Kappadi-kolks! Ehk esimesele klassile „kõik ühes“

3. veebr. 2022 Mahta Mõhk endine emakeeleõpetaja, pensionär - 2 kommentaari
Joon ümber pildi. Tööülesandeid on raske välja mõelda, tulemust on aga tihtipeale raske mõista. Millele siis ringi ümber tõmbama peab?

Elame taadiga maal, kütame ahju puudega ja pensionist jääb pärast elektriarve maksmist veel veidi järelegi. Olen emakeele ja kirjanduse õpetaja. Tõsi küll, endine, aga usun, et mu teadmised ei ole veel rooste läinud. Eks veenduge ise, kui te järgnevat loete.

Nüüd siis asja juurde: miks ma teile kirjutan? Eks ikka selleks, et värske kogemuse ajel muljeid jagada. Tütrepoeg Juku, kellel pool esimest klassi juba läbi käidud, saadeti meile koolivaheaega veetma. Mulle pandi südamele, et ma suure puhkamise kõrval tema lugemisoskust turgutaks, ka aabits koos töövihikuga pandi poisile kaasa.

Hakkasime siis seda aabitsat ja töövihikut vaatama. Impressumi järgi on Mauruse kirjastuse „Jutulinna aabits“ (2020) koguni koolis „läbi proovitud“. Ja Õpetajate Lehes (07.06.2021) on juttu katsetajatest ja heaks kiidetud lugemispisikutest. Aabitsa retsensent on TÜ haridusteaduste instituudi magister Maria Jürimäe. Kontseptsiooni autor on Õnne Ints, tekstid kirjutas Kätlin Vainola ja pildid joonistas Elina Sildre. Väljaandja kinnitab õpiku vastavust põhikooli riiklikule õppekavale ning haridus- ja teadusministeeriumi poolt õppekirjandusele kehtestatud nõuetele.

Tarakanid ja sõimelapse sõnavara

Enne kui tähtede õppimise juurde asutakse (selleks ju ongi aabitsad mõeldud – nii enne kui nüüd!), on selles aabitsas kaks lehekülge sissejuhatavat teksti, mille vist õpetaja peaks lastele ette lugema, sest laps veel ilmselt lugeda ei oska. Kasutatud on nii trüki- kui ka kirjatähti. Sissejuhatavaid tekste lugedes ei selgu, mis see „Jutulinn“ (kunagi oli Jutulind tegelane multifilmis „Kolmanda planeedi saladus“) õigupoolest on – kas linn, lasteaed või kool, kõigil sama nimi? Ja miks Jutulinn? Valmistume ju ikka lugema õppimiseks!

Ja aabits algabki a-tähe õppimisega, nagu ikka kombeks olnud. Kahekõnest, mille kümnest repliigist seitse lõpevad hüüumärgiga, ei saa me muud teada, kui et poisil ja tüdrukul on samasugune aabits. On see tõesti üllatus, mille peale „Ahaa!“ öelda? Alates 13. leheküljest hakkavad õpiku ja töövihiku lehekülgedel ringi sibama mingid tarakanilaadsed putukad. Küsisin poisilt, kuidas õpetaja neid elukaid käsitles – Juku ütles, et ega neist juttu olnudki. Kasu ka ilmselt mitte.

Pilt leheküljel 10 on ikka tõeline „varalaegas“. Lisaks laste selja taga rippuvale tähestikule kulgeb põrandal tarakan, õpetaja laua külje peal vist kärbes, seinal (taga) ripub ämblik, kapi peal on lillepottide vahel muld. Pildi all on kirjas „Ava oma aabits!“, aga paraku on vaid ühel lapsel aabits avatud. Ühel lapsel polegi aabitsat. Ja kas tõesti peab joonistama lapsi sellise ilme, pilgu ja kehahoiuga? Ongi nad siis autorite arvates sellised?

Poiss läks vanaisaga „meeste asju“ ajama, mina uurisin aabitsat edasi. Leheküljelt 7 leidsin hulga „reegleid“, mis on kõik laused, aga nende lõpust on punkt puudu. Edaspidi tuleb punkti panemist ju lastele õpetada, ei saa aru, miks ei võiks seda siis kohe õigesti alustada? Selliste näidete rida võiks jätkata pikalt, aga uurime parem „sisu“. 

Mõtlesin hoolega, mida ja miks selles aabitsas õpitakse ja õpetatakse. I-tähe juures (lk 21) on kummaline kahekõne.

Tita, I-I!

Mis tita tahab?

II-II!

Mis see on? Kas pliit?

Ei!

Kas sai?

Ei!

Piim?

Jaa! I-I!

Jääb arusaamatuks, kas titaks nimetatu annab küsimustele tõepoolest ise selgesõnalisi vastuseid või teeb seda keegi tema eest. Keda sellise dialoogiga on kavatsetud köita? 7–8-aastaseid? Neid alahindab kohati ka aabitsa sõnavalik, seesama „tita“, aga ka „kiisuema“ jt. Kooliteed alustanud laps pole keeleliselt jäänud ometi sõimeikka, ent ka siis ei pea temaga pudistama.

Palun pidage piiri!

Mida edasi, seda enam pakkus aabits ebameeldivaid üllatusi, tekitas küsimusi ja minu mõistus kippus otsa saama, sest see, mis aabitsas kirjas, polnud enam tavalise eesti keele moodi, keele ilust ei maksa rääkidagi. Igas tekstis on valdavalt lühikesed või lausa elliptilised laused, peale selle kuhjaga igasugu hüüatusi.

Koolilapse keelelise arengu toetamiseks on aga oluline kiiresti välja kasvada artikuleerimata „ahaa“-de ja „ohoo“-de keskkonnast ning aidata tal saavutada kontakt mõtestatud tekstiga.

Aabitsas (nt lk 18, 19, 29 jne) on liigagi palju liiklusega seotut. Väidetavalt transpordiametiga koostöös valminud liikluslehed on haaranud enda alla arvestatava osa aabitsast. Selgitus, et „aabitsa kõrval pole eraldi liiklusaabitsat tarvis kasutada“ (Jälle „kõik ühes“?), ei vabanda aga näiteks vöötrajal kollase tulega tänava ületamist (lk 19).

Koomiksite ja pildiseeriatega on kerge õpikut täita, aga ühetaolisus tapab huvi. Arvatakse vist, eelkõige kõrgemal pool, et kadumaläinud motivatsiooni ja tekkinud õpilünki saab mõnepäevaste suviste laagritega mängeldes „parandada“, ministeerium on 2022. aastaks lubanud lausa 12 miljonit eurot, mida koolid kindlasti kasutada oskavad.

Küsida oleks autoritelt palju, aga piirdume vähemaga. Leheküljel 64 on tekst „Palun pidage piiri!“. Sedasama tahaks öelda autoritele, ent otsustage ise (sulgudes siin ja edaspidi minu emotsioonid).

Pärtel poksib pargis. Ta tuleb poksitrennist. Täna õpiti uut lööki. Pärtel on poksis hea. Talle meeldib igal pool (???) poksida. Tuleb Sass. Pärtel on lõbus. (???) Ta poksib Sassi nina all. Sass naerab. Üks löök läheb vastu pead. (Kas ikka löök läheb ise? Ju „lõbus“ Pärtel ikka lõi ise vastu Sassi pead.) Sassi prillid kukuvad maha. Sass enam ei naera. (Kas oleks põhjust?) Ta võtab prillid ja läheb edasi. (Ehk ikka koju või koguni arsti juurde?) Pärtel poksib nüüd puu all. Ta poksib puud. Põmm ja põmm!

Minu arvates on Pärtel rumal ja agressiivne, selge erivajadusega poiss, sest normintellektiga laps puu kallale ei lähe ja tema löögid „ei lähe” ka kellelegi vastu pead. Puuga poksimine on üsna tulutu, sest puu ju vastu ei poksi. Jälle on autorid kimpus, pole nad ilmselt ka abi otsinud, ja siia lisandub uskumatu arusaamine poksimisest.

Siis jookseb taas üks tarakan üle lehe ja teksti teises osas käsib oravaema Pärtlil piiri pidada ning ilmselt puuõõnes pikutavaid (???) poegi mitte segada. Pärtlil jääb õigust ülegi: „Ma ei teadnud.“ Paistab, et teadmiste ja arusaamise puudus on nii Pärtli kui aabitsa autorite põhihäda. Kui oravaema ütleb, et poksida ju võid, aga ära teistele liiga tee, siis on Pärtel järsku kurb ja jookseb Sassi juurde. (Ei tea küll täpsemalt, kuhu …)

Kas tõesti esindab „Palun pidage piiri!“ aabitsa tutvustuses lubatud väärtuspõhiseid tekste? Lisaks nn lugude kummalisele sisuvalikule on nüüd juba kaheldav ka see, kas autorid suudavad valida aabitsa kasutaja jaoks sobivat keeleregistrit. Kui üks agressiivne poiss teeb teisele liiga ja käitub ka looduses jaburalt, siis on oravaemakese moraalilugemine oma pikutavate poegade nimel küll selline ninnu-nännu, mis ajab esimese klassi õpilase pigem naerma. Niisugused vägisi konstrueeritud tekstid on sisemise loogikata ja seeläbi üsna lugejavaenulikud.

Ei aita ka lapse nakatamine moodsate lugemispisikutega. Näiteks see, et Sass „läheb edasi“, hiljem aga Pärtel „jookseb Sassi juurde“ – kas Sass jäi n-ö kulisside vahele ootama, et peategelane saaks tema juurde oma kurbust (kahjuks mitte häbi või piinlikkust) väljendama minna?

Aga minu mõõt sai täis, kui jõudsin tekstini „Kepsakad kappajad“ (lk 74–75). Tegelasteks on seal jälle loomad – olgu öeldud, et looduslikust materjalist ja tikkudest meisterdatud – ja tekst ise järgnev.

Äratus! Mis me täna teeme? – Hakkame jooksma. – Kes on kõige kiirem? – Hakkame parem roomama. – Ei, meile ei meeldi roomata. (Kas õpetaja ikka seletab roomamise mitmetähenduslikkust?) Ja järsku: Kappame koos – Jaa! (Kuhu ja miks, ei tea.) Loomad võtavad hoogu ja algab kappamine. Kõige kiiremini kihutab suur kits. (Kappab või kihutab?) Tema järel on põder. Ainult hobune jääb maha. (Teksti liigendab üks tarakan.) Ta kappab naljakalt. Kappadi-kolks, kappadi-kolks. Kõik hakkavad naerma. Kits näitab ette. Hobune proovib uuesti. Kappadi-kolks. Hobune on väga kurb.

Miks nad naeravad? Lugemispisikud (üks punane ja teine beež) on avastanud (lk 75), et hobusel on üks jalg lühem kui teised. On need pisikud selles raamatus ainsad, kellele on mõistust jagunud?

Loomad saavad aru. Nad on teinud vea. Nad kiusasid hobust oma naeruga. Kirjutame lastele kirja. Nad saavad hobuse jala korda teha.

Kasvatuslikku on kõiges selles autorite arvates ilmselt jälle kuhjaga, soovgi kõlab „Aita abivajajaid!”, ent minul hakkas kõhe. Kas aabitsas on tõepoolest koht lugudel, kus lähtutakse tagantjärele tarkusest: tehakse kõigepealt lollusi või väärituid tegusid ja siis hakatakse neid „lappima“ – paraku üsna ebaadekvaatsel moel? Hullem veel kui puuga poksimine.

Kui loo pealkiri on „Kepsakas kappamine“, siis tahaks küll teada, mis selles loos kepsakat on ja kas see sõna on ikka esimese klassi lastele tuttav? Kas see on autoritele tuttav? Alliteratsioon taktitusi ei õigusta. Tekstide sisuline väärtus peaks nende näidete põhjal vägagi selgeks saama nii õpetajale kui ka õpilasele.

Ja milleks pakkuda lastele pseudoreaalsust? Kuidas need kastani- või tammetõruloomad siis ikka jooksevad, roomavad ja kappavad? Mõtlesin hoolega, miks on tekstis sõnapaar kappadi-kolks? Ja kuidas seda kolksu 7-aastasele selgitada? Ukse ja värava saab kolksuga kinni lüüa, kruusi saab kolksuga lauale panna. ÕS toob näitelauseks ka „Sai kolksu pähe“. Kellele ja milleks see kolks siis mõeldud on? Paistab, et eelkõige kogu õppematerjali iseloomustamiseks. Tegelikkusega tutvumiseks käisime Jukuga naabrionu juures päris hobust vaatamas ja saime saanisõitugi. On ju tänavu päristalv ja päris hobuse jalad on kõik ühepikkused.

Kes vastutab sedasorti õppevara eest?

Hoopis omaette teema selle aabitsa puhul on kõik, mis puudutab emakeeleõppe metoodikat. Üks aabitsat läbiv suur kappadi-kolks on veel häälikanalüüsi ja häälikupikkustega seonduv rohelisel taustal pildimaterjal, mis on metoodiliselt nii sassis kui Kört-Pärtli särk ning puder ja kapsad kokku. Kas otsitakse hääliku asukohta sõnas, analüüsitakse häälikupikkust või veel midagi kolmandat (AMM, MMI)? Ja seda kõike korraga ühes kohas? Kuid see oleks juba uus teema, mis siia ei mahu.

Kellegi üle naermine teeb kurvaks tõesti, tegi ka minu, kui mõtlesin, millist kahju võivad teha õpikud ja muu õppevara, mille autorid on küll midagi kokku kirjutanud, kuid mille sisu lausa takistab lapse arengut. Ometi on arusaamisega õppimist vaja juba ka esimeses klassis, eriti kui asi puudutab emakeele põhioskuste omandamist. Siin tuleb õppeteksti sõnu väga hoolega valida, mitte lasta tuulel neid kohale lennutada.

Koos Jukuga saime selgeks, mis on häälik ja mis on täht, häälikupikkus ja hääliku asend ning kuidas hoolega kuulamine aitab õigesti kirjutada. Seda on õigesti kirjutamiseks vaja ka siis, kui Jukust on Juhan saanud. Sõnavälte ja teiste tarvilike tarkusteni jõuame järgmistel koolivaheaegadel ja eks tarkus tulegi tasapisi.

Kui vaatasime töövihikut, kus oli tähti harjutatud, siis Juku juba torkas: „Aga näe, siin kästakse sinine joon tõmmata ümber pildi, mille alguses on „T“. Pildi alguses on ju „P“!“(vaata pildilt). Ta leidis veel mitu kohta, kus saaks teisiti öelda. Ei hakanud poisile seletama, et õpikut kirjutada ja selgeid tööülesandeid välja mõelda ongi raske. Aga seda ütlen küll: õpetaja peab olema piisavalt tark, et valida, millist õpikut või muud õppevara osta, muidu tekitame ise lapse arengus lünki. Loodan, et ka noored õpetajad loevad enne müügis olevad aabitsad läbi, kui tervele klassile neid ostma hakkavad.

Juku ütles, et tahab järgmisel vaheajal veel tulla, sest vanaema ja vanaisa oskavat kõiki asju lihtsalt seletada. Küllap seda lapsele vaja ongi, et aru saada ja meelde jätta. Eriti koolis. Eks nad siis hakka oskama ka.

Pidagem meeles, et aabits ei saa kunagi olla „kõik ühes“, tal on oma ja eriline ülesanne lapse lugemisoskuse ja üldise arengu kujunemisel. Temasse ei saa korraga toppida kõiki pähe tulevaid „uuendusi“: „täielikku üldõpetuslikku meetodit“ ja tavapärast „tunniplaani järgset“ õpetust. Tulemus ongi praegu meie ees: kõigest kappadi-kolks!

Ja mida peaks arvama sellise aabitsa heaks kiitnud retsensendist või katsetajatest? Kui nad kõigega nõus on, siis milline on nende maailmapilt ja kas nad midagi on ka eetikast kuulnud? Põhiküsimus: kes vastutab sedasorti õppevara eest? Kas autor(id), retsensent või paneb turg asja paika? Praegugi vist on alles võimalus mõni õpik tagasi kutsuda.

Õnneks on Eestis ka lapse arengut arvestavaid ning sisult ja metoodikalt eakohaselt köitvaid aabitsaid, mida õppimiseks kasutada. Seega – ärge soetage sellist õppevara, mis laste arengut kahjustab, ehk maakeeli öeldes: ärge ostke põrsast kotis. Igaüks pedagoogikat ei tunne ja õpikuid, eriti aga aabitsaid kirjutada ei tohiks. Kõlbmatu õppevara tähendab laste vaimset ahistamist, mitte ainult pikutavate oravapoegade häirimist.

Soovin teile tugevat tervist! Püsige püsti nii libedal jääl kui ka muidu.

Raamatus leidub ka mitmeid häid soove. Või soovitusi?

2 kommentaari teemale “Kappadi-kolks! Ehk esimesele klassile „kõik ühes“”

  1. Tõnu Lehtsaar ütleb:

    Anonüümne paskvill. Hea, et autor on endine õpetaja, mitte tänane. Mina julgen küll seda õpikut oma lapselastele soovitada. On nii tore, et ilmub kaasaegseid ja häid õppematerjale meie haridusmaastike erinevatele tasemeteel. Jõudu ja vahedat sulge kõigile uutele tulijatele ja tegijatele.

  2. Martin Muhk ütleb:

    Sellise põhjalikkusega aabitsat arvustava vanaema juurde mina küll oma Jukut saata ei julgeks. Olen piisavalt näinud inimesi, kes teavad Kuidas Õige Välja Näeb, ja oskavad seda lapselastele ka väga lihtsalt ja arusaadavalt selgitada. Isegi, kui selleks tuleb fakte kontekstist välja rebida või oma arusaamatust eksperthinnanguna esitleda
    Neile, kes seda aabitsat näinud pole, soovitan kas või poes lapata ja veenduda, et tegemist on hästi tehtud õpikuga, mis just selles vanuses lastele minu arvates meeldib.
    Tegijatel soovitan Mõhki “arvustusse” suhtuda kui tavalisse anonüümsesse netikommentaari. Nende viha tegelik põhjus on alati kusagil mujal.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!