Kas andekus või jõupingutus?

Anne on see, mis on meile sünnipäraselt antud. Aga ilma jõupingutuseta ei ole anne midagi muud kui kasutamata potentsiaal.

Jõupingutuste abil võib andest saada oskus. Oskus ei teki üleöö. Mida andekam on inimene, seda väiksema jõupingutusega jõuab ta vajaliku oskuseni.

Vähima pingutuse seadus

Laiskus on meie loomusesse sügavalt sisse ehitatud, kirjutab Daniel Kahneman raamatus „Kiire ja aeglane mõtlemine“. Üldine „vähima pingutuse seadus“ kehtib nii kognitiivse kui ka füüsilise pingutuse kohta. Ja kui sama eesmärgi saavutamiseks on mitu võimalust, kalduvad inimesed lõpuks kõige vähema pingutuse variandi poole.

Vaimse energia mõiste ei ole ainult metafoor. Kõik tahtliku pingutuse variandid ‒ nii kognitiivne, emotsionaalne kui füüsiline ‒ toetuvad vähemalt osaliselt ühele ja samale vaimse energia varule. Igasugune tahtepingutus on väsitav.

Eksperimendid näitavad, et pingutav vaimne tegevus on eriti glükoosikulukas. Pärast pingutust ei olda järgmise tegevuse korral enam nii teovalmid. Seda nimetatakse ego kurnatuseks, sest veresuhkru tase langeb nagu jooksjal, kes kulutab lihastesse varutud glükoosi.

Andekad vajavad probleemide lahendamiseks väiksemat pingutust. Oht on aga selles, et kui neil puudub vaimse pingutamise harjumus, siis ei ole küsimus selles, et nad ei taha end vaimselt pingutada, vaid selles, et nad ei oska seda teha, sest neil pole seda vaja läinud. Vaimse pingutuse kogemuseta inimene, kui ta on silmitsi olukorraga, kus seda vaja läheb, on nagu gravitatsioonivabas keskkonnas üles kasvanud inimene, kes ei taipa, et asjad kukuvad maha, kui neist kinni ei hoia.

Mitut moodi kiitmine

Carol Dwecki uurimisrühm tegi katseid sadade varateismelistega. Igaühele anti komplekt kümne küllaltki raske ülesandega mitteverbaalsest IQ-testist. Enamik lapsi sai hästi hakkama ja neid kiideti. Ühtesid kiideti nende võimekuse eest („Sa oled nii andekas!“), teisi nende pingutuse eest („Tubli, sa nägid ilmselt kõvasti vaeva!“). Mõlemad rühmad olid alguses täiesti võrdsed, ent kohe pärast kiitmist tekkis erinevus. Kui neile, keda kiideti nende andekuse eest, anti võimalus järgmisi ülesandeid valida, loobusid nad keerukamatest. Nad kartsid ebaõnnestuda, sest see oleks kahtluse alla seadnud nende andekuse.

Aga 90% neist õpilastest, keda kiideti pingutamise eest, soovis lahendada raskeid ja keerulisemaid ülesandeid. Võimalikku ebaõnnestumist ei pidanud nad läbikukkumiseks. Nad kasutasid raskeid ülesandeid oma oskuste arendamiseks, nii et kui nüüd lihtsamate ülesannete juurde tagasi pöörduti, olid nad andekatest lastest selgelt üle.

Üks tulemus rabas aga uurijaid ootamatult, kui nad andsid igale õpilasele paberilehe, kuhu tuli kirja panna oma mõtted äsja lahendatud ülesannetest. Lehel oli lahter, kuhu tuli kirjutada oma tulemus (saadud punktide summa). Peaaegu 40% õpilastest, keda nende andekuse eest oli kiidetud, valetas oma tulemuse kohta, ning ikka vaid ühes suunas.

Annet ei peaks üle tähtsustama

Lev Tolstoi oli lapsena täiesti tavaline laps, Einsteini peeti oma arengus koguni mahajäänuks, ka Darwin ei paistnud mitte millegagi omaealiste seast silma. On võimatu ette näha, milleni viib aastatepikkune raske töö ja pühendumine. Küsimus on, kuidas anne, jõupingutused, oskused ja saavutused kõik üheks tervikuks kokku sobitada. Kui Angela Duckworth oli üle kümne aasta selle teema üle juurelnud, joonistanud lehekülgede kaupa diagramme ja täitnud märkmetega kümneid märkmikke, leidis ta lõpuks lahenduse.

Ta esitas kaks lihtsat võrrandit:

anne x jõupingutus = oskus,

oskus x jõupingutus= saavutus.

Anne on see, mis on meile sünnipäraselt antud. Anne avaldub selles, kui kiiresti oskused jõupingutusi tehes paranevad. Oskus ei ole sama mis saavutus. Saavutusteni jõutakse siis, kui omandatud oskusi rakendatakse. Pangem tähele, et jõupingutus on nendes võrrandites esindatud kahel korral: jõupingutused arendavad oskusi ja jõupingutused teevad oskused ka tulemuslikuks.

Ande usku inimesed

Paljudes USA-d hõlmavates uuringutes on küsitud: kumb on edu saavutamise seisukohalt tähtsam, kas anne või jõupingutused? Vastustest on selgunud, et kaks korda sagedamini vastatakse jõupingutus, ehkki tegelikus elus ollakse kindlalt ande usku. Kui psühholoog Chia-Jung Tsay asus seda sügavuti uurima, avastas ta just sellise vastuolu. Ta tutvustas professionaalsetele muusikutele kahte identsete elulugudega klaverimängijat, kes esitasid lühikese helikatkendi. Ühte kahest pianistist kirjeldas ta kuulajatele kui loomupäraselt andekat, kelles peituv anne hakkas avalduma juba väga varakult. Teist pianisti kirjeldas ta kui väga püüdlikku, kelle puhul avaldus motiveeritus ja suur sihikindlus samuti väga varases eas. Tegelikult mängis pala eri osasid üks ja sama pianist. Kahe esituse kuulamise järel otsustasid muusikud, et kahest pianistist saavutab loomupärase andega klaverimängija suurema tõenäosusega edu ja tal on paremad võimalused töökohta leida. Puänt on selles, et nii mindi vastuollu oma varem deklareeritud veendumusega, et jõupingutused on andega võrreldes tähtsamad.

Järeluuringu tegi psühholoog ettevõtluses, eeldades, et siin hinnatakse rasket tööd ja edasipürgimist kõrgemalt. Ta jagas sajad mitmesuguse ärikogemusega täiskasvanud juhuslikkuse alusel kahte rühma. Pooled neist lugesid kirjeldust püüdlikust ettevõtjast, kes saavutas edu tänu tohutule töökusele ja jõupingutustele. Teised lugesid kirjeldust loomupäraselt andekast ettevõtjast, kes saavutas edu tänu kaasasündinud võimekusele. Seejärel kuulasid kõik osalejad ühte ja sedasama helisalvestust ühe äriettepaneku kohta ning neile öeldi, et selle esitaja on see ettevõtja, kelle kirjeldust nad olid lugenud. Nii nagu muusikaspetsialistide uuringus, ilmnes ka siin, et loomupäraselt andeka ettevõtja edu saavutamist peeti tõenäolisemaks ning tema ettepanekute kvaliteeti hinnati kõrgemalt kui tööka ettevõtja oma.

Väljapaistev haridusteadlane Benjamin Bloom uuris 120 inimest, kes olid spordis, kunstis ja teaduses jõudnud maailma tippu. Nende hulgas oli kontsertpianiste, skulptoreid, olümpiaujujaid, maailmatasemel tennisiste, matemaatikuid ja teadustööga tegelevaid neurolooge. Enamik neist polnud lapsena kuigi tähelepanuväärsed ega ilmutanud selget annet enne, kui hakkasid oma alaga tõsiselt tegelema. Isegi varases teismeeas ei saanud nende tollase võimekuse põhjal veel tulevasi saavutusi ennustada. Vaid pidev motiveeritus ja pühendumine vajaliku toetusvõrgustikuga viis nad tippu. Enamikule inimestele on loodus kaasa pannud tohutu potentsiaali. Teine küsimus on aga, kas neid julgustatakse arendama raske töö tegemise oskust.

Raske asja reegel

Angela Duckworth kirjutab oma raamatus „Südikus“, et tema peres kehtib nn raske asja reegel. Sellel on kolm osa. Esimene tähendab, et kõik, ka ema ja isa, peavad tegema mingit rasket asja, mis nõuab igapäevast sihikindlat harjutamist ja pingutamist. Olgu selleks näiteks kas jooga, jooksmine, ujumine, ballett, malemäng, klaverimäng vms.

Reegli teine osa tähendab, et lõpetada ei tohi enne, kui on läbi saanud vähemalt see hooaeg või periood, mille eest on õppemaks tasutud. Vähemalt selle aja jooksul, milleks oled endale kohustuse võtnud, pead alustatuga tegelema. Sa ei tohi katkestada ka siis, kui õpetaja su peale karjub, kui kaotad võistluse, kui sul ei tule nii hästi välja kui teistel, kui tahaksid trenni asemel peole minna vms. Reegli kolmas osa näeb ette, et saad ise valida, milline on sinu raske asi, sest pole ju mõtet tegeleda millegi raskega, mille vastu sa huvi ei tunne.