KEELEKASTE ⟩ Pseudonüümide mitmepalgeline maailm

11. veebr. 2022 Priit Põhjala toimetaja - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Kuidas õnnestus Romain Garyl võita Goncourti preemia, Prantsusmaa mainekaim kirjandusauhind, mida ei anta ühelegi kirjanikule üle ühe korra, siiski kaks korda? Muidugi pseudonüümi kasutades. Esimesel korral sai ta preemia Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956), teisel Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. Ajarile preemiat määrates ei teadnud Goncourti akadeemia tema tegelikku isikut, tõe tõi päevavalgele alles Gary enda postuumne teos „Émile Ajari elu ja surm“ (1981).

Vaatamata kogu intriigile ja tähelepanule – ja hoolimata sellest, et „Elu alles ees“ on tõesti suurepärane romaan –, ei saanud Ajari nimi nõnda tuntuks kui Gary oma. Ent on küllalt ka selliseid pseudonüüme, mis on enda omaniku pärisnime varju jätnud. Vahel arvatakse koguni, et pseudonüüm ongi kirjaniku pärisnimi, kusjuures viimast ei tea keegi peale lähedaste, suurimate austajate ja mõne eriteadlase. Kes olid näiteks Jean-Baptiste Poquelin ja François-Marie Arouet? Aga Charles Lutwidge Dodgson ja Samuel Langhorne Clemens? Või siis Eric Arthur Blair? Nende, enamikule väheütlevate pärisnimede kandjad on paremini tuntud kui Molière ja Voltaire, Lewis Carroll ja Mark Twain ning George Orwell.

Vahel lõpetab pseudonüüm oma kandja tahtel ka tegelikult päris- või nii-öelda kodanikunimena. Näiteks muutis tšiili luuletaja Ricardo Eliécer Neftalí Reyes Basoalto kodanikunimeks oma pseudonüümi Pablo Neruda, Eestis toimis samamoodi Friedebert Mihkelson oma pseudonüümiga Friedebert Tuglas.

Mõistagi ei ole pseudonüümid üksi kirjanikke puudutav kõneaine. Neid armastavad ka teised loovisikud – kunstnikud, muusikud, näitlejad –, lisaks sportlased ja poliitikud, põrandaalused ja salaagendid, superkangelased ja sektijuhid, blogijad ja suunamudijad, prostituudid ja pornotähed, sarimõrvarid ja muud kurjategijad. El Greco, Marilyn Monroe, Pelé, Lenin, Mata Hari koodnimetusega H-21, Batman, Dita Von Teese, Butch Cassidy ja Sundance Kid – ükski neist pole päris- või nii-öelda sünninimi.

Aga just kirjanikud on need, kellele pseudonüümidega trikitamine ning sellest johtuvad üldsuse tähelepanu ja nõutus näivad erilist mõnu pakkuvat. Võtame kas või Elena Ferrante, kelle pärisnime ei ole tohutust kuulsusest hoolimata suudetud ära mõistatada juba kolm aastakümmet – kusjuures välistatud pole ka oletust, et ühe nime taga peitub kaks inimest.

Selles, et mitu kirjanikku jagab üht pseudonüümi, pole iseenesest muidugi midagi erakordset. Detektiivromaanide austajatele tuntud Ellery Queen oli õigupoolest kaks nõbu, Frederic Dannay ja Manfred Bennington Lee, need on aga omakorda pseudonüümid; nõbude tegelikud nimed olid Daniel Nathan ja Manford Lepofsky. Kõnekas pseudonüüm Lall Kahas oli Bernhard Lülle ja Iko Marani ühine loojanimi. Lastekirjanikud Ira Lember ja Erika Esop avaldasid ühiseid romaane Artur Erichina; pseudonüüm koosneb Lemberi isa Arturi ja Esopi isa Erichi nimest. Pärast Esopi surma jätkas Lember ühise romaanisarja kirjutamist Artur I. Erichina.

Mõnusalt segaseks võivad lood minna ka üheainsama kirjaniku osalusel. Mõeldagu kas või kodanikule nimega Anton Hansen, tema tuntuimale pseudonüümile A. H. Tammsaare, veel kolmeteistkümnele varjunimele, mida ta eri aegadel kasutas, ning viimaks ka tema kodanikunime ja pseudonüümide sellistele kombinatsioonidele (Anton Hansen Tammsaare, Anton Hansen-Tammsaare, Anton H. Tammsaare), mis levivad siin-seal hoolimata sellest, et neid ta ise teadaolevalt ei pruukinud.

Rääkides kirjanikest, kellel oli rohkem kui üks varjunimi: taani kirjaniku Karen Blixeni pseudonüüm ingliskeelsetes maades oli Isak Dinesen ja Saksamaal Tania Blixen, lisaks kasutas ta nimesid Pierre Andrézel, Peter Lawless ja Osceola, viimane neist tema isa koera nimi. Ka Romain Garyl, kes sündis muuseas Roman Kacewina, ei olnud ainult üks pseudonüüm; peale Émile Ajari pruukis ta nimesid Fosco Sinibaldi ja Shatan Bogat. Mis on aga täiesti tühine François-Marie Arouet’, see tähendab Voltaire’i kõrval – tema olevat oma elu jooksul kasutanud vähemalt sadat seitsetkümmet kaheksat pseudonüümi!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!