Kas asi on tõesti rahapuuduses?

1. veebr. 2022 Airi Allvee laulja ja õpetaja - 3 Kommentaari
Airi Allvee.

Tammsaare kirjutas artiklis „Lehm, laps ja inimene“, et lastele ja lehmadele on antud palju rohkem õigusi kui täiskasvanud ja haritud inimestele. Nii oli see siis ja on ka praegu.

Kui palju on kuulda kurtmist, et lapsed ei kuula sõna, räägivad vahele, röögivad, ropendavad, kaklevad … Eri koolides on olukord muidugi erinev. Aga kui Tammsaaret meenutada, kas siis lastel (ja loomadel) ei ole õigus olla nemad ise? Loomade puhul me arvestame sellega, mis neile sobib. Perenaine ei lükka vasikat jõuga aedikusse, vaid pistab talle sõrme nagu lehma nisa suhu ja vasikas tuleb talle hea meelega igale poole järele. Laste puhul aga eelistame tihti tulla toime just sundimise abil, rääkimata sellest, et viime lapsed loomade juurest loodusest ära suurde linna.

Kadunud on mets ja tee

Töötan sellest aastast kodu lähedal väikeses Pärnjõe maakoolis pikapäevarühma õpetajana. Selles koolis puudub koolikiusamine. Õpetajate kollektiiv hoiab seal kokku ja hoolib nii lastest kui ka üksteisest. Kõik teevad oma tööd innuga ja ei ole kuulnud, et nad oleks pidanud laste peale häält tõstma. Paar aastat tagasi oli seal mõne õpilasega probleeme, kuid nüüd kulgeb elu taas rahulikult ja rõõmsalt.

Miks meil selliseid väikesi koole suletakse? Kas rahapuuduse pärast? Majandusinimeste suust kuulen pigem, et rahapuudust meil ei ole.

Näeme, kuidas suuri klaasist monstrumeid kerkib nagu seeni. See on muidugi subjektiivne üldistus, sest meil on ehitatud ka väga huvitavaid kultuuriobjekte, toredaid muuseume, teatreid ja kontserdisaale, kuid silma hakkavad siiski just need monstrumid. Ja eriti teeb haiget, kui loed samal ajal ajalehest, et jälle pannakse üks väike puust koolimaja kinni.

Meil on siinkandis kaks toredat ajalooõpetajat, kes elavad nii sügaval metsa sees, et halva ilma korral, kui tee ei luba autoga majani sõita, kõnnivad nad hommikul ja õhtul kas siis kummikutes või suurtes talvesaabastes poolteist kilomeetrit kooli ja koju. Nad käivad tihti nädalavahetustel teatris, kontsertidel ja näitustel. Ja maja jõuavad ka veel pidada. Väga head jutukaaslased ja alati rõõmsas tujus. Ka kolleegidena. Miski ei reeda, et nad tulevad sügavalt metsast, ja kuidagi ei saa öelda, et nad ei tea maailma asjadest midagi. Otse vastupidi.

Teatavasti ehitati Vändra gümnaasium kunagi kahe kohaliku talumehe rahaga, kes jäid seetõttu eluks ajaks ehituskulusid maksma. Meeste soov oli, et ka maalapsed saaksid maailmatasemel haridust, ja selle nad ka saavutasid. Vändra gümnaasiumil on väga kirju ja huvitav ajalugu, siit on võrsunud suuri ettevõtjaid ja haritlasi. Aga ka palju tublisid töölisi, kultuuritegelasi ja aktiivseid kogukonnajuhte.

Aga selliseid inimesi on tulnud ka teistest väikestest koolidest, Juurikarult, Pärnjõelt, Samlikult, Võierast, Kaansoost jne. Minu teadmist mööda oli Vändra ümbruses kaheksa kooli, mis kõik andsid lastele täiesti korralikku haridust. Väga paljud lapsed said oma kodukülas koolis käia. Muidugi oli tol ajal ka palju lapsi, kes pidid kooli minema mitmeid kilomeetreid jalgsi ja õhtul sedasama teed jälle koju tagasi, ja nii kogu oma kooliaja. Kahjuks ei tunne nad neid metsateid, mida mööda nad käisid, enam isegi ära, sest ümberringi laiutab üha rohkem kände täis lagendikke. Ei leia üles enam teeotsagi, kust kunagi koju sai mindud.

Inimene ei muutu

Vanadelt inimestelt olen kuulnud, et vigureid küll tehti, aga need jäid mõistlikkuse piiridesse. Kord ja distsipliin kehtisid kõigi jaoks. Kooliõpetaja oli autoriteet, seda ka siis, kui ta polnud alati oma ülesannete kõrgusel. Kooliõpetajat ka kardeti, kuid mitte selle pärast, et ta nõudis korda, vaid et ta tundis väga hästi oma eriala. Sellest said lapsed tol ajal väga hästi aru ega läinud õpetaja peale tema nõudlikkuse pärast kaebama.

Laste kodune elu oli tol ajal raske, sest pered olid suured ja vanematel tuli aidata teha koduseid toimetusi. Töökasvatus algas juba enne kooli ja mõni laps ei saanudki kooli minna, sest vanematel puudus selleks võimalus: kas polnud raha või oli kodus vaja abi väiksemate eest hoolitsemisel. See on igale ajalugu tundvale inimesele teada.

Vanemate inimeste juttudest olen kuulnud ka seda, et kooli jaoks pidid nii lapsed kui ka lapsevanemad alati midagi tegema. Mõnikord oli tegemist lausa naturaalmajandusega, kus mõni lapsevanem hoolitses näiteks kooli küttepuude eest, mõni täiendas toiduvarusid, mõni aitas lihtsalt rahaga. Tehti koostööd. Ma ei arva, et lahkhelid ja arusaamatused puudusid, kuid kool oli siis tihtipeale isemajandav ettevõte ja toimis ainult tänu hakkajate inimeste tohutule tööle, energiale ja vaimuväele.

Sellest kõigest võitsid aga lapsed, kes said koolist hariduse, kasvatuse ja eluaegseid sõpru, kellega koos maaelu edasi arendada. Mõned neist on läinud muidugi laia maailma ja teinud suuri tegusid.

Huvitav fakt on minu jaoks see, et vanade inimeste kirju lugedes hakkab alati silma, et neil on väga ilus käekiri, lausa kalligraafiline. Nende kirjad on lakoonilised, korrektselt vormistatud ja korralikult lõpetatud. Nendes kirjades kirjeldatakse päevasündmusi, väikesi muresid, küsitakse teiste tegemiste ja viisakusest midagi ka ilma kohta.

Huvitav, kuidas kõik need erinevad isiksused olid võimelised nendes rasketes oludes nii kenasti toimetama? Kas nad olid selle pärast ahistatud, nurka surutud, kõrvale või maha jäetud? Arvan, et mitte. Nii kasvatasid neid vanemad, kooliõpetajad ja kuulsad eeskujud nii oma kodukandist kui ka kogu ilmast.

Minu vanaema ja vanaisa olid just sellised. Mitte väga haritud, aga väga ilusa käekirja ja kommetega. Külainimeste peale nad häält ei tõstnud ega teinud seda ka kodus, sest selleks polnud lihtsalt aega.

Õnneks on meil palju noori, kes jälle maale tagasi pöörduvad ja suudavad isegi koole luua. Nii et asi pole alati ainult rahas, vaid tahtmises koos teistega midagi ära teha. Raha on vahend (nagu pankurid ütlevad), millega lihtsad ja targad inimesed suudavad luua midagi väikest ja ilusat, mitte suurt ja koledat!

Ka üheksakümmend aastat tagasi olid samasugused probleemid kui praegu. Kas sealt on midagi õppida? Maailm olla palju muutunud, aga kas tõesti ikka on? Tundub, et asjad muutuvad, aga inimesed mitte.


3 arvamust teemale “Kas asi on tõesti rahapuuduses?”

  1. Ulvi ütleb:

    Täiesti nõus sellega. Paljudele ongi maakool või väike kool sobilikum. Kahjuks jäävad need poliitikale jalgu. Olen ise kunagi sellises toredas koolis töötanud. Kõik teadsid kõiki ja jõuti iga lapseni eraldi. Ja kuigi väideti, et väikses koolis ei suudete anda vajalikku haridust jne., siis ometi on sealt võrsunud palju harituid ja tublisid noori inimesi( arste, õpetajaid jt.)

  2. Margit ütleb:

    Aitäh Airi toreda mõtiskluse eest! Väikeste koolide maailma kadumise eest maksamegi lõivu laste psüühikahäirete ja enesetappude arvu tõusuga. Suurtes kombinaatkoolides pole ka täiskasvanutel hea. See raha, mis väikeste koolide ja lasteaedade pealt kokku hoitakse, makstakse hiljem kordades ravikuludeks ja mõnikord ei aita isegi see, rikutud psüühikat ei saagi enam korda. Kuidas see oligi, vanemate patud nuheldakse laste kaela…

  3. Vello Kukk ütleb:

    Hariduse puhul ei tohiks üldse rahast rääkida.
    Tõsi, on siiski kohti, kus seda vaja teha. Nt ülikoolide puhul neelab kohutava hulga raha bürokraatia. Enne kui hakata raha juurde küsima, tuleks teha üks korralik audit.
    Näide selleks, et et jutt ei paistaks udujutuna.

    Vist oli aasta 2015, kui pärast ühte doktoritöö kaitsmist komisjon omavahel vestles ning üks tuntu Tart Ülikooli professor ütles:’Kas te kujutate ette, Tartu Ülikoolis on nüüd akadeemilist personali alla poole!’. Võisin teda lohutada, et TTÜs juhtus see juba 10 aastat varem. Praeguseks on asi arvatavasti veel palju hullem.

    Aga väikekoolide sulgemine on märk valitsuse allakäigust. Ilmselt ei saa nad isegi põhimõtteöiselt aru, mida kaasajal saab teha, et ka minimaalne kool elus hoida.
    Mõistlik oleks kujundada kooli baasil Eesti Kultuuri Keskused, sest just kultuur on õppimise alus.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!