K-õpe: kool läbi lukuaugu

Talendikeskuse vabatahtlikud on võtnud nõuks kõnelda andekusest, toetada neid, kes tuge vajavad, ja rääkida kaasa andekate laste vajadustele vastava õppe kujundamisel. Ikka selleks, et ühiskond mõistaks: on lapsi, kes vajavad tavalisest teistsugust lähenemist.

Juurdunud on arusaam, et andekas saab ise hakkama. Elu näitab aga, et andekas laps ei ole alati valgete põlvikutega viieline. Andeka sokid võivad olla maailma avastamisest auklikud. Ta uurib ja otsib, küsib ja arutleb. Pettub, kui vastust ei saa. Heitub, kui seda juhtub sageli. On nördinud, kui tema arutlemist võetakse asjatu (vastu)vaidlemisena. Miks? Sest tal on igav. Sageli ei leia ta teistega ühist keelt ja tüli on kerge tulema. Halvimal juhul langeb kohase toeta jäänud ülivõimekas koolist välja, sest ei näe kooliskäimisel enam mõtet.

Talendikeskuse talveseminaril arutlesime selle üle, kuidas sobib akadeemilise igavusriskiga lapsele kaugõpe, nii vabatahtlik kui ka koroonaaegne, nimetagem viimast siinkohal k-õppeks*. Kuidas reageerib sunnitud isolatsioonile laps, kes vajab avarust ja arutelu, võimalusi ja vastuseid?

Mida me ei tea 

Käesolev kirjutis toetub näidetele, mis on kogutud lastelt vanuses 12 kuni 21 ja nende vanematelt. Tegu on empiirilise sissevaatega k-õppele läbi edenenud õppija** pilgu, sekka mõned mõtted ka õpetaja ja lapsevanema vaatest. Kõige markantsem on lugu kahest ühe pere andekast lapsest, kes mõlemad olid veendunud, et neile sobib kaugõpe väga hästi. Tüdrukul olid neljad-viied, poisil hulk X-e tegemata tööde eest. Seega, tegelikult me ei tea, kuidas k-õpe lastele sobib, olgu ta andekas või mitte.

Pandeemia algusaegadel hämmastas, millise iseenesestmõistetavusena võeti koolide kaugõppele saatmist. Sõlmiti justkui ühiskondlik kokkulepe, et põlvkond, kes toonase teadmise juures oli viirusest kõige vähem ohustatud, võtab enda kanda kõige suurema vastutuse. Mida sellest järeldada? Kas tõesti seda, et haridus ei ole oluline? Sest kuidas muidu selgitada seda, et k-õppega nõustuti, kaalumata tagajärgi, mida toob endaga kaasa see, et lapsed on määramata aja koolist eemal või käivad seal pisteliselt, justkui poole kohaga? Õnneks kõlab praegu peaministri ning teadus- ja haridusministri eeshäälel üha mõjusamalt sõnum, et koolid on viimased, mis kinni pannakse.

Tõsi, elu ongi muutlik ja ebakindel ning sellega tuleb õppida toime tulema. Lapsed peavad õppima aega planeerima ja ennast juhtima, kuid kui ootame seda neilt, kellele see käib vanuse tõttu veel üle jõu … Olgu öeldud, et kõik küsitletud mõistavad väga hästi olukorra tõsidust ega suhtu kergekäeliselt vajadusse haiguse levikut tõkestada. Küll aga on nad ühel meelel, et kontaktõppest saab loobuda üksnes siis, kui see, millest noor ilma jääb, on vähem kui see, mida ühiskond tema kaugõppele saatmisega võidab, ning õppijate panuse ja ühiskonna kasu vahel on selge seos, mitte lihtne lootus.

Midagi on teisiti

Midagi on pealesunnitud k-õppes teistmoodi. Võib-olla pingutab õpetaja üle, võib-olla on õpilased koduseinte vahel laisad. Puudu on ühine rütm. Teadmiste omandamine on ühesuunaline, sest tagasi- ja edasisidet ei ole: igaüks justkui teeb ära, mis vaja, aga sinnapaika see jääbki. Kerge on tekkima tunne, et kedagi ei huvita. Isegi nalja ei saa! See muudab õppimise tuimaks.

Samas on pandeemiaga üksjagu head kaasa tulnud. See on õpetanud meid väärtustama asju, mida oleme pidanud iseenesestmõistetavaks. Oluliselt on kasvanud lugupidamine õpetajaameti vastu. Lapsed vajavad koolimaja, tunniplaani ja õpetajat! Õpetajat elusuuruses ja kehakeeles, silmsidega, väiksematel kallistustega, kogu tema temperamentsuses ja inimlikus eeskujus. Minul on senini meeles, kuidas sügaval nõukaajal rääkis minu geograafiaõpetaja Olli Kaljo, et välismaal on pimedas tänavad valgustatud ja poeaknad täies säras. Ajalooõpetaja Edgar Kaugemaga väljaspool tundi peetud vestlustes sai selgeks ka see, millest toona kõva häälega rääkida ei tohtinud. Kui hästi tunnevad k-õppijad oma õpetajaid? Millist tarkust on ikkagi võimalik edasi anda veebi teel?

Ükskõik kui osav õpetaja ka ei ole, läbi ekraani jõuab kohale vähem kui kohapeal. Õpeta nagu läbi lukuaugu, vaid tühjus vastu kumisemas. Teha on rohkem ja kõik võtab kauem aega. Kahtlemata on k-õppe kogemus fantastiline julgustus õppemeetodite ja -viiside rikastamiseks, kuid põhiõppevormina töötab see üksnes üksikute ülipühendunute puhul. Paraku ei ole töökus ilmtingimata isikuomadus, mille loodus andele lisaks annab. Jah, k-õpe annab andekale vajaliku võimaluse süveneda sellesse, mis köidab. Kuid samal ajal jätab see ta kaitseta: ei ole õpetajat ega klassikaaslasi, kes innustaks tegema seda, mis ei köida.

Ebakindus teeb kahju

Kool on sama motiveeriv kui distsiplineeriv. Lapsel on vaja mõlemat. Pandeemiaeelsel ajal oli koolilapse elus vähemalt üks asi kindel: kool algab esimesel septembril. Pandeemiaaegses ärevuses muutus seegi. Pidev ebakindlus järgmise koolipäeva suhtes annab löögi õpimotivatsioonile. Kord saab kooli, kord ei saa. Kui saab, tuleb esmalt õppida õppima, ja just siis, kui oled kohanenud – saadetakse taas k-õppele.

K-õpe võib olla lihtsam neile, kes ülemäära ei küsi, juurdle ega süüvi. Nad on niigi õnnelikud. Kõigile lastele ei ole loodus andnud kaasa vajadust küsida, MIKS koolis on tunniplaan või MIKS on vaja õppida emakeelt. Kriitiliselt mõtlev laps tahab teada, kuidas aitab see, et tema kooli ei lähe, kaasa sellele, et kuskil kaugel hooldekodus saavad memm ja taat ka järgmiseid jõule tähistada. Need lapsed küsisid, miks on koolid kinni, aga kaubanduskeskused, kõrtsid ja kirikud kõigile avatud ning vanemad tööl. Lapsed lugesid uudistest, et osa eakaaslaste jaoks tähendas k-õpe võimalust hommikuti kauem magada ja õhtuti kauem diskotada. Olgem ausad, need küsimused jäidki vastuseta. Üksikud koolijuhid võtsid avalikult sõna ja ütlesid, et laps peab saama koolis käia. Meedias jäi haridust väärtustav sõnum praktiliste küsimuste varju: koolijuhid on mures, kuidas korraldada koolis koroonateste ja kas ei oleks lihtsam lapsi kodus õpetada. Noor inimene loeb ja imestab, kuidas saab ühiskond olla nii ükskõikne – kes siis veel kui mitte koolidirektor peaks hariduse eest seisma! Seda enam, et selleks hetkeks olid vaktsiinid kõigile kättesaadavad.

Õpilünkadest ja vaimsest tervisest on räägitud. Vähem on räägitud keskendumisraskustest ja nende järelmõjust. Kui pisike tuba on ühtaegu nii kool, kodu kui ka jõusaal, ei ole ööl ja päeval enam vahet. Uni ei tule, sest päeval koolipingiks olnud voodis töötab aju õpirežiimil edasi. Hea on, kui laps saab keskkonnavahetuse eesmärgil toast tuppa kolida, aga kui paljudel lastel on üldse oma tuba? 

Noore inimese elus on palju muud kui kool ja kodu. Jutud, mis vajavad rääkimist. Omavahel ja omasugustega. Et lapsel oleks sõpru ja ta ei oleks üksi. Kui lapsevanemal õnnestubki lisada oma päevakavva sööklatädi, garderoobitädi, treeneri, muusikaõpetaja, IT-toe ja elektriku ülesanded ning planeerida töökõned ajale, mil parasjagu ei ole vahetund või teise vanema töökõne, siis mis ime läbi peaks lapsevanem saama hakkama tutipidude, rebaste ristimiste ja aktustega? Kuidas peaks lapsevanem andma kodus edasi kooli traditsioone? Seda ühtekuuluvuse ja oma kooli tunnet, mis liidab kooli ajal ja saadab kogu elu? Kurb on mõelda, et meil on lend noori, keda lõpuballi ärajäämine eriti ei puuduta, sest nad ei kujuta ette, millest nad ilma jäävad. Kõik need juhtumata lood, mis on inimeseks kasvamiseks nii olulised …

* Selle mõiste pakkus välja talveseminari esineja Märten Mikk.

** Mõiste kohta vt kokkuvõtet talendikeskuse talveseminarist 2021. Kättesaadav www.talendikeskus.ee.

Tudengi kogemus ja arvamus

K-õpe sobib kõrge motivatsiooni ja enesekontrolliga õpilastele, leiab ka talveseminari esineja Märten Mikk, Tallinna Reaalkooli vilistlane ja Southamptoni ülikooli inseneeria eriala teise aasta tudeng. Tema arvates saab sama öelda ka õppejõudude kohta: k-õpe näitas väga selgelt, milline õppejõud innustub oma tööst ja oskab õpetada.

Märteni sõnul peab k-õppes õpilane ise rohkem tahtma ja tegema. „Hea on see, et õppimiseks on rohkem aega. Mina sain lindistatud loenguid kuulata kahekordse kiirusega, see jättis põnevamasse süüvimiseks rohkem aega. Samas kimbutas üksindus – esimese kursuse tudengina oli võõras riigis uusi sõpru ikka väga raske leida. Kõige olulisem tund on vahetund!“ on Märten veendunud. Ta lisab, et raske oli leida tasakaalu töö ja muu elu vahel. „Istusin tundide viisi oma toas ega suutnud end ümber lülitada. Õhtuti ei jäänud magama ja hommikuti oli raske tõusta,“ kirjeldab olukorda noormees, kes tippsportlasena range korraga harjunud.

7. ja 8. klassis õppis Märten vabatahtlikult kodus. Talle väga meeldis: „RAM kooli iseõppes oli iseseisvust ja valikuvabadust. Valida sai nii seda, millistes tundides kohal käia, kui ka seda, millises järjekorras ja millal teemad endale selgeks teha. Vastutus oli suurem – aega sai planeerida seitsmenädalasele perioodile, mitte päeva või nädala kaupa nagu k-õppes. Ka õpetaja tuge oli rohkem – võisin iga kell kooli minna ja keerulisemad teemad õpetajaga läbi arutada. Sama oli meil ülikoolis: isegi kui loengud olid veebis, sai käia kohapeal konsultatsioonis.“

Kokkuvõtvalt: k-õpe on suurepärane lahendus põhiõppe rikastamiseks, kuid põhiõppena muutub see kiiresti mugavusõppeks. Õpime ja õpetame eluks, mitte eksamiks. Selleks on vaja tulla kohale, tekitada sünergia õpetaja ja õppija vahel ning õppijatel omavahel. Siis püsib õpihimu ka pärast tundi. Seda toetab ühiskonna sõnum „Haridus on oluline!“.