Kaasava hariduse puhul on keskmes iga lapse vajadused

Tuge vajavate laste arv on koolides pidevalt kasvanud ning see nõuab õpetajatelt täiendavat tähelepanu ja erioskusi. Iga viies Eesti üldhariduskooli õpilane vajab õppimisel täiendavat toetust. Kuigi tugispetsialistide arv kasvab aasta-aastalt, ei ole paljudes koolides ja veel enamates lasteaedades tugiteenused hästi kättesaadavad.

Üks kaasava hariduse näitaja on tavaklassidesse kaasatud tõhustatud ja erituge saavate õpilaste osakaal kõigist tõhustatud ja eritoega õpilastest. See näitaja on viimastel aastatel kasvanud. 

Alates märtsist kajastab Õpetajate Leht kaasava hariduse arengut ja tugiteenuste kättesaadavust maakondade kaupa. 

Seda, miks rakendatakse Eestis kaasavat haridust ja mis on selle eesmärgid, selgitab sissejuhatavas loos haridus- ja teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg. 

Milline on kaasava hariduse kontseptsioon lühidalt? 

Kaasav haridus on inimõigusi arvestav ja heale haridusele ligipääsu võimaldav lähenemisviis, kus lapsed tajuvad sotsiaalset integratsiooni ja kuuluvustunnet laiemas sotsiaalses võrgustikus, hoolimata oma erivajadusest. 

Kaasamine saavutatakse laste aktiivse mõtestatud osaluse ja personaalse lähenemise kaudu, arvestades iga lapse täielikku potentsiaali. Lihtsamalt öeldes lähtub kaasava hariduse kontseptsioon põhimõttest, et igal lapsel on õigus saada temale vajalikul viisil kohandatud õpet võimalikult tavapärases keskkonnas.

Kaasav haridus ei ole toevajadusega õpilase mehaaniline paigutamine temale mittesobivasse keskkonda või toevajaduse sisuline ignoreerimine. Õppekorraldus muutub õpilase vajaduste muutumisel – kohane õppekorraldus liigub lapse vajaduste muutumisel.

Mis on praegu suurimad väljakutsed kaasava hariduse rakendamiseks Eestis? Miks ei ole paljudes koolides ja veel enamates lasteaedades tugiteenused hästi kättesaadavad?

Tugiteenuste kättesaadavus on vaid üks komponent õpilasele vajaliku toe pakkumisel. Üks väljakutse on veendumus, et kui laps ei õpi või ei käitu nii, nagu käitub enamik lapsi või nagu oleme harjunud, peaks temaga tegelema keegi teine – tugiteenuse osutaja, mõni teine kool … Mõnel juhul ei suudeta isegi kokku leppida, kes võiks tegeleda, ning tehakse ära vaid esimene samm – saadetakse enda juurest ära. 

Kahjuks oleme näinud juhtumeid, mis meenutavad stseeni „Kuulsuse narridest“, kus Vesipruul ja Tatikas õnnetut Pontut üle aia loobivad. Ei saa salata, et ongi keerukaid vajadusi, millega esimese hooga ei osata midagi peale hakata. 

Hea, kui jõuaksime selleski kokkuleppele, et oskuste või teadmiste puudumine on aktsepteeritav, kuid toevajadusega lapse kahjustamine mitte.

Keerukaim koht on õpetajate ettevalmistus, mille keskmes on olnud ajalooliselt nn keskmine õpilane ning teadmisi ja oskusi keskmisest erineva õpilasega toimetulekuks on nappinud. Kindlasti on arenguruumi õpetaja abide ja abiõpetajate rakendamisel, kellest võiks klassiruumis kõige enam abi olla. 

Mis on fookuses – kas kaasamisel käsitletakse ennekõike erivajadustega laste vajadusi või võetakse arvesse ka seda, mida vajavad teised lapsed ja õpetajad?

Haridussüsteem on Eestis solidaarne. Meil on lapsed, meie lapsed. Kõik lapsed. Ja ma tõesti pean silmas iga last. Kohatu on püüe vastandada erinevaid lapsi viisil, et kellelegi tema vajadustele vastava pakkumine tuleb kellegi teise arvelt. Meil on kõigil vajadused ja mitte kellegi vajadused pole vähem – ega ka rohkem – väärtuslikud kui teiste omad! 

Kuna need vajadused pole ühesugused, on tõesti nii, et ressurss ei pruugi jaotuda ühtlaselt. Kui klassis on kaks last, kes vajavad prille, siis nad vajavad neid. Ja poleks vist kohane nõuda, et kõigi vajadustele võrdselt vastates peaksid kõik lapsed prillid saama. Tõsisemalt, kaasamise definitsioonigi vaadates on selge, et mõtestatud kaasamisest saame rääkida siis, kui kõik saavad õppida ja õpetajad õpetada. Kellelgi ei saa olla siin vajadusi, mis teiste vajadusi ignoreeriks või seaks need väheväärtuslikule või eelistatud positsioonile.

On teada, et mida varasemas eas lapse arenguks soodne keskkond ja meetmed luua, seda väiksema ajakulu ning pingutusega on muutus paremuse poole võimalik. Samas ei ole saladus, et leidub ohtralt vanemaid, kes ei soovi lapse erivajadust tunnistada. Tagajärg: suur hulk lapsi jääb diagnoosimata, sest nende vanemad ei ole hindamise ja sekkumisega nõus. Mis on lahendus?

Diagnoos ei ravi, diagnoos ei taga õpet, pole mõistlik jääda diagnoosi kinni. Jah, see võib teha keerukaks asjaajamise, kuid ei anna alust mitte pakkuda seda, mida laps vajab. 

Õpilase toetamisel on võtmetähtsusega koostöö lastevanematega. Õpilase ja lastevanematega usaldusliku suhte loomine, lastevanemate juhendamine ja nõustamine ning aktiivne kaasamine õpilase arengut puudutavate otsuste tegemisse ja nende rakendamisse on õpetajaameti tavapärane osa. Seadus kohustab lapsevanemat tagama oma kooliealisele lapsele õppes osalemiseks kõik eeldused ning vanem peab tegema kooliga koostööd. Sealhulgas pöörduma kooli ettepanekul koolivälise nõustaja poole, kui selleks peaks tekkima vajadus.

Kui lapsevanem eelnimetatut ei võimalda, saab kohalik omavalitsus kasutusele võtta meetmed lapse õiguste kaitseks. Kui olukord on ka niivõrd keeruline, et sekkuma peab kohalik omavalitsus, peab siiski kool last õpetades lähtuma tema individuaalsetest vajadustest ja võimetest. Ehkki õpilane peab omandama õppekavaga ettenähtud õpitulemused, peab õpetaja jälgima õpilase arengut ja õpet vajadusel kohandama. Kuniks on leitud lõplik lahendus õpilase edasise õppetöö läbiviimiseks, ei tohiks õpilane oma arengus teistest oluliselt maha jääda ega kaotada motivatsiooni koolis õppida. 

Erivajadustega laste arvu paisumine muudab õpetajate tööd. Erivajaduste hindamine eeldab õpetajate asjatundlikkust, mis omakorda eeldab õpetajate nõustamist ning koolitamist. Õpetajatel on vaja teadmisi ja oskusi ka selle kohta, kuidas toetada hariduslike erivajadustega õpilasi klassitunnis. Kas õpetajate, aga ka koolijuhtide koolitamine kaasava hariduse teemal on kohustuslik või vabatahtlik?

Kehtiv õigus ei anna koolile just liiga palju võimalusi öelda, et kool ei õpeta kedagi mõne erivajaduse tõttu. Ehk vastates küsimusele, kas teadmised ja oskused on vabatahtlikud või kohustuslikud, siis kutsetegevuses on need möödapääsmatud. Jah, sõltuvalt õpilaste vanusest või ka koolist ei pruugi minna vaja väga avarat oskuste-teadmiste pagasit. Päris ilma ei tule aga kuidagi välja.

Kindlasti on vaja tasemekoolituse raames neid oskusi-teadmisi suurendada. Samuti saab seda teha täiendkoolituste abil. Samas nähtub ühest koolijuhtide seas tehtud uuringust, et mida rohkem on nad käinud kaasava hariduse teemalistel koolitustel, seda negatiivsemalt nad kaasavasse haridusse suhtusid.

Mitte kunagi varem pole olnud selliseid võimalusi täiendkoolitustel osaleda, ja seda väga suures mahus Euroopa maksumaksjate kulul! Aga on ka uuringuid, mis ütlevad, et õpetaja valmisoleku suurendamine pole ilmtingimata spetsiifilise oskusteabe taga, küll aga võimalus saada toetust ja abi vahetult klassiruumis, õigus ja võimalus ka eksida ning võimalus sarnases olukorras oleva kolleegiga asju arutada.

Mida ütlete neile õpetajatele, kes kahtlevad ja on pessimistlikud? 

Toevajadusega õpilast õpetada pole kerge. On helgemaid päevi ja neidki, kus saame teada vaid seda, mis kindlasti ei tööta. Üksi on see enamasti üldse võimatu. Rohkem või vähem, aga ilma täiendava toeta – kooli- või õppejuht, kolleeg, õpetaja abi või tugispetsialist – välja ei vea. Kui kütust ei ole, siis masin ei sõida, kahtlused on loomulikud. 

Keerulisem on lugu siis, kui pessimism hakkab igapäevast tegevust varjutama, tekivad ennast täitvad ootused, mis pole just liiga positiivsed jne. Väsinud ja kurnatud õpetaja ei ole hea õpetaja. Ennekõike on vaja, et õpetaja õpiks end hoidma. Hoidma töökorras ja tervena. Alles siis saab ta olla teistele toeks. See on haridusjuhtide jaoks suur väljakutse. 

Tugitöötaja vajab ka ise tuge

Läinud õppeaasta lõpul koondatud info põhjal nähtub, et vähemalt 21 kohalikku omavalitsust oli võtnud tugispetsialistid otse enda alluvusse, mõned neist on moodustanud eraldi keskused tugiteenuste osutamiseks ja mõned võtnud spetsialistid mõne osakonna koosseisu. Nii mõnedki omavalitsused planeerivad sama: võtta tugispetsialistid tööle omavalitsuse juurde. Tugispetsialistide tööle asumise toetamiseks on pakutud neile võimalust töötada meeskonnas, st omavalitsuse hallatavas tugikeskuses – selliselt on tagatud tugispetsialistidele võimalus omavahel arutleda, nõu pidada ja kogemusi vahetada.

Tugispetsialistide keskuste loomise suurima kasuna on toodud välja eelkõige ühtlasem teenuste tagamise võimalus üle kogu piirkonna. 

Kohalike omavalitsuste koostöö ja koolivõrgu nõunik PIRET SAPP, millised on tugispetsialistide keskustesse koondamise plussid?

Tugispetsialistide koondamine kohaliku omavalitsuse juurde on aidanud tagada tugiteenuste kättesaadavust haridusasutustes ühtlasemalt, sh juhtudel, mil ühes asutuses oleks muidu spetsialisti töökoormus liialt väike. Tugispetsialistide ressurssi koondades saavad nad rohkem oma erialast tööd teha ning ühtlasi rohkemad lapsed tuge. Ka võimaldavad tugikeskused spetsialistidel meeskonnana töötada ja üksteisele toeks olla. 

Riigikontrolli tugiteenuste audit näitas, et kui äsja kooli lõpetanud tugispetsialist läheb kooli ainukese spetsialistina tööle, ei pruugi ta sinna kauaks jääda. Alustaval tugispetsialistil on toetava meeskonnata keeruline hakkama saada ning sageli tuleb ette läbipõlemist, mis mõnel juhul viib ameti vahetamiseni. Seetõttu on oluline lisaks tugispetsialistide juurdesaamisele tagada neile tugivõrgustik. 

Mil moel saavad kohalikud omavalitsused toetada tugispetsialistide tööleasumist? 

Kõlama on jäänud atraktiivsed töö- ja palgatingimused, tugivõrgustiku olemasolu ning lapse märkamise ja abistamise koordineeritus kohaliku omavalitsuse tasandil, sh koostöö haridus- ja sotsiaalvaldkonna vahel. 

Alates 2018. aastast lisandunud tegevuskulutoetus on võimaldanud kohalikel omavalitsustel maksta tugispetsialistidele ka väärilist töötasu. Haridusasutuse tugispetsialistide keskmine brutokuupalk on võrreldes 2017. aastaga kasvanud enam kui 40 protsenti. Kooli tugispetsialisti 2020. aasta keskmine brutokuupalk oli 1426 ning lasteaia tugispetsialisti 2020. aasta keskmine brutokuupalk oli 1331 eurot. 

Tõenäoliselt võiks alustavale tugispetsialistile kõige olulisem olla toetava kolleegi nõu ja teadmine, et ta ei ole keerulistes olukordades üksi. Lisaks sisulisele toetusele on tugispetsialistide tööleasumist toetatud aga ka sõidukompensatsiooni ja majutusvõimaluse pakkumisega.