Headest suhetest hoiame kinni nagu ankrust!

2021. aastal jõudis rändkarikas „Väärtuskasvatuse kool 2021“ Porkuni kooli, kus õpivad lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppe õppekava õpilased.* 

Direktor Piret Tislar märgib, etPorkuni kooli lapsed on täpselt sellised, nagu nad on, kõige sellega, mis neile on antud. Kool püüab olla näoga nende poole ning neid mõista. Kooli logol on tekst „Põhikool erilistele lastele“. See kõlab paremini kui „erivajadustega lastele“, selgitab Piret Tislar ja lisab, et, selline sildike sobib tegelikult igale koolile, sest kõik lapsed on erilised ja igaühele peakski lähenema individuaalselt. 

Kas laste sildistamine on endiselt probleem?

Piret Tislar: Kui inimesed esimest korda meie juurde tulevad (näiteks tööle kandideerijad), on nad pelglikud. Nad ei tea veel, millised me oleme. Mida sa ei tunne, seda sa kardad. Kes aga korra siin majas ära käinud, vaatab meid hoopis teise pilguga. Sellepärast kutsungi alati meile külla.

Teil külas käies kogesime soojust ja ühtehoidmist. Kuidas selleni jõudsite?

Kutsusime koolitaja, kelle juhendamisel sõnastasime koos töötajatega need väärtused, mis seda kooli hoiavad. Muidugi tuli märksõnu algul terve kilomeeter, aga neid üha koondades jõudsime heade suheteni ja sellest hoian ma kinni nagu ankrust. Ei ole päeva, mil me neid kahte sõna ei kasutaks. Inimesed näevad seda sõnapaari muidugi erinevalt, igaühele jääb tema tõlgendus, kuid põhiline on see, et oleme üksteise suhtes heatahtlikud. Heade suhete pealt tulid meie teised väärtused, mis meid iseloomustavad ja hoiavad. Näiteks meie moto: „Edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi.“

Kuidas jõuda selleni, et erilised lapsed oleksid ühiskonda oodatud? 

Kui erilisi lapsi tuntakse, siis võetakse neid hästi vastu. See tähendab, et peame oma koolist välja minema ja ennast tutvustama. Peame näitama, et siin ei ole karta midagi – oleme inimesed nagu kõik teised. Meie õpilased teevad oma tööd ja toimetavad, nagu suudavad. Jah, mõnikord vajavad nad natuke rohkem toetust või abi, kuid neil on äärmiselt palju anda. Neid ei tohi vaadata kui kuluartiklit. Räägitakse ju, et lihtsate tööde tegemiseks ei ole Eestis inimressurssi. Vaadake meie kooli uksest sisse – need inimesed on olemas ja nad saavad selle tööga hakkama. 

Kuidas te olete oma lastega n-ö välja läinud?

Oleme viinud noored tööandjatega kokku. Kes oskab poes riiulitele kaupa laduda, see saab seda tööd proovida ning poole aasta pärast pakume talle järgmist tööd, vaatame, kas sobib. Iga inimene peab ju tegema seda, mis talle sobib. Kui anname neile proovida väga erinevaid asju, siis on suur tõenäosus, et nad leiavadki endale rakendust. Meie lapsed annavad õnneks üsna siiralt tagasisidet. Noortele tööd pakkudes avardame ka tööandjate ja teiste maailmapilti – nad näevad, millised me oleme ja mida suudame. Tavakoolis ei nähta võib-olla nii selgelt, et kool on sild, mis viib lapse ühiskonda. Samas on suuremate eripäradega noorte jõudmine tööturule kahjuks veel erand.

Mis rolli täidab Porkuni kooli õpilaskoda?

Õpilased peavad saama koolielus senisest rohkem kaasa rääkida. Sel eesmärgil lõime õpilaskoja. Esimesel aastal ütlesid õpetajad, kes õpilastest võiksid sinna kuuluda. Põhimõte on, et igast õppekavast (lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõpe – toim) oleksid esindajad. Hooldusõppekava järgi õppijatel on kirjutada keeruline. Keegi teine noor võtab siis oma kaaslase käe ja kirjutab koos temaga nime protokolli. See tähendab, et tema on samuti kohal. Kohalike omavalitsuste valimiste ajal olid meil juba korralikud õpilaskoja valimised. 

Noored tulid esimesel aastal õpilaskoja koosolekutele põlevi silmi ja teemegi siin just seda, mida noortele teha meeldib. Teisel aastal oli õpilaskotta juba väga palju kandidaate. Oli ka pisaraid – kui keegi ei osutunud valituks. Meie saame julgustada, et järgmisel aastal on uus koosseis ning uus võimalus, seni saab igaüks näidata, kui toredaid asju ta teha oskab.

Me tegutseme koos noortega ja noortele. Näiteks saatsime klassidesse küsimustikud, millised toidud neile kõige rohkem maitsevad. Õpilaskojaga tegime vastustest kokkuvõtte ja muuhulgas nimetati korduvalt smuutit. Kokk muutis õpilaste soovidele vastavalt menüüd, kuid smuutiga oli keerulisem, mistõttu soetasime igasse õpilasrühma kannmikseri. Kevadel korraldas õpilaskoda juba smuutivõistluse, kusjuures korraldas kõik ise, laudade asetusest kuni auhindamiseni. 

Te olete kaks aastat järjest kirjutanud oma kooli väärtuspõhise eneseanalüüsi. Miks? 

Mulle tundus ääretult põnev näha koolielu väärtuste kaudu. Minu meelest on see nagu südamesse vaatamine. Porkunisse tulles oli mul juba ettekujutus hea kooli mudelist ja väärtuspõhisest eneseanalüüsist ning otsustasin seda kasutada. Pärast esimest eneseanalüüsi koostamist sain aru, et just sellist kokkuvõtet oma tööst me vajamegi. See on analüüs, mis räägib sellest, millised me oleme, ja toob välja ka kohad, kus midagi natuke kriibib. Selle abil saamegi kasvada. Minu arvates on see ka koolipidajale esitamiseks parim aruanne, mida ühe kooli kohta teha saab.

Porkuni kooli 2021. aasta eneseanalüüsi fookuses oli töötajate vaimne tervis. 

Me ei ole eriti julged oma isiklikke muresid jagama. Koroona tõttu saime aru, et oleme täpselt nii tugevad, kui tugevad oleme vaimselt. Kui olen tasakaalust väljas, ei oska ma maailma adekvaatselt hinnata. Mittemõistmine joonistub välja just sellelt pinnalt. Justkui kogemata jõudsime jälle vundamendini – kuidas luua ja hoida häid suhteid. Me ei paranda veel katust, vaid tegeleme selle osaga, mille peal kõik muu püsib.

*Väärtuskasvatuse karikat annab välja Tartu Ülikooli eetikakeskus HTM-i riikliku programmi „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“ jätkuprogrammi 2021–2026 raames. Vaata ka https://www.eetika.ee/et/vaartusarendus/randauhinnad.

Kuidas Porkuni kool tundub?

• 9. klassi õpilane Kaarel Kalamets: „Tunnen ennast Porkunis, nagu oleksin oma kodus.
  Kõik meie koolis hoiavad üksteist.“
• Rütmikaõpetaja Kaire Kaljuvee: „Olen hakanud inimest hinnates võtma rohkem aega, et teda tundma õppida. Olen mõistnud, et koos teistega tõused ka ise. Olen märganud, et minus on tekkinud rohkem julgust ennast avada, oma mõtteid väljendada. On tekkinud seltskond, keda usaldan ja kellega on hea koostööd teha.“
• Personalijuht Taive Kallas: „Meil on nüüd näiteks kolm tasulist tervisepäeva. Mõistetakse, et töötajal võivad olla lapsed, kes võivad ootamatult haigeks jääda.“
• Kasvataja Kaja Luik: „Häid suhteid ja vaimset tervist hoitakse hea tuju, küünarnukitunde ja huumoriga. Oluline on, et ka nalja saab. Siin on tunne, et oled võrdne võrdsete seas. Hea sõna võidab kurja väe.“