Ka mina tahan tööd teha!

11. veebr. 2022 Annika Poldre toimetaja - 3 kommentaari
Seminari avab Viljandi kutseõppekeskuse direktor Tarmo Loodus.  Fotod: VIKK / Ott Kukk

Pealkiri pärineb Viljandi kutseõppekeskuses (VIKK) jaanuari lõpus toimunud kutsehariduse seminarilt, kus arutleti HEV-noorte hariduse võimaluste, takistuste ja probleemide alguse üle. 

Seminari eestvedaja ja kutsekooli kauaaegne juht Tarmo Loodus sai päeva sisse juhatades kohe vastata küsimusele, missugune kool on erilistele noortele parim. „Olen pidanud loomulikuks, et kutsekool on maakonnas kõikide jaoks ja ka erivajadusega inimesed peavad siit hariduse saama,“ vastas Loodus. 

Tema meelest on erikool eriliste laste jaoks kõige mõistlikum haridusasutus. Selle seisukoha toetuseks on tal oma kooli kogemus. „Õpetame erikoolist ja kaasavast haridusest tulnud noori. Erikoolist tulnud on kutsekoolis õppimiseks paremini ette valmistatud,“ rääkis Loodus. Neil on olemas paljud lihtsad oskused, nad tunnevad kella, on töökad, on harjunud rutiinset tööd tegema jne.   

Euroopast tulenevad õigused 

Euroopa sotsiaalõiguste kohaselt tuleb erivajadusega inimesele tagada teistega võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, õiglased töötingimused ning sotsiaalkaitse ja kaasatus. Kutseharidus on üks võimalus need võimalused tagada. VIKK-il on selles pea paarikümneaastane kogemus – 2003. aastal asus seal õppima esimene LÕK-kursus. Nüüd õpib kuuel erialal 90 HEV-noort. Viljandi maakonnas on keskeltläbi 300–400 puuetega inimest, kes võiksid olla seotud alus- ja kutseharidusega. 2500 erivajadusega inimest on tööealised. 

„Meil kutsekoolis ja maakonnas on väga vähe spetsialiste, kes puuetega inimestega tegelevad. On lootusetu tahta, et kõik saaksid enda jaoks parima hariduse,“ arutles Loodus. Kutsekool on vahend eesmärkide saavutamiseks, mitte eesmärk ise, rõhutas koolijuht. Eesmärk on minna pärast lõpetamist tööle. Kuid kutsekoolidel pole võimekust õpetada kõiki HEV-inimesi ja Astangu keskuse vastuvõtuvõimelgi on piirid. 

„Me ei suuda maailma ära parandada, aga suudame mõjutada mõningaid protsesse, eriti neid, mida ise kujundame,“ lausus Tarmo Loodus koosolijaile innustuseks. Mõttevahetuseks oli võetud aega kaks päeva ning lisaks umbes 30 kohalolijale jälgis veebis sündmust teist sama palju inimesi. 

Kas ja kuidas hoolib HTM?  

Nagu HTM-i kaasava hariduse peaekspert Ave Szymanel oma ettekandes osutas, on HEV-õppijate arv järjepidevalt kasvanud. Sel õppeaastal omandab haridust 1767 erivajadusega noort. Kõige rohkem on nende seas püsiva õpiraskusega, käitumisraskusega ja lihtsustatud õppelt tulnud õpilasi. Ja on ka neid, kes kutseõpet alustades ei oska selleks piisavalt eesti keelt. 

Ave Szymaneli sõnul on ministeerium välja andmas kaasava hariduse raamatut, kus on kirjeldatud peamised lähtekohad, põhimõisted ja head kogemused. 

Haridusvaldkonna arengukavas 2021–2035 on käsitletud, kuidas toetada õpilase üleminekut ühelt haridustasemelt teisele. Tähelepanu pöörab ministeerium ka sellele, et teave lapse tervise kohta hakkaks paremini liikuma. Kuid kõigepealt tegeldakse lisa- ja kutsevalikuõppega. Plaanis on uurimus, et leida nende arendamiseks parimaid viise. Peaekspert rääkis ka, et välja on töötatud paindlikud tugimeetmed, mida saab kohandada vastavalt kutseõppes õppija arengule. 

Et tugispetsialiste on meil liiga vähe, see on ministeeriumis teada. Szymaneli sõnul peetakse oluliseks toetada tervikuna haridustugiteenuseid ja kutseõpetajaid. Väljatöötamisel on juhendmaterjalid ja käsiraamatud ning uuendamisel HEV-laste tugisüsteem. Vaadatakse üle ka hindamine, et läheneda õpilase, õppija, lapse toetamisele terviklikult ning tekitada nn ühe ukse poliitika. 

Lahendusi otsivad sotsiaalministeerium ja HTM koos kolmele väljakutsele: et asjaajamine teenusele pääsemiseks ei oleks liiga keeruline; et leitaks sobiv tugimeede õpilase toetamiseks ja et pakutav teenus toetaks õppija arengut. 

„Eesmärk on, et lapsega seotud asjaajamisi ei oleks liiga palju,“ sõnas peaekspert ja lisas, et töös on ka õppekavade laiendamine ning koostöös Kutsekojaga vaadatakse üle kutsesüsteem. 


KÜSIMUSED-VASTUSED

Peaeksperdi ettekandele järgnesid küsimused ja kommentaarid 

Kuidas kutsekool saab ilma täiendava ressursita tugiteenust rakendada? 

Ave Symanel.

Ave Symanel: Kui ei ole ressurssi, siis saab ära hinnata ressursivajadused, mida on toetamiseks vaja, ja kus on ressursivõimalus – kas toetada saab töötukassa, rehabilitatsioonisüsteem. Meil on koole, kus on see oskusteave olemas.  

HEV-laste arv kasvab. Milline on teie sõnum sellele õpetajale, kellel on tavakoolis klassis 24 õpilast, neist pooltel mingi erivajadus? Kuidas ta peaks hakkama saama? 

Pole häbiasi küsida abi tugispetsialistilt või koolijuhilt, kes saab olla õpetajale abiks, leida lisaressursse või metoodilisi lahendusi.

Kui klassis on palju väga erinevate häiretega lapsi, on õpetajad tihti nii koormatud, et nad on läbipõlemise äärel. Inimesi on juurde vaja.  

HTM saab toetada pädevuste poole pealt. Kui mõtlete raha, siis see on koolipidajatega läbirääkimise koht.

Väga palju HEV-õpilasi elab õpilaskodus. Ministeerium ei tohiks ära unustada personali, kes nendega seal tunnivälisel ajal töötab.  

See teema on meil reformi käigus tõstatatud ja me ei unusta seda. 


Eili Rohtla.

Erikoolist kutsekooli – noor on valmis õppima

Millise ettevalmistuse saab HEV-õppija, et jätkata kutsekoolis, sellest kõneles VIKK-iga pikka aega koostööd teinud Ämmuste kooli direktor Eili Rohtla. Tema sõnul teeb elu keeruliseks see, et väga tihti ei ole lapse erivajadus ametlikult kuskil kirjas, aga tema erijooned ei võimalda tal hakkama saada. Rohtla tõstatas küsimuse, kas kutsekooli astudes oleks vaja iseloomustust, nagu oli varem. 

Igas maakonnas on veel säilinud erivajadustega laste koolid, kus töötavad kogemustega inimesed. „Mina olen erikoolide poolt,“ sõnas Rohtla. Kui vanematel on õigus valida oma lapsele parimat kooli, siis samasugune õigus peab olema ka erivajadusega lapse vanemal. Laps peab tundma end koolis turvaliselt ja hoituna, tal peab olema võimalus kogeda edu ja leida sõpru. 

Kutsekoolis õppimiseks on vaja kolme olulist oskust: funktsionaalne kirjaoskus, võime mõista teksti ja sotsiaalsed oskused. Ämmuste kooli õpilased käivad kolmapäeviti VIKK-is nagu kutsevalikuõppes. Lapsed näevad kooli, saavad tuttavaks õpetajatega, proovivad erialasid, ja kui nad õppima asuvad, on neile kõik juba tuttav. Väljalangejaid nende seas peaaegu pole. „Ja enamasti leiavad nad pärast endale ka töökoha,“ lisas Rohtla. 

Probleemiks võib kutsekoolis osutuda rutiini muutus või teadmatus, kelle poole pöörduda. Osa asju tuleb neile kohe kooli saabumisel selgeks teha, ning kui vaja, siis rääkida üle, soovitas Rohtla. 

Samuti soovitas ta suhelda lapsevanematega. Ligipääsu puudumine delikaatsetele isikuandmetele, mis on kutsekooli õppima asuvate HEV-noorte puhul vastuvõtjaile mureks, ei ole erikoolis Rohtla sõnul probleem. „Kui oleme küsinud lapse arenguga seotud küsimusi või kui vanem tuleb lapse dokumentidega kooli, ütleme, et me ei küsi uudishimu pärast, vaid selleks, et saaksime last toetada,“ rääkis Rohtla ja toonitas meeskonnatöö tähtsust. Väga oluline on tema sõnul ka õpetaja hoiak. Erilised lapsed võivad olla väga tähelepanelikud ning neid katki teha on väga kerge. „Mida rohkem ta eakaaslastest erineb, seda tundlikum ta teiste reaktsioonide suhtes on,“ sõnas koolijuht. 

Küsimusele, kas kaasav haridus või erikool, vastas Rohtla: kui õpetaja peab tegelema erivajadusega lapsega rohkem kui teistega, siis võitjaid ei ole. Kui riigile on odavam erivajadustega laste koolid ära kaotada, siis tulevikus osutub see kulukamaks. „Meie lapsed lähevad tööle ega hakka toimetulekutoetust taotlema, ülejäänud seltskond küll,“ põhjendas Ämmuste koolijuht. Kuid valikuvõimalused on HEV-noortel napid. Kas on vaja, et kolm kutseõppeasutust pakuvad üht ja sama eriala, näiteks puhastusteenindust või kokaabi, küsis Rohtla. Ka erivajadustega inimestel on oma huvid ja nad tahavad kuhugi jõuda.

Ämmuste koolis on kõik õpilaskodus töötavad kasvatajad sotsiaalpedagoogi haridusega. „Võite kutsuda mind, kui abi vajate, või pöörduda oma maakonna spetsialistide poole, aga ma soovitan teha koostööd ja mitte jalgratast leiutada,“ pakkus Rohtla oma ettekande lõpuks. 


3 kommentaari teemale “Ka mina tahan tööd teha!”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Õige pealkiri,
    kuid samas on kooli (ka kutseõppeasutusse) toodud IDEOLOOGILISED põhimõtted – õpetame kõiki koos, sest elus tuleb ju koos töötada … Ilus mõte! Aga ÕPPIDA-ÕPETADA normlastega koos ei saa VAIMSETE erivajadustega ja nn käitumishäiretega (kasvatuseta – pätistunud) õpilased. Siis jäävad õpetuseta mõlemad – metoodikad on ju täiesti ERINEVAD! Ja lõpetagem siin jutt TUGIISIKUTEST – nii raiskame vaid raha ja inimesi!

    Kutseõppeasutuses saab suurepäraselt õpetada LIHTSAMAID (!) erialasid neile, kel arukus (IQ) 50-70, kuid ERALDI rühmades. Kui üritame Läänest tulevaid “soovitusi” täpselt täita, siis hukutame oma RAHVUSLIKU kooli. Soovituste asemele tulgu TEADUSPÕHINE lähenemine!

  2. Peep Leppik ütleb:

    P.S.
    Statistika näitab viimasel ajal HEV-laste osa pidevat SUURENEMIST. Selle TEADUSEST lähtuvad põhjused on järgmised –

    1) Juba 1920-ndatel tehti Suurbritannias kindlaks, et lapsed, kes olid sigitatud PURJUS PEAGA sündisid MADALAMA IQ-ga. Ema ebatervislik toitumine ja mõnuainete pruukimine looteperioodil mõjutas ka lapse IQ-d

    2) Kui ema vanus on esmasünnitmisel üle 40-ne eluaasta, siis on risk sünnitada Downi sündroomiga laps üle paarikümne korra suurem, kui noorel emal.

    3) Kui meil kuulutati laps täiskasvanuga võrdseks, siis on “unustatud” osas kodudes lapsega tegelemine – tema ARENDAMINE. Aga lapse areng kulgeb ju kriitiliste perioodidega. Kui näiteks 1-2-aastasel on jäänud kõne-keel välja arendamata, siis on hiljem võimatu seda kompenseerida. Logopeed ei ravi ARENGU puudujääke .. Jne

    4) Koolieelsel ajal pannakse alus isegi LAPSE tulevasele MÕTLEMISELE! Selleks peab lapsel olema VÕIMALUS VAHETULT ja aktiivselt puutuda kokku ümbritseva maailma KEERUKUSEGA.

  3. Peep Leppik ütleb:

    P.P.S.
    Tänasesse Eesti kooli-haridusse on toodud ameerikalik põhimõte – kooli ülesanne on õpilaste ELUS TOIME TULEKUKS ette valmistamine. See põhimõte SOBIB VAID enamiku HEV-laste koolitamisel (sedagi osaliselt). Normlaste puhul on niisugune lähenemine väga LABANE-RUMAL, millega välistame noorte vaimse (intellektuaalse) ARENDAMISE, mis INIMESE puhul tähtsaim. Nii elame varsti “lollide maal”… Vaadake, kes neid “uusi” põhimõtteid levitavad!

    ARUKUSE (IQ) arendamine vajab koolis pingelist tööd õpitava mõtestamisel ja SALVESTAMISEL MÄLLU. Just mälus oleva materjali hulk aitab käivitada mõtlemisoperatsioonid – MÕTLEVA INIMESE, kes ise OSKAB elus toime tulla … (vt ka videoloeng “Inimese kujunemine arukaks olendiks”). Nii on alati olnud! Ameeriklased ostavad ju ajud sisse – raha-raha (vt eelmise aasta Nobeli laureaadid TEADUSES).

    VÕI EI SUUDAGI ME ENAM ISESEISVALT MÕELDA?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!