täitmisele tuleb pöörata tähelepanu ka toimetulekulünkade täitmisele. Läbipõlemise viimasesse staadiumisse jõudnud õpilaste kustunud õpisädeme taassütitamise asemel peaksime pöörama enam tähelepanu ennetustegevustele.
Artikkel tugineb Kati Vinteri doktoritöö „Academic burnout among middle-school students in Estonia: An exploration of coping mechanisms“ tulemustele; juhendajad Grete Arro (PhD, Tallinna Ülikool), Paul Christian Seitlinger (PhD, Viini Ülikool, Austria).
Taas näide,
et meil on lood viletsad ARENGUPSÜHHOLOOGIA tundmisega. Teadvustagem, et koolieelne iga (alusharidus üldse) loovad ALUSE inimese NORMAALSEKS arenguks edaspidi. Alates MÕTLEMISEST, füüsilise arengu, käitumise ja närvisüsteemi LOODUSPÄRASE (areng juba meie fülogeneesis) arenguni välja!
Teisiti öeldes – mingem PÕHJUSTE juurde. Kui laps juba enne kooli (!) ei puutu kokku (looduspäraselt) mitmesuguste raskuste-probleemidega, siis ei
suuda psühhiaatrid-nõustajad-toetajad hiljem erilist ABI OSUTADA. Lapse arengus on ju nn KRIITILISED perioodid – HILJEM POLE TEGEMATA JÄETUT järele aidata. Nii ongi heaoluühiskondades, keda/mida järele ahvime, juhtunud…
Väljapääs on üks – minna tagasi laste LOODUSPÄRASE kasvatamise-arendamise teele. Sellekohaste VÕIMALUSTE üle tänapäeval peaks küll hakkama MÕTLEMA-ARUTLEMA!