Juhan Liivi küsimus

„Ära too iseennast mulle näha, – mina olen samasugune, – mine kuhugi kivi sisse, kännu sisse, hoia oma saladus endale! Tule mulle kunstiga, mitte loomulisega. Keeda, küpseta, piparda oma aine läbi.“

Juhan Liiv, „Ääremärkused“

Juhan Liiv on saladus. Oli saladus enne, kui tema loomingusse ja isiksusse kaevuma hakkasime, ja jääb selleks tänase päevani, kui esietendus on juba antud. Meie teel oli hetki, kui tundus, et kohe-kohe saame kätte selle kõige olulisema, siis aga libises Juhan meil jällegi mängeldes käest, nagu poleks ta end kunagi päriselt näidanudki. Midagi temast aga jääb – ere valgus, mis paistab läbi hinge, sähvatab korraks ja kaob siis uuesti. See käivitab tahtmise edasi igatseda, otsida, märgata, armastada. See valgus justkui polekski ainult meie eneste luua, vaid tekib alati hetkel, mil loominguline tõetunne saab kontakti millegi suurema ja salapärasemaga kui ratsionaalne, lõpuni seletatav elutaju.

„Sihtisid pole sel sillal“ – seekord saime valmis just niisuguse terviku, nagu see Eesti Noorsooteatri laval publiku ette ilmub. Mõnes teises aegruumis, mõnel teisel aastaajal, mõnes teises keskkonnas oleksime samade lähteülesannete alusel ja samas koosluses jõudnud hoopis teistsugusesse lõpp-punkti. Kui täpselt sama seltskond tooks iga viie aasta järel välja lavastuse Juhan Liivist, oleksid need kõik arvatavasti nii erinevad, et tekiks küsimus, kas tegijad ikka ongi samad ja kuidas üleüldse on võimalik üht klassikuks, kaanoniks ülendatud autorit nii erinevalt näha. Aga Juhan Liivi puhul on see võimalik ja lausa vältimatu. Tema looming sunnib ennast aina uuesti avastama ja avab lugejale iga kord määratu hulga uusi vaatenurki nii luulele ja proosale kui ka lugeja enese hinges toimuvale. Vahest ongi see klassiku „kvaliteedimärk“?

Lavastusprotsessi käigus mängisime läbi, kompisime ja analüüsisime sadu teid, kohtusime paljude Juhanite ja Johannestega ning kõndisime pikki teekondi nii isiklikel kui ka ühistel kujutlusradadel. Küllap tõime lõpuks mingil määral siiski näha ka iseennast, teisiti ei ole kunstilooming mõeldav – öelgu Liiv ise selle kohta, mida heaks arvab. Lavaterviku juures lähtusime Juhan Liivi loomingu ja isiksuse kõrval ju ka neist, kes vaataja ette astuvad: need 13 noort, kes on alustamas kutseliste näitlejatena, tõid kaasa selle, mis neile just selles hetkes kõige olulisem tundus. Võib-olla on just seepärast küllaltki suur rõhk langenud Juhani ja tema muusa Liisa Goldingi armastusele? Aga kindlasti ei olnud armastus, selle väljendumine kahe noore inimese kirjavahetuses ja nukker hääbumine ainus, mis noortele näitlejatele sügavalt korda läks. Igaühel omad teemad, omad küsimused, omad kujundid, mis hinge lähevad ja loomingut suunavad.

Oluline on märkida, et näitlejad on panustanud lavastustervikusse peale näitekunsti ka sõna ja helidega. Lavastuse käigus kuuleb tekstikatkeid, mille autoriteks on üks või teine noor näitleja, samuti on neil väga suur osa laval kõlavate laulude loomises. Võime julge südamega öelda, et lavastus kui tervik on sündinud kogu trupi ühises töös ning kõiki asjaosalisi kandnud ja tiivustanud ühiste äratundmiste toel. Mõistagi eeldab selline loominguline üheshingamine lavastaja tugevat kontseptsiooni ja teadlikke valikuid, ilma selleta tervikut ei sünniks.

Läbi prooviprotsessi püüdsime teadlikult jõuda tervikuni, mis ei jutustaks kirjaniku elulugu, vaid aitaks meid kõiki, nii tegijaid kui nägijaid, nii andjaid kui ka saajaid jõuda lähemale Juhan Liivi tuumale. Praeguse aja sügavamaid Liivi loomingu uurijaid Tanar Kirs kirjutab: „Kuidas unustada iseend ja oma maailma sellisel määral et, nagu ütleb Juhan Liiv ühes oma kõige viimases kirjutises, pääseda „kellessegi teisesse, elusse, valgusse“, on selle lüüriku küsimus“. Püüdsimegi Liivi mahukast ja mitmekesisest loomingust välja kaevata selle küsimuse ja veel palju muidki. Aga vastused? Neid peab iga tegija ja iga vaataja otsima ennekõike iseenese seest, oma isiklikust suhtest Juhan Liiviga.

Kõige muu hulgas kõneleb meie lavastus ka Liivi lugemisest – kuidas on teda mõistetud ja tõlgendatud? Kuidas mõistame ja tõlgendame Liivi meie rohkem kui sada aastat pärast seda, kui tema rahutu samm mõõtis Eestimaa teid ja kui tema pilk otsis Eestimaa taevast seal kusagil kumavat tõtt?

Loodame, et ühes Liivi loominguga tuleb teatrisse kaasa midagi seletamatut: too Liivi sisemine valgus, mis võib juhatada näitleja (ning õnnestumise korral ka vaataja!) tõelise alglätte ja puhtuse otsingute juurde. Sest ehkki Liivi tuuma mõistab igaüks omamoodi, on päris selge, et õige tugevalt kostab sellest välja tõejanu. Kuskil peab alguskokkukõla olema!

Eesti Noorsooteatris esietendus 15. jaanuaril Juhan Liivi elu ja loomingu põhjal loodud sõnalis-pildiline poeesia „Sihtisid pole sel sillal“, mis on ühtlasi EMTA lavakunstikooli 30. lennu bakalaureuselavastus.

Stsenaariumi autorid on Mirko Rajas ja Indrek Koff, lavastaja Mirko Rajas.

Õpetaja ja õpilased lavastusest

Tiina Veismann, VHK kirjandusõpetaja:

Juhan Liiv on autor, kelle elu ja loomingut on põlvkondade kaupa koolis tundma õpitud. Ja kuigi tõenäoliselt satub teatrisse ka noori vaatajaid, kes seostavad Liivi nime heal juhul „Mesipuuga“, on siiski sümpaatne, et lavastuse tegijad pole võtnud eesmärgiks jutustada lihtsalt Liivi elulugu, vaid jõuda ise ja juhatada ka vaatajaid lähemale Liivi mõistmisele. Seejuures ei saa muidugi mööda minna ka luuletaja keerulisest elukäigust. Moodne kirjandusteooria soovitab küll kirjaniku loomingut vaadelda lahus tema isikust, aga Liiv on hea näide loojast, kelle teoste paremik sündis ühtaegu nii traagilisest elust hoolimata kui ka tänu sellele. 

Iga lavastuse alusmaterjaliks on tekst ja näitlejad. „Sihtisid pole sel sillal“ tekst (mille loomisse panustasid ka noored näitlejad) on loodud väga hea tunnetusega. See on aus, aga delikaatne, leitud on tasakaal konkreetse eluloolise info ja kujundlikkuse vahel, esitatud tõlgendusi, aga jäetud ka mõtlemisruumi. Ja mis peaasi – domineerida lastakse Liivi luulel. Nii on võimalik ka raskete eluseikade puhul vaatajas esile kutsuda kaastunne ja liigutus, muutumata süngeks või sentimentaalseks. Jääb lõpuni lahendamata saladuseks, miks tihtipeale veidralt käitunud ja meeltesegaduses luuletaja on oma loomingus suur, aga et ta on, selles suutsid noored näitlejad meid täielikult veenda.

See lavakunstikooli kursus on juba oma eelmistes diplomitöödes näidanud end ühes rütmis hingava organismina, nende musikaalsus, häälte kokkusobivus nii otseses kui ülekantud tähenduses teevad neist lavastajale tänuväärse instrumendi. Aga veelgi olulisem on näitlejate vaimne hoiak, nende isiklik suhe oma uurimisobjekti. Lavastust kandis noorte inimlik soojus, armastav hoiak peategelase suhtes, mille suurimaks sümboolseks väljenduseks kasvas viimane stseen – külmetava kunstniku süles ahju juurde viimine. Polnud kahtlust, et Juhan Liivist oli ühisloomingulise prooviprotsessi käigus saanud noortele lähedane inimene.

Ka Liiviga enam-vähem kursis oleva vaataja jaoks oli laval toimuv ikkagi köitev ja värske, samas ei tundunud see ka n-ö puhta lehena teatrisse tulnu jaoks olevat liiga krüptiline, pigem võiks nähtu ärgitada Liivi edasi uurima. Teksti, lavakujunduse, valguse, muusikalise kujunduse, näitlejate häälte, nukujuhtimise ja liikumise koostoimel oli leitud kokkukõla Liivi rinna sees helisenud helinaga, see helin kandus edasi saali ja puudutas südameid.

Kadri, 12. klass: 

Tõtt-öelda läksin lavastust vaatama suure huvi ja ootusega, ehkki ei teadnud, mida oodata. Dokumentaalnäidend, mis koosneb ühe inimese loomingust, kirjadest, mõtetest ja ka tema tänapäevasest käsitlusest, kõlas nagu raske ja väga huvitav ülesanne. Esimene vaimustus tuligi tegelikult tekstist, mis väga hingavalt ja hästi toimis – ilusa terviku moodustas. Üldse võiks sellist laadi draamatekste rohkem olla, sest muu kõrval on ju tegemist väikest viisi ajalootunnigagi, või inspireerib see vaatajat antud isiku (loomingu) vastu huvi tundma. 

Lavastus haaras juba algusest peale, viisist, kuidas näitlejad nukule elu sisse puhusid. Märkamatult oligi ta meile armas. Näitlejate nukukäsitsus tekitas kohe turvalise tunde, et Liiv on hoitud ja ei käi täna õhtul oma eluteed üksi. Hämmastav, kuidas lavastuse lõpuks paistis natukene, nagu tunneksin ise ka Liivi – niivõrd eri külgi uuriv ja läbi tema loomingu ka isiklik oli see lavastus. Ma tavaliselt ei ole teatris eriti kergesti liigutatud, ent seekord avastasin end mitu korda peaaegu pisaraid pühkimas, ja vist mitte kurbusest, vaid ilust. Luuleteksti ilust, mida oli suudetud kuidagi väärikalt, aga ka lihtsalt lavale tuua, et ta enda võlu ära ei andnud, vaid pigem lähemale tuli (nt armastusavaldus luuleteksti näol, lõpustseen). Pidevalt oli põnev mõelda, et kuidas nad järjekordse eluetapi või -küsimuse lahendavad. 

Keha-, ruumi- ja eelkõige häälekasutus elustasid lugu ja andsid kohati minu jaoks ehk täpseminigi mingit vaimsust ja tunnet edasi. 

Võib ainult ette kujutada, kui põnev ja avastusi täis võis olla aeg, mil neil õnnestus, paistab, et suurel osal mängu ja otsimise kaudu, luua pilte nii paljuhõlmavaile tekstidele.

Villem, 12. klass:

Sellist võtet, et kõik näitlejad mängivad praktiliselt ühte tegelast (mõningate vajalike eranditega), oli mu jaoks väga äge ja värskendav näha. Nii suur kui väike Juhan Liiv pandi justkui elama, puhuti elu täis. Sisu poolest oli samuti vägagi tervitatav näha tükki, mis ei räägi ainult mingit lugu, vaid elulugu. Tänu õnnestunud tekstile ja visuaalsetele efektidele tekkis tunne, et ma olengi seal, peaaegu et tunnen neid samu tundeid, mida J. Liiv tunda võis. Kõike head, kõike halba, ilusat, mitte nii ilusat. Kokkuvõttes jääb see elamus mulle kindlasti meelde.