Haridus- ja teadusministeerium peaks tegelema ennekõike õpetajate põua probleemi lahendamisega
Riigi ülesanne on tagada kvaliteetne haridus, mitte otsida võimalusi vastutusest kõrvale hiilida.
2022. aastal täitub kolmkümmend aastat iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmisest ning mitmete inimeste põhiõiguste kehtestamisest. Iseseisvumise taastamise kolmekümnendale aastapäevale pühendatud ürituste raames kõneldi korduvalt riigi järjepidevusest ja jätkusuutlikkusest ning sellest, et Eesti omariiklus taastati – see ei juhtunud iseenesest, vaid nõudis arukate, vastutust kandvate ning visiooniga inimeste pühendunud tööd.
Meil on üks Eesti ja me teeme seda koos. Viimane eeldab hea valitsemise põhimõtete väärtustamist ning ühiskonna valmisolekut ja võimekust aruteludes argumenteeritult osaleda.
Kaks suurt uuendust
Haridus- ja teadusministeerium on algatanud väga suurte mõjudega haridusreformi. Uuendusi on kaks: 1) hinnata põhikooli ühtseid lõpueksameid (riiklikke põhikooli lõpueksameid) protsendina eksami maksimaalsest tulemusest; 2) siduda põhikooli lõpetamine lahti eksamitulemustest ehk kaotada ära eksami soorituslävend.
Esimene muudatus on pigem vormiline. Eksamitulemuse tagasisidestamist protsentides toetavad kõik asjaosalised. Õpetajad on eksamitöödele ja protokollidesse õpilase saadud punktid kandnud juba aastast 1999. Samuti on punktisumma juba algusaastatest tagasisidena teada ka õpilastele ja nende vanematele. Punktisumma või protsendi kandmine lõputunnistusele annaks detailsemat informatsiooni õppija valitud järgmisele kooliastmele ning selle oleks võinud lisada tunnistusele juba aastate eest.
Teine uuendus – lävendi kaotamine – on aga väga sisuline ning põhimõtteline muudatus, millel on mõju kogu õppeprotsessile, õigusele saada väärt haridust ning rahvastiku kvaliteedile.
Hea valitsemine on efektiivne, läbipaistev ja kodanikke kaasav. Haridus- ja teadusministeerium püüab oma kommunikatsioonis väita, et põhikooli lõpueksamitega seotud reform on alguse saanud valdkonna seest. Eesti Matemaatika Seltsi koolimatemaatika ühing tegi tõesti 2021. aasta sügisel ettepaneku hinnata põhikooli riiklike lõpueksameid protsendiga eksami maksimaalsest tulemusest. Eksamite lahtisidumine põhikooli lõpetamise tingimuste hulgast on aga haridus- ja teadusministeeriumi enda algatus.
Arvatavasti on see soovitus ministeeriumile tulnud osalt koolijuhtidelt, kuid määruse eelnõu seletuskirjas seda mainitud ei ole. Kui avaliku sektori institutsioon manipuleerib infoga, ei ole otsuseid tehes argumenteeritud ja läbipaistev, siis kaob usaldus, mis on visa taastuma.
2010. aasta otsus
Väga suurt õpetajate tähelepanu pälvis gümnaasiumi riigieksamite läbiviimise reformimine 2010. aastal. Siis võttis riik suuna riigieksamite kaotamisele mitmes aines (ajaloos, ühiskonnaõpetuses, geograafias, keemias, bioloogias, füüsikas), samuti viidi eksami lävend ühele punktile. Mitmed õpetajate ühendused püüdsid riigikogu kultuurikomisjoni ja ministeeriumiga argumenteerida.
Eesti Ajalooõpetajate Selts tegi avaliku pöördumise, kus rõhutas eksamitulemuste usaldusväärsust ja rahvusvahelist tunnustatust. Toodi esile ka, et see annab riigile adekvaatset tagasisidet õpitulemuste saavutamisest (sh adekvaatsete ajalooteadmiste kujunemisest Eesti koolides).
2010. aastal riik õpetajatega arutellu ei laskunud ning otsus rakendati ellu, lähtudes poliitilisest tahtest. Viimased riigieksamid eelnimetatud ainetes toimusid 2013. aasta kevadel.
Oli see väärt otsus? Haridus- ja teadusministeeriumil (sisuliselt Eesti riigil) puudub igasugune teadmine, kas ja millisel tasemel Eesti koolides 2011. aastal kehtima hakanud gümnaasiumi riikliku õppekava õpitulemused saavutatakse. Teatud tagasisidet annavad aineolümpiaadid, kuid need on mõeldud eelkõige süvahuvilistele ja andekatele. Oleme olukorras, kus ülikoolid on sunnitud uuesti tegema sisseastumiseksameid keemias, füüsikas jt õppeainetes, sest gümnaasiumiastmes omandatud teadmiste ja oskuste tasemest ei piisa kõrgkoolis jätkamiseks.
Eksamitööde koostamine, ülesannete katsetamine, parandajate ühised hindamisseminarid ja õpetajate täiendkoolitused toetasid väga palju õpetajate metoodilise repertuaari ja pädevuse kasvu, mille tõttu oli õppetöö kvaliteetsem ka klassiruumis. Seega meil on kogemus, millest õppida ning mille pinnalt teha praegu arukamaid otsuseid.
Haridus on investeering
Olen ise õppinud koolis ajal, mil riigieksami sooritamiseks piisas ühest punktist. Isegi kui klassis on vaid 3–4 õpilast, kellel on soov lihtsalt eksam sooritada, on sellel pärissiv mõju kogu klassi vaimsele õpiruumile. Selgelt oli tajutav osa õpilaste lugupidamatus õppimisse ning ressursside raiskamine. Siit ka põhjus, miks sajandi alguses jõuti peagi vähemalt kahekümnepunktilise lävendi kehtestamiseni.
2021. aasta kevadel oli abiturientidel valida, kas sooritada koolieksam või mitte. Kas kõik õpilased põlesid soovist näidata oma kolme aasta jooksul õpitud teadmisi ja oskusi, et saada neile adekvaatset tagasisidet, et oma tulevikuplaane selgema sihiga seada? Haridus- ja teadusministeeriumi uue reformi seletuskiri oleks võinud seda analüüsi sisaldada.
Eelnev puudutas gümnaasiumiastet, kus õppijate enesejuhtimine, teadlikkus ja võimekus peaks olema oluliselt suurem kui põhikooliõpilastel, lisaks on tegu vabatahtlikku kooliastmega. Plaanitav reform puudutab aga põhikooliõpilasi. Lisaks rabeleb Eesti kool kahe erakordse probleemiga: kaasav haridus ning õpetajate põud.
Riigi otsusel õpivad ühes klassiruumis tavaõpilastega koos haridusliku erivajadusega õpilased. Aeg on näidanud, et lõpuks kannatavad kõik osapooled: tavaõppija jaoks ei paku tund vaimset pingutust, nende areng on aeglasem ning õpetaja suutlikkus haridusliku erivajadusega õppijat tavatunnis toetada ei ole piisav. Vanemad on nördinud, sest nende laste õpiruum ei taga võimetele vastavat arengut, õpetajad on ületööst kurnatud, koolijuhid on väsinud olukorrast, kus õpetajatöö eest pakutav tasu ei anna võimalust kvalifikatsiooniga õpetajaid palgata.
Loobudes õpieesmärkide (õpitulemuste, pädevuste, hoiakute) saavutamisest, loome olukorra, kus raiskame raha, mitte ei investeeri seda. Riik peaks tegema kõik endast oleneva, et tema tulevased ühiskonnaliikmed jõuaksid ühiskonnas kokkulepitud haridustasemeni. Riigi sõnum peab olema, et õppimine on töö, mis nõuab pingutust, ning omandatud haridus on väärtus ning sillutab teed õnnelikuks ja väärikaks eneseteostuseks, kuid loob ka eeldused vaimselt terve ühiskonna kujunemiseks.
On loomulik, et õppimisega kaasneb vahel stress. Vanematel, õpetajatel ja õppijate tugiisikutel tuleb õpetada noori stressiga toime tulema. Ka ilma oskusteta tööturul kandideerimine on üsna stressirohke tegevus. Eeldame eksamite edukat sooritamist Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemisel ning juhtimisõiguse andmisel liikluses. Nimetatud eksamitel ebaõnnestumistel on ka olulised tagajärjed. Kas loobume seepärast kokkulepitud standardist?
See, et oleme riigina jõudnud hariduses kvaliteedikriisi, on aastatepikkune tegemata töö. Võime pakkuda ilusat õpiruumi, tasuta koolilõunat ja õppematerjale, kuid õppijaga töötab koos õpetaja. Kui õpetajal puudub endal gümnaasiumi- või ülikooliharidus, siis ta pole üldjuhul inspireeriv eeskuju ning suurepärase metoodika ning väga heade teadmiste ja oskustega õppija toetaja ning õppimise mõtestaja. Peamine, millega haridus- ja teadusministeerium tegelema peaks, oleks õpetaja põua probleemi lahendamine. Põhihariduse lävendist loobumine on suutmatus tagada kvaliteetset haridus.
Eesti hääleõiguslik kodanikkond võttis 30 aastat tagasi vastu põhiseaduse, kus öeldi, et õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning hariduse andmine riigi järelevalve all. Juurdepääs haridusele on inimõigus, põhiõigus, mis on samal ajal võimestava õigusena mitmete teiste põhiõiguste teostamise eeldus.
Ühelt poolt on inimesel õigus seda kohutuslikus ulatuses kvaliteetselt riigilt saada, teiselt poolt on see üksikisikule seatud kohutus, sest riik vajab haritud elanikkonda, mis tagaks demokraatia, ühiskonna (sh ka majandusliku) edenemise ja riigi elanikkonna homogeense väärtussüsteemi.
Eesti Matemaatika Seltsi koolimatemaatika ühendus: loodetavasti viib praegune tuline arutelu konstruktiivse lahenduseni, mis on parim õpilaste jaoks
Eelmisel kevadel hinnati ühtsete ülesannetega põhikooli eksamitöid punktides ja tulemus väljendati protsentides. Suvistel matemaatikaõpetajate täiendkoolituse päevadel olid osalejad seda meelt, et nii võiks jätkata. Septembri lõpus kirjutasime oma mõttest haridus- ja teadusministeeriumile, väljendades oma soovi ühtsete ülesannetega lisaeksami järele. Selles kirjas lävendi teemat ei puudutatud.
Põhikoolieksam toimub ajal, mil ainekava on õpilase ja õpetaja koostööna läbitud. Matemaatikaeksam on kolmandat kooliastet kokkuvõttev töö, mis siiski eeldab kahe esimese kooliastme materjali valdamist. Eksam kontrollib riiklikus ainekavas fikseeritud teadmisi ja oskusi vastavalt õpiväljunditele.
Eksamitöö kirjutamise käigus on noortel võimalus näidata endale, vanematele ja koolile, mida ta põhikoolis on omandanud ning milline on tema baas edasisteks õpinguteks. Protsentides hinnatud tulemus annab parema tagasiside kõigile osapooltele ning võimaldab kasutada tulemust järgmisesse kooliastmesse sisenemisel.
Eksamitöö ja gümnaasiumi sisseastumistesti vorm on erinevad. Test (elektroonne) lähtub kooli spetsiifikast ning on ajaliselt lühem ja tihti suunatud vastusega/lahenduskäiguga. Lõpueksam kestab kauem (3 tundi) ja nõuab seejuures probleemülesannete lahendamist. Meie arvates ongi oluline, et õpilastel on võimalus osaleda mõlemas versioonis.
Ennastjuhtiv õppija ‒ „mina vastutan oma õppimise eest!“ ‒ on nüüdisaegse õpikäsituse keskmes. Õpilane oskab seada eesmärke, planeerida oma tegemisi, õppida ja harjutada, analüüsida tulemust. Kas ta sel juhul läheb eksamile 0 punkti saama? Eeldame, et õpilane suudab kohustusliku eksami korral võtta vastutuse. Eelnevates tasemetöödes, valiku korral PISA-testis pole õpilane samuti saanud hinnet, vaid sõnalise tagasiside.
Õpilast tuleb kindlasti motiveerida eksamil maksimaalselt pingutama ja sellega tegelevad nii kool kui kodu. Motiveerivalt mõjub klassi vaimsus, õpetajate ja lastevanemate meelsus ning kogu ühiskonna suhtumine.
Kui lävendiks on 1%, siis on kõigil võimalus põhikool lõpetada. Kui jõutakse kõigi osapooltega konsensusele ja fikseeritakse 1%-st kõrgem lävend, siis küsime, mis saab lävendi mitteületanust. Sel juhul on vajalikud nii ühtsete ülesannetega lisaeksam (neile, kes ei saanud põhieksamil osaleda) kui ka järeleksam, mille peab koostama põhieksami töörühm. Ainult nii on nende eksamite tulemused samaväärsed ja järgmisele tasemele liikumiseks arvestatavad.
Koolides koostatud järeleksamite tase on erinev. Seega kerkib oluline küsimus: millal peab toimuma järeleksam, mis eeldab põhjalikku õppimist ja kordamist ning, mis peamine ‒ õpilase soovi eksam sooritada?
Suur tänu, NOOR KOLLEEG!
Teie kirjatöö on sümpaatne juba selle pärast, et Te ei SILMAKIRJATSE – mis tänases Eesti meedias nii levinud – Te kirjutate asjast sisuliselt. Samas tabate vaistlikult naelapea pihta. Teaduslik põhjendus on eelkõige õpilaste jõuökonoomia instinktis, millega iga õpetaja (koolist ja riigist rääkimata) PEAKS ARVESTAMA … Vt. lähemalt loengud – go.ttu.ee/VGFJQS ja go.ttu.ee/YEAF65. 21. sajand nõuab kõiges TEADUSEST lähtumist – just riigi tasandil.
Väga õige on ka Te loo pealkiri, Madis Somelar. Kahjuks pole meil alustatud PÕHJUSTEST. Taastagem ühiskonnas lapse ja täiskasvanu (ÕPETAJA) normaalne LOODUSPÄRANE suhe – probleeme ei lahendata RAHAGA vaid MÕISTUSEGA (aga sellest olen niigi palju TEADUSPÕHISELT (!) kirjutanud … Vahest jääb meiesuguste (Hm!) toel püsima ka meie RAHVUSLIK KOOL, Madis? Mida arvate?
P.S.
On vana ARENGUPSÜHHOLOOGILINE (ja looduspärane) tõde, et lapse ARENG kulgeb vaid läbi PROTSESSIDE, mida laps läbi/üle elab. Seepärast on raske taluda hädaldamist laste-alaealiste stressi jne üle. Nn nõustajad-psühhiaatrid jne ei lahenda olukorda …
Peapõhjus on selles, et nn heaoluühiskonna lastele ei anta enam võimalust puutuda kokku (juba enne kooli!) mitmesuguste RASKUSTE ja PROBLEEMIDEGA … TÖÖDKI ei tohi teha! Aga just teismelise eas (täiskasvanust rääkimata) pole võimalik enam raskusi vältida. Oleme ise selle jabura olukorra loonud – hoidku taevas, et laps peaks veel EKSAMEID ka tegema!
Normaalne on muidugi ka see, et üksikutel noorte esineb arenguhäireid siingi …
Mis siin ikka arvata. Päris õpetajaid jääb üha vähemaks. Õppida ei ole ka vaja. Jään huviga ootama järgmise PISA testi tulemusi. Ministeeriumile aga jõudu järgmiste populistlike reformide teostamisel.
P.P.S.
Viimastel aastakümnetel oleme tasapisi Eestis kaugenenud ka ÜHTLUSKOOLI põhimõtetest. See algas nn eliitkoolide (kuhu õpilasi valitakse) loomisest ja riigieksamite pingeridade koostamisest … Samuti ei saa pedagoogilis-didaktiliselt põhjendada kõigi HEV- ja normlaste koosõpetamist. Vaimsete erivajaduste ja käitumishäiretega õpilased vajavad täiesti ERINEVAT metoodikat võrreldes normlastega – koosõpetamisel KAOTAVAD mõlemad pooled!
Lp. Henno!
PISA-test ei ole TEADUSLIK meetod SISULISE taseme mõõtmisel – õpetamise allakäik on suuremas osas maailmas. Kui võrdleme RUMALAID omavahel, siis ei kõla “targad rumalad” veenvalt. Miks me ei taha arutleda ARUKUSE (IQ)tõsise languse üle, milles oleme Euroopas ka eesotsas …