Kaks õpetlikku päeva
Tallinna Ülikoolis korraldatud juubelikonverentsiga tähistati kõrgharidusega klassiõpetajate koolitamise 65. aastapäeva.
Tõdemus, et paari päeva jooksul saab palju kasulikku teha või teada saada, kehtib ka praegu, vaatamata kõigile piirangutele ja muudele takistustele. Sain minagi üle hulga aja osaleda päris konverentsil, kus kõnelejaid-osalejaid sai vahetult näha ja kuulata.
Kui täpne olla, siis päris alguses (1928) Tallinna Pedagoogiumis veel kõrgharidust ei omandatud, see algas alles 1957. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudiga ja on jätkunud praeguseni. Ajalugu tasub tunda ja selle eest hoolitses TLÜ emeriitprofessor Leida Talts, kelle sisutihe ettekanne pani mõtlema kasvatusteadusliku aluspõhja vajadusele igasuguses õpetajakoolituses.
Ainus viieaastane ja integreeritud õpe
Tähelepanu vääris meeldetuletus, et klassiõpetajate koolituse õppekava on praegu ainus viieaastane ja integreeritud õpe. Ehk just sellepärast püsivad klassiõpetajad kauem erialasel tööl. On ju ütlematagi selge, et koolis toimetulevaks õpetajaks kujunemiseks ei piisa kolmeaastasest bakalaureuseõppest.
Kõik õpetajad ja ka koolijuhid vajavad laia kultuuripilti, samuti noore inimese sotsiaalseks küpsemiseks vajalikku aega. Mitmel korral räägiti, küll vestlusringis, küll kuluaarivestluses, vajadusest taastada kaugõpe.
Klassiõpetaja roll on kahtlemata oluline nii kooli kui ka ühiskonna seisukohalt, ent oluline on tagada lapse ladus liikumine lasteaiast kooli, sealt omakorda edasi järgmistele haridusastmetele. Igaühel neist on oma eripära ja mis tahes astmel vajaka jäänu takistab lapse edasist arengut.
Kõneldi ka klassiõpetajate kvalifitseerumisest põhikooli aineõpetajaks. Praegust õpetajate puudust silmas pidades on see oluline teema, kuid igaühest siiski matemaatikut ega muusikut ei tule. Jutuks võeti seegi, mida oleks õpetajatel endal tarvis teha, et neid rohkem märgataks ja tunnustataks.
Murejutte oli ka
Koroona tingimustes on sagenenud konfliktid ja õpetajate ning õpilaste vaimse tervise probleemid. Üle hulga aja oli võimalus kuulata head koolipsühholoogi, kes tunneb tegelikkust ja oskab kohandada toetamise võimalusi abivajajatele. Kärt Käesel rääkis õpetaja enesehoiust. On väga oluline analüüsida oma tööd ja mõista, mis ja kes aitavad läbipõlemist vältida.
Õpetaja kui professionaal oskab loodetavasti saavutada töö ja taastumise ratsionaalset tasakaalu. Tähtis on luua ja hoida toetavaid suhteid tööl ja eraelus. Teada on aga, et õpetaja üldjuhul ei kurda ega otsi ka aktiivselt abi kui tahes rasketes olukordades. Põhjusi selleks on palju. Kui varem oli meedia õpetajate suhtes pigem negatiivselt meelestatud, siis viimasel ajal võib leida ka midagi positiivset. Õpetajate stressi põhjuste uuringuid on varasemast rohkem, vältimaks professionaalsete õpetajate lõplikku lahkumist koolist.
Kõneleja soovitas kasutada tugiliini teenuseid ja osaleda meeleolu parandamise kursustel, samuti on kasu rahulikust ja objektiivsest eneseanalüüsist ning koostööst kolleegidega. Uusi ja kasulikke vaatenurki õpetajatööle on nii noortel kui kogenud kolleegidel.
Teemat jätkas Liis Rooväli Tartu Ülikoolist, kes juhtis tähelepanu riskifaktoritele ja suitsiidide ennetamise võimalustele. Varasemast terasemalt on tarvis jälgida noorte muutunud käitumist ning vajadusel tagada riiklikult psühhiaatriline abi. See on praegu raskesti kättesaadav ja igas kohalikus omavalitsuses pole psühholoogigi.
Noorte psüühilised probleemid on kõige sagedamini seotud nn edukultusega.Põhikooli oivik leiab gümnaasiumisse tulnuna, et ta polegi enam klassi priimus, vaid temasuguseid on teisigi. Paljusid noori segab õppimast töölkäimine.
Tund veebis, tund raamatuga, tund väljas
Konverentsi säravaima esituse pakkus Ilmar Tomusk. Keeleametnikust lastekirjaniku ja praktiseeriva õpetaja tähelepanekud võtsid kokku praeguse nn moodsa aja dilemma. Ilmar Tomusk õpetab 12. klassis loovkirjutamist, mis tema sõnul tekitab masendust. Tänapäeva abiturient ei oska oma väheseid mõtteid sõnastada, õigekirjast rääkimata.
Kõneleja viitas uuringutele, mis käsitlevad raamatust ja ekraanilt õppimise erisusi. Õpilased ei suuda enam lugeda näoilmeid, kehakeelt, ei pane tähele ka olulisi detaile vahetus elukeskkonnas. Õpetajana oli ta korraldanud õpilastele nn digipaastu ning vaatlusoskus ja suutlikkus olulist märgata taastusid. Inimese aju tekitab reaalsuse sellest, mida ta arvab reaalse olevat, sageli veebikogemuse alusel. Tomuski sõnul on vaja tasakaalu digiriigi eufooria ja selle vahel, mis lapsele või noorele hea.
Tema retsept on järgmine: üks tund veebis, üks tund raamatu lugemist ja üks tund liikumist värskes õhus. Seda järgib ta ka ise ning soovitab ulatuslike digipööretega olla ettevaatlik.
Masinad ja tehnoloogiad tulgu õigel ajal. Lõppude lõpuks tuleb mõista vana tõde, et käeline tegevus ja mõtlemise areng on omavahel seotud. Meie praegune PISA edu pole digiedu. Meie edu aluseks peab Tomusk lugemist, mis algab lastele ettelugemisest. Ja kodus peab kord olema ning ilma arusaamiseta normidest ei teki ka ennast juhtivat õpilast vanemas kooliastmes.
Aju peab reaalse maailma enne selgeks õppima, kui hakkab virtuaalreaalsust kasutama. Kõneleja viitas ka Marc Tuckerile, kelle arvates on eesti õpilaste PISA edu alus see, et meie lapsed loevad ja kirjutavad palju ning et meie koolis arendatakse mitmeid valdkondi (meil on paljude ainetega entsüklopeediline õppekava).
Tehnoloogiad muutuvad, nt 1930. aastatel õpetati filmiga, siis tulid videod ja õpimasinad. Kuid kunagi ei tohi keskenduda parasjagu kõige paremini müüvale tehnoloogiale. Samuti soovitas ta lugeda Jaan Aru käsitlusi õppimisest ja loovusest.
Nentisin, kui palju on inglise keel juba konverentsil kõnelnute eesti keele kasutust mõjutanud. Isegi eesti keele ehk meie emakeele didaktika juhtloosungiks kuulutati „Art is everywhere!“. Kunstiõpetus on oluline kindlasti, kuid keeleoskust tähistatakse siiski mõistega language arts. Vaatamata eelkirjeldatule näib siiski, et kooli- ja kõrgkoolipedagoogika küsimuste arutelud on käivitunud mitmekesisuse suunas. Aitäh korraldajaile!