Kas riigigümnaasiumide juurde võiksid tulla ka progümnaasiumid?
Kümne aastaga on hoogsalt rajatud riigigümnaasiume ja koolivõrgu programmi kohaselt peaks neid järgmisel aastal olema juba paar tosinat. Siht on pakkuda Eesti eri piirkondades võrdselt kvaliteetset gümnaasiumiharidust. Ehk tasuks järgmisena sihikule võtta põhikooli viimane aste ja riigigümnaasiumide tiiva alla võtta ka progümnaasiumi klassid?
Mõttepalli pani veerema Hiiumaa Gümnaasiumi direktor Ivo Eesmaa, kes valis endale vestluskaaslasteks kaks ametivenda Eestimaa äärtelt: Kohtla-Järve Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri ja Valga Gümnaasiumi juhi Andrus Murumaa, ning HTM-ist riigikoolide pidamise valdkonna peaeksperdi Anti Alasi.
Ivo Eesmaa: Progümnaasiumid võiks kõigepealt luua riigigümnaasiumide juurde. Minu mõte on ajendatud sellest, et meil on väike kool ja õpetajatel pole täiskoormust. Kui tuleks progümnaasium, saaks neile pakkuda täiskohta. Teine aspekt, mis on Hiiumaal praegu aktuaalne: nii saaksime aidata korrastada valla koolivõrku. Liiga palju on imepisikesi põhikoole, mis on küll kodu lähedal, aga sellest on üksi vähe. Sellepärast ma progümnaasiumi teema üles tõstsingi.
Tean, et enamik riigigümnaasiume on suured, ruumi neil ei ole ja nad peaks hakkama täiendavaid ruume otsima. Kuid räägikski esmalt, et mõne riigigümnaasiumi juures võiks olla ka progümnaasium.
Hendrik Agur: Ma olen progümnaasiumide pooldaja olnud juba ajast, kui veel Tallinnas koolijuht olin, ja olen jätkuvalt seda meelt, et progümnaasiumide mudel võiks Eestis toimida. Ideaalne olekski neid luua just riigigümnaasiumide juurde. Olen ka meie koolipidajale selle ettepaneku teinud. Jäi jutt, et las kool käivitub ja siis vaatame üle, milline on kohalik dünaamika.
Ühe aspektiga Ivo jutust ei taha ma aga nõustuda. Ideestiku aluseks ei saa olla õpetajatele koormuse andmine, vaid progümnaasiumi on vaja õpilaste vajadustest lähtuvalt.
Tegin ka Tallinnas olles ettepanekuid, kuidas muuta koolivõrku nii, et progümnaasiumid moodustaksid loogilise koolivõrgu. Kui suuremas omavalitsuses on progümnaasium riigigümnaasiumi juures, peab seda toetama kohalik koolivõrk. Vastasel juhul tekib murekoht. Kohtla-Järvel on viis põhikooli ja üks riigigümnaasium. Kui teeme siia progümnaasiumi, siis tekib konkurss ja koorekiht võetakse progümnaasiumi vastu. Keda ei võeta, peavad jätkama oma põhikoolis ja kõik on õnnetud, et parimad pead läksid minema ja jäävad keskmisest vähem võimekad ja motiveeritud. Nii-öelda tavapõhikoolid maadlevad nendega, kes vaevu hakkama saavad, ning õpikeskkond muutub tuhmimaks, sest kirkad pead ju lahkusid. Seetõttu peaks just kohalik koolivõrk protsessi toetama.
Riigigümnaasium tagab väga hea kvaliteedi ka progümnaasiumi õpilastele. Ühe hea kooli olemasolu motiveerib teisi pingutama ja lapsevanemaid nõudma, et ka ülejäänud põhikoolid muutuksid paremaks. Seega oleks kaudne mõju kogu koolivõrgu arengule.
Andrus Murumaa: Kui progümnaasiumist üldse rääkida, siis ikka õpilase vaatenurgast ja hariduse kvaliteedi koha pealt. Kui juba mingisugust reformimist mõelda, siis kas progümnaasium võiks olla ka 8.–9. klass?
Ühe ohukohana näen seda, et põhikooliõpetaja teeb oma plaanid õpilasega alates viiendast klassist. Kui aga vahepeal on COVID, võib jääda osa asju omandamata ja progümnaasium saab õpilase, kelle jaoks on midagi jäänud poolikuks.
Ja paneme nüüd end õpetaja rolli, kes hakkab õpetama õpilast viiendas klassis ja teab, et väga suure tõenäosusega teeb ta seda vaid kaks aastat. Kuidas see olukord laheneb?
Ja veel üks asi. Anname progümnaasiumis õpilase heaks maksimumi ja siis juhtub sama, mis tihti kaugemates piirkondades: õpilane sõidab koos perega siitkandist ära. Oleme valmistanud ette õpilase näiteks Tartu kooli jaoks.
Kui võtame aga fookusesse õpetaja koormuse, siis meie peaks progümnaasiumi tehes juurde otsima mitu õpetajat, kellele me ei saaks pakkuda isegi mitte poolikut kohta, vaid vähem.
Aga näitena võin tuua, mida me oma gümnaasiumis praegu teeme. Mõni aasta tagasi lahkus hea põhikooli matemaatikaõpetaja meie hulgast ja meil on nüüd põhikooliga koostöö, kus ühe klassigrupi matemaatika toimub meie majas, nad saavad progümnaasiumi lõhna nuusutada ja see on hea.
Kui alustaksime progümnaasiumiga seitsmendast klassist, siis muutuks teisejärguliseks see raputav keskkonnavahetus, mida me oma gümnaasiumides näeme − ollakse veel lapsed ja järsku tullakse gümnaasiumiuksest sisse ja tuntakse ennast suuremana.
Viskan õhku veel ühe küsimuse: kas alustada progümnaasiumis ainult ühe klassiga. Meie lennus on 60 õpilast. Kui võtaks ühe klassi jagu lapsi, siis oleme tagasi samas punktis, kus algab kümnes klass ja tuleb ühtlustada taset, sest õpilased tulevad eri koolidest.
Kindlasti on siin suured plussid ja ka miinused. Kas või seaduse koha pealt: põhiharidus on kohustuslik, seega peame ka seadused üle vaatama. Ja kuidas me valime, kes väärib seda „koorekihi“ staatust, saamaks progümnaasiumiharidust?
Anti Alasi: Olgu selguse huvides öeldud, et riigil ei ole praegu plaani võtta kolmandat kooliastet enda pidada. Küll aga tahab riik võtta keskhariduses suuremat vastutust. Põhikoolid jääksid ikkagi valdavalt kohalike omavalitsuste pidada. Niimoodi arvavad ka riigikogu erakonnad. Ei ole kuulnud, et tahetaks põhikoolivõrku riigistama hakata.
Aga ideega mängida ja arutada võib. Kui loome mingis piirkonnas riigigümnaasiumi juurde progümnaasiumi, peame vaatama, mis juhtub seal tervikuna − kas see ei tekita negatiivseid kõrvalmõjusid. Võidavad ilmselt need, kes lähevad progümnaasiumi, aga tervikuna, kas iga õppija võidab? Nagu Hendrik välja tõi, võib progümnaasium tõmmata paremad õppijad ja ka õpetajad endale. Mida see piirkonna jaoks tähendab, kui säilivad kohaliku omavalitsuse põhikoolid, kus on ka kolmas kooliaste, ja sinna jäävad ainult nõrgemad? See ei pruugi olla hea lahendus ja võib tekitada hariduslikku kihistumist. Võib tekkida nii-öelda eliit, kes koguneb gümnaasiumi juurde, ja ülejäänud peavad minema kuskile mujale.
Progümnaasium on ka mõistena minu jaoks problemaatiline. Kas see tähendab, et tegu on kooliga gümnaasiumi ees? Ja need, kes sinna ei saa, peaks hakkama mõtlema kutsekoolile? Kas progümnaasiumi lõpetaja peab ka tegema katsed gümnaasiumisse? Kui ta teeb katsed, siis ta peaks olema võrdses positsioonis ülejäänutega.
Kui omal ajal hakkasime tegema gümnaasiumireformi ja lahutama põhikooli gümnaasiumist, oligi üks argument, et kõik siseneksid nii kutsekooli kui ka gümnaasiumi n-ö võrdsetel alustel, oleksid võrdsed valikud. Muidu oli nii, et täistsüklikool tahtis hoida enda juures oma õpilasi ja nad ei läinud kutsekooli. Tõsi on muidugi, et nad ei ole hakanud ka pärast reformi oluliselt rohkem kutsekooli minema. Aga kas progümnaasiumi tegemine riigigümnaasiumide juurde ei süvenda seda probleemi veelgi?
Seega on mitmeid ohukohti. Kui saame asja analüüsides ja arutledes tekkinud küsimustele vastused, siis oleks see üks võimalik lahendus.
Ivo Eesmaa: Mulle jääb teie jutust mulje, et kujutate progümnaasiumi ette elitaarse värgina. Mina oma peas seda niimoodi ette ei kujutanud, vaid just gümnaasiumieelse astmena, kus toetatakse õppijat nii palju, et ta edaspidi teeb oma valikud võimalikult kaalutletult ja targalt. Õpilased saaksid põhjaliku ülevaate sellest, mida tähendab kutseharidussüsteem ja mida tähendab gümnaasiumiharidus. Valima ei pea tingimata gümnaasiumi kasuks.
Kutseharidussüsteem on ju riigi oma, meil oleks võimalik tekitada sünergiat, et põhikoolilõpetaja ei lähe tingimata gümnaasiumi. Minu silmis ei ole see eliidikool, vaid kool, kus õpivad lapsed, kes peavad lõpetama põhikooli ja tegema oma valiku. Seega pigem ettevalmistus valiku tegemiseks.
Meie võtame nagunii Hiiumaa Gümnaasiumisse vastu kõik, kellel lõputunnistus ette näidata. Me ei vali. Miks peaksime siis progümnaasiumi puhul valima?
Hendrik Agur: Ka mina ei ole progümnaasiumi elitaarsena planeerinud, aga tõenäoliselt kujuneb piirkonnas trendiloovaks, kui kolmas kooliaste tekib riigigümnaasiumi juurde. Võib-olla suures omavalitsuses mitte, aga väiksemas piirkonnas tekib ikkagi tung ja soovijaid on rohkem kui kohti ning mingi valik tuleb teha. Võib-olla oleks loos kõige kindlam?
Mõned tehnilised asjad veel. Mina ei teeks ka niimoodi, et progümnaasiumi pääs tähendab automaatselt gümnaasiumi pääsemist. See jääb ikkagi põhikooli seadustikku ning võrdselt ühel rajajoonel on gümnaasiumisse ja kutsekooli astumine.
Mul ei oleks absoluutselt kahju, kui progümnaasiumis käib õpilane meil ja läheb edasi mujale gümnaasiumisse. Ei pea ilmtingimata kasvatama oma koolile gümnasisti ette. Haridusturg on vaba, olen hästi vabameelne.
Räägin siin Kohtla-Järve keskselt. Arvan, et piirkonniti on progümnaasiumi vajalikkus ja dünaamika väga erinev – mõnes kohas on seda rohkem vaja ning teises kohas mitte nii väga. Oma kooli luues tunnetasime kohe, et see oleks vajalik. See puudutab eeskätt vene põhikoolide õppekvaliteeti. Siin oleks progümnaasium abikäsi suurele hulgale õpilastele, kuni koolivõrk korrastub ja kvaliteet paraneb.
Täna kohtuvad ministeerium ja Kohtla-Järve linnavalitsus Järve kooli riigistamise teemal. Siin piirkonnas on see mõttekäik igal juhul õigustatud.
Andrus Murumaa: Olen nõus eelkõnelejatega, et hästi palju sõltub sellest, mis piirkonnast räägime.
Hendriku haridusturu vabaduse mõtte jätkuks tahaks öelda, et kui mina koolijuhina olen aastaid näinud vaeva ja teinud tööd selle nimel, et väljaränne Valga vallast oleks väiksem, siis teataval määral on meie koolikollektiivi ja haridusvõrgu jaoks tähtsal kohal küsimus, miks siit ära minnakse. Arvan, et iga kooli eesmärk on seista selle eest, et nende kooli tullakse. Nii tekib suurem sidusus kohaliku kogukonnaga. Kui noor läheb pärast üheksandat klassi kodukohast ära, tahtmata siin saada head haridust, ja saab seda oluliselt suurema kuluga kuskil kaugemal, kusjuures ainuke asi, milles ta võidab, on tutvusringkonna laienemine, on väike tõenäosus, et ta kodukohta tagasi tuleb. Loomulikult peab alati olema neid, kes lähevad, saavad tunda võõrast meelt ja keelt, ja on ka neid, kes tulevad hiljem tagasi, aga tõenäosus selleks on oluliselt väiksem, kui ta ei omanda kodukohas head haridust.
See on koht, kus koolijuht ja ka õpetaja vaatavad peeglisse ja mõtlevad: mis ma tegin valesti, miks ei taheta meie juures edasi õppida? See ei ole kõige parem tunne.
Arvan, et iga kool peab tegema maksimumi, et see, mida õpetatakse kuni üheksanda klassini, päädib sellega, et jäädaks edasi õppima ka gümnaasiumiastmesse.
Hendrik Agur: Olen Andruse viimase väitega nõus: kui õpilane tahab jätkata oma gümnaasiumis, on see tunnistus kooli heast tööst. Kui ei taha, siis pigem tuleb pingutada, et edaspidi tahetaks.
Võib-olla on meil maailmavaateline erinevus, aga jään ikka selle õpilasekesksuse mõtte juurde: kui õpilane või pere otsustab, et edasi õpib noor mujal, peab ta saama seda teha. Valik olgu vaba. Mina ei tahaks lähtuda sellest, et õpilane peab siia jääma, sest oleme temasse panustanud. Aga peeglisse vaatamiseks annab lahkuv õpilane ainest ja tuleb pingutada, et edaspidi neid läheks vähem.
Me näeme praegu, kuidas õpilased kaugele gümnaasiumisse lahkuvad. Buss käib Ida-Virumaalt Nõkku! Juba ammu on olnud niimoodi, kuna on niisugune postulaat, et siit head haridust ei saa. Progümnaasium panebki pingutama − mida teha, et kogukonna gümnasistide seas usaldust võita?
Igal juhul on tervendav progümnaasiumi või uue gümnaasiumi ehitamine ja kvaliteedi tõstmine.
Ivo Eesmaa: Ma peaks olema puruloll, kui mind teeb õnnetuks, et üheksanda klassi lõpetaja otsustab minna Kopli kunstikeskkooli! Loomulikult on seal talle palju rohkem pakkuda. See ei ole õnnetus, see on väga hea, sest noor inimene on õppinud mõtlema, olen teda täiskasvanuks kasvatanud ja ta valib ise täpselt selle järgi, mis teda huvitab.
Anti Alasi: Mõtlemiseks veel: kui räägime progümnaasiumist, kas peaksime siis rääkima ka prokutsekoolidest? Peaksid olema ju võrdsed võimalused.
Hendrik Agur: Väga äge mõte! Võiks võtta malli mõnest Euroopa riigist, kus valik tehakse ära väga vara. Seda mõtet saaks edasi arendada ja luua progümnaasiumi juurde mooduli või suuna neile, kes tahavad ametit õppida. Ei peagi eraldi prokutsekooli tekitama.
Anti Alasi: Üks variant on nimetada see aste lihtsalt prokooliks – see on millegi ees, kas siis keskhariduse või ametiõppimise ees. Me ei tahaks väga vara hakata ka õpilasi selekteerima, et sina lähed kutsekooli, sina gümnaasiumisse. Pigem tahaksime, et nad saaksid küpseda, ja pakkuda igale õpilasele sellesama kooli, näiteks prokooli sees sobivat õpiteed.
Elitaarsuse ohust veel. See võib lihtsasti tekkida, kui teeme prokooli maakonnakeskse riigigümnaasiumi juurde. Ümberringi on väiksemad maakoolid, loome neile konkurentsi, järjest enam õpilasi koondub gümnaasiumi juurde, tekivad pingeread jne. Kui ütleme, et võtame kõik vastu, sest oleme piirkonna progümnaasium, siis peame mõtlema, kuidas kaasame hariduslike erivajadustega õpilased ning kuidas näiteks lihtsustatud õppekavaga õpilased saavad selles koolis kvaliteetset õpet. Kas oleme selleks valmis?
Kuid üks näide juba on, kus on progümnaasium. Tabasalus on riigigümnaasium ja Tabasalu kooli juures 7.–9. klass progümnaasiumi nime all. See on Harku valla ainuke kolmas kooliaste, kuhu on koondunud ka valla teiste algkoolide õpilased.
Kui peaks tekkima võimalus progümnaasiumi idee ellu viia, mida teeksite?
Ivo Eesmaa: Mina teeksin kindlasti, aga pean enne vallas läbi rääkima. Sest omavalitsuse toetus peab olema. Ma ootan, et koolipidaja lubab mul sellega tegeleda.
Hendrik Agur: Nagu ka algul ütlesin, oleme teinud esimesel tegevusaastal koolipidajale ettepaneku ja siis jäi kokkulepe, et lükkame kooli korralikult käima ja võtame teema siis uuesti lauale. Aga praegu on see külmutatud seisus. Arvan, et kui on õige aeg ja hetk, võiks vähemalt teema lõpuni käia. Mis puudutab ruumi, siis ma ei näe probleemi. Oleme valmis.
Andrus Murumaa: Kõigepealt tuleb plussid ja miinused kokku liita. Et idee on 100% õige või vale, seda ma välja ei ütleks. Näen, et see on mingis võtmes võimalik. Kui põhikooliõpilaste hariduse kvaliteet tõuseb veelgi, tuleb selle võimaluse peale mõelda. Koolijuhina olen valmis teemaga edasi minema, aga tuleb lõpuni ära rääkida, kus on ohukohad.
Kas riik paneb käe ette, kui mõni riigigümnaasium tahab hakata koos kohaliku omavalitsusega progümnaasiumi või prokooli plaanima?
Anti Alasi: Oleme avatud uutele mõtetele ja aruteludele. Kui leiame hulganisti plusse või pooltargumente, et see on hea lahendus, siis miks mitte. Aga plaani praegu ei ole. Kaalume ja võib-olla tulevikus midagi sellist sünnibki.
Tartu Erakoolis tegutseb progümnaasium kolmandat aastat
Miks loodi Tartu Erakoolis progümnaasium ProTERA?
ProTERA direktor Marjeta Venno: Tundsime, et meil on vaja 13–15-aastaste teismeliste puhul rohkem arvestada ealisi eripärasid. Motivatsiooni loomine, hoidmine ja kasvatamine vajab selles vanuseastmes eraldi tähelepanu.
Taipasime, et me ei arvesta piisavalt seda, milleks nende aju juba valmis on: planeerimine, otsustamine ja valikute tegemine. Ühtses torumudelis, kus koos õpivad 1.–9. klassi lapsed, jäi sellest vajaka. Tajusime, et esimese ja teise kooliastme vajadused erinevad kolmanda kooliastme omadest.
Kuidas on progümnaasium ennast õigustanud?
Kõige suurem on kasu kahes aspektis. Esiteks füüsilises keskkonnas, aegruumis, ja teiseks laste ja õpetajate õpiõhkkonnas.
Meil on teismelistele sobilik päevakava: gümnaasiumiga sarnaselt on päevas vähem erinevaid tunde, tunnid on pikad – saab arendada süvenemis- ja keskendumisoskust, rakendada mitmekesiseid õppemeetodeid.
Meie teismelised ütlevadki, et on vähem väsinud, sest neil on puhkepausid ja päeva keskel proaktiivsust tekitav aeg ehk proaeg. Osaliselt õpitakse väljaspool koolimaja: noored on juba nii iseseisvad, et neid ei tohi seinad piirata. Õpimudel on mitmekesine, õpitakse ka muusikastuudios, praktikumides.
Sobilikus füüsilises keskkonnas peab lisaks targale päevaplaanile olema koht, kus koos õppida, niisama olla, rääkida, arutada, ka üksi olla, õpetajaga plaani pidada, muresid, kogemusi jagada.
Oleme püüdnud oma mõtted ellu viia sihiga, et see vanuseaste oleks väärtustatud ja noored saaksid mõõdukalt ennast juhtida (temporühmad, personaalse õpitee arvestamine, väikesed õpigrupid, et igaüks saaks vastavalt oma vajadusele ja eripärale toimetada ja õpetajad keskenduda vanuseastme vajadusele). Lisaks on meil väljakutseõpe, kus noored ise endale pingutust nõudvaid ülesandeid võtavad ja teostamiseks tiimijuhtidelt coach’ivat tuge saavad. Kui õpetaja peaks andma tunde näiteks neljandale ja üheksandale klassile ja arvestama nende vajaduste erisustega, on tal tõenäoliselt energiat oluliselt vähem, kui keskendudes ühe vanuseastme toetamisele.
Praktikume ei saanud me enne võimaldada valida, sest see ei sobitunud päevaplaani. Ei olnud ka energiat neid partneritega, nt kutsekoolidega, korraldada. Üheks olulisemaks muudatuseks on osutunud meie tagasiside ja hindamise süsteem. Rakendame väga palju eneseanalüüsi. Kui poolaasta saab läbi, koostab laps kõigepealt eneseanalüüsi oma õppimise ja selle mõtestamise teemal. Nad teevad ettepaneku, missuguse tähe võiksid nad poolaasta eest saada, ja seavad järgmise poolaasta eesmärgid, osaledes nii aktiivselt oma õpitee eesmärgistamisel, hindamisel ja analüüsil.
Kui adekvaatselt noored iseennast hinnata oskavad?
Enesehinnang loksub paika kaheksandas-üheksandas klassis. Aga peab ütlema, et nad on üsna adekvaatsed. Väga vähesed hindavad ennast üle, pigem hinnatakse ennast alla, eriti teevad seda tublid asjalikud tüdrukud. Õpetaja saab seal toetada või aidata.
Eesmärgistamisega saavad noored hakkama väga hästi tänu sellele, et õpetajad toetavad neid tarkade küsimustega. Oskus end analüüsida ei tule üleöö, seda ei oska täiskasvanudki, seda peab harjutama. Siin aitabki coach’iv suhtlemine, mida meie õpetajad on õppinud.
Pro progümnaasium
Kersti Kukk, GAG-i progümnaasiumi õppejuht:
Gustav Adolfi Gümnaasium on üldhariduskool 1.–12. klassi õpilastele. Progümnaasiumi mõiste juurdus meie kõnepruuki 2017. aastal. Selleks ajaks oli GAG kasvanud nii suureks, et kõigi õpilastega me vanalinnas asuvatesse koolimajadesse enam ära ei mahtunud ning I–II kooliastme õpilastele valmis päris oma õppehoone Kalamajas. Seega tekkis progümnaasium orgaaniliselt suure õpilaste hulga ja vajaduse tõttu. Praegu õpib meil progümnaasiumiosas ligi 360 õpilast, mõne aasta pärast kasvab see arv veelgi, jõudes aastaks 2025 ligi 400 õpilaseni.
Progümnaasiumi oma näo otsimine ja koha leidmine on võtnud aega ja nõuab endiselt tööd. Progümnaasium vajab tähelepanu, et see ei oleks lihtsalt algkooli ja gümnaasiumi vaheaste, mis tuleb ära teha, et põhiharidus kätte saada. Minu arvates on ülioluline, et progümnaasiumi õpilased saaksid kolme aasta jooksul endale n-ö jalad alla ja suuna kätte ning suudaksid põhikooli lõpus edasise koolitee oma huvidest, tugevustest ja nõrkustest lähtuvalt valida.
Mina näen progümnaasiumi ja gümnaasiumi ühes majas toimimise suurima plussina vaimset õhkkonda ja eeskuju, mida gümnasistid meie koolis loovad ja millega nad mõjutavad ka progümnaasiumi õpilasi. Gümnasist on progümnaasiumi õpilase jaoks eeskuju, kelle kohal soovitakse mõne aasta pärast ise olla. 7. klassi õpilased, kes meile n-ö väikeste majast tulevad, on sügiseti välja toonud, et koolimajas, kus õpivad koos progümnaasiumi ja gümnaasiumi õpilased, on rahulikum õppida ja pole „väikseid“, kes segaksid, tajumata, et sellal on nemad ise meie maja kõige nooremad õpilased.
Õpetajatena tunneme rõõmu, kui oleme kolme aasta jooksul suutnud 7. klassi noorukitele sellise vundamendi laduda ja neid niivõrd motiveerida, et nad pärast põhikooli lõppu soovivad ja saavad ka meie gümnaasiumis jätkata. Paraku jõuab see soov ja siht mõne progümnaasiumi õpilaseni alles põhikooli viimasel aastal.
Lähiaastatel muutub progümnaasium pea täielikult piirkonnakooliks. Järgneva paari aasta muudatuste käigus soovime juba ka progümnaasiumi õpilastele pakkuda näiteks valikaine valimise võimalust, et neid gümnaasiumieluga harjutada ja võimaldada juba varem veidikenegi ise oma õpiteed kujundada ja huvisid avastada. Mina olen igal juhul pro progümnaasium, kuid ma ei ole kindel, kas kõik gümnaasiumid peaksid selle enda juurde looma. Mõistan puhaste gümnaasiumide plusse ja rolli Eesti hariduselus.
Hea mõte.