Kersna Repsi kingades

Tundub, et Liina Kersna proovib endise ministri kingi jalga pannes suruda nui neljaks läbi teemasid, milles eelmine minister Reps parlamendi tasandil toetust ei saavutanud. Olgugi et hariduse vallas ootab lahendust mitmeid põletavaid probleeme, kõneleb arvestatav hulk haridusinimesi põhikooli lõpueksamite lahtisidumisest kooli lõpetamisest. Teemal, mille algatas ootamatult haridus- ja teadusminister Liina Kersna.

Minu jaoks on debatis põhikooli lõpueksamite teemal lausa kolm suurt probleemi.

Mure number 1

On väga raske jõuda eesmärgini, kui ees seisab väljakutse alustada uuesti äsja lõpetatud debatti. Just selline on olukord põhikooli lõpueksamitega. Kultuurikomisjon on selle teemaga tegelnud igal kevadel neljandat aastat järjest. Parlamendi soovi saab kokku võtta järgmiselt: erandkorras, pandeemia ajal, võib põhikooli lõpueksamid tingimuslikult siduda lahti kooli lõpetamisest, kuid üldjuhul sellega nõus ei olda.

Vaatame nüüd dokumentidele otsa. 2019. aastal algatas Vabariigi Valitsus kodakondsuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse 57 SE, mille kohaselt ei oleks põhikooli lõpueksamite sooritamine põhikooli lõpetamise tingimus (eelnõus oli veel muudatusi nii seoses kodakondsuse kui ka riiklike testidega üldisemalt). Eelnõu läbis esimese lugemise ning on komisjoni menetluses, kuid aktiivselt ei ole sellega edasi tegeldud.

2020. aastal tehti põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse muudatus, mis oli üks osa suuremast COVID-i eelnõust. Abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (COVID-19 haigust põhjustava viiruse SARS-Cov-2 levikuga seotud meetmed) 170 SE nägi ette anda valitsusele volitused kehtestada põhikooli ja gümnaasiumi 2019/2020. õppeaasta lõpetamise tingimused, sealhulgas sooritatavad eksamid. Vabariigi Valitsus tegigi muudatused riiklikus õppekavas ja kooli lõpetamine ei olnud seotud eksami sooritamise tulemusega.

2021. aastal tehti põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse muudatus, mille kohaselt ei olnud gümnaasiumi lõpetamise tingimus riigieksamite, neid asendavate rahvusvaheliselt tunnustatud eksamite, gümnaasiumi koolieksami ja õpilasuurimuse või praktilise töö sooritamine. Põhikooli kohta tehti muudatus põhikooli riiklikus õppekavas (seadust muutmata), mille kohaselt lõpetab põhikooli õpilane, kes on sooritanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt põhikooli lõpetamiseks nõutavad lõpueksamid, sõltumata eksami tulemusest.

Nagu loetelust näha, võivad detailid olla erinevad. Sisu on üldjoontes üks: kas ja mil viisil kontrollida õpilase teadmisi põhikooli lõpetamisel. Samuti seda, kas omandatud teadmised on lõpetamise tingimus. Parlament on aktsepteerinud COVID-19 tingimustes erandite tegemise, kuid ei ole andnud oma nõusolekut kogu hindamissüsteemi kardinaalselt muuta.

2022. aasta veebruaris tuli minister Liina Kersna välja algatusega, mis tähendab seni kehtinud süsteemi muutmist püsivalt.

Mure number 2

Vaadates otsa tänavu pakutud muudatuse sisule, siis nendest lähtuvalt peavad eksamid säilima, kuid eksamitulemus pole seotud kooli lõpetamisega. Tekib muidugi küsimus, kuidas defineerida eksamit kui sellist, kui lävendit ei ole kehtestatud.

Siiski on lävendi kaotamine oluline aruteluküsimus, kus tõepoolest võivad eksisteerida nii poolt- kui ka vastuargumendid. Viimasel kohtumisel kultuurikomisjoniga nimetas minister seda arutelu lausa maailmavaateliseks. Mina ideoloogiliselt teemale ei läheneks ja arvan, et küsimus on väga praktiline, taandudes küsimusele, kas ja kuidas teostada kontrolli põhikoolilõpetaja teadmiste, oskuste ja pädevuste üle.

Minu hinnangul saab eksamitulemuste põhjal riik informatsiooni kooliastme teadmiste kvaliteedi kohta ning õppeasutused tagasisidet aastate vältel tehtud tööle. Pered ja eelkõige õppurid ise saavad eksamisoorituste kaudu ülevaate omandatud teadmistest ja liikuda nn haridustorustikus või tööturul edasi. See on oluline tööturu vaatest, aga ka riigiametnikele ja poliitikutele, saamaks aru, kus on kitsaskohad ja millises suunas haridussüsteem tervikuna liigub.

„Muudatus parandab lõpueksami tulemuse arusaadavust ja läbipaistvust,“ seisab seletuskirjas mõjude analüüsi all. Mööname tõesti, et korduveksami korraldamine kooli tasandil tekitab juba aastaid küsimusi. Seda saab siiski parandada ka lävendit kaotamata. Ministri välja käidud probleemid, nagu korduveksami korraldamine, statistilised signaalid üldise teadmiste taseme kukkumisest ja õpetajate põud, vastavad tõele, kuid pakutud lahendus mõjub Potjomkini külana, kus me eelistame väljakutseid nähes silmad kinni pigistada, mitte lahendada probleeme.

Lause seletuskirjast „Eksamitulemuse hindeks ümberarvutamise vajaduse kaotamisega koos kaob nn hindamisefekt, mis muudab tulemuse ausamaks,“ kvalifitseerub vabalt ilukirjanduslikuks ja viib debati päris argumentidest kaugemale.

Kultuurikomisjoni liikmena tajun deja vu’d, sest nii vastu- kui ka pooltargumendid korduvad aastast aastasse. Ning kolmel aastal järjest ei ole parlament andnud nõusolekut hindamist kardinaalselt muuta. Mida aga parlament tugevalt soovinud on – see on töötada välja õpetajate järelkasvu probleemi lahendused. Siin ootame ministrilt väga selget plaani. Ja sellest lõigust koorubki kolmas mure.

Mure number 3

Aprillis 2020 kirjutasin loo pealkirjaga „Mailis Reps väärkohtles parlamentarismi ja õpetajaid“. Toona oli olukord tõsine – tuhatkond haridustöötajate allkirja, mitmed ühispöördumised ning tõsine süüdistus haridusministrile eriolukorra ärakasutamises oma võimu suurendamiseks. On märkimisväärne kultuurikomisjoni protokoll 18. novembrist 2019, kui komisjonis läks tuliseks vaidluseks.

Mäletan täpselt, et tookord öeldi ministrile, et ta ei tohi parlamenti survestada. Isegi siis, kui talle ei meeldi, et parlament on teisel arvamusel kui tema. Tsiteerin protokolli: „Ministrile rõhutati, et „on olemas õigusloome korrektne praktika ja seda tuleks järgida“.“ Seaduse menetlemine peatati.

Nüüd on teine minister, vaidluse objekt on sama, aga poliitiline praktika on jõudnud uuele tasemele. Kui parlament on nii häälekas, äkki teeks ilma parlamendita?

2022. aasta põhikooli lõpueksameid puudutav kooskõlastamisele saadetud Vabariigi Valitsuse määruse eelnõu ei vajagi formaalselt riigikogu või kultuurikomisjoni heakskiitu, vaid tegemist on Vabariigi Valitsuse määruse eelnõuga. 17. veebruariks saab läbi kooskõlastamise tähtaeg. Lähtudes tagasisidest, kooskõlastamisest jne, võib Vabariigi Valitsus teha vajalikud muudatused. Siis minister lubas, et tuleb ja tutvustab olukorda oma tööandjale – parlamendile.

Kui võtta jälle lühidalt kokku: me aina kaugeneme parlamentarismi mudelist. Liina Kersnalt on see juba kolmas teema, mis saab avalikuks eelkõige meedia kaudu, ja alles seejärel tekib arutelu parlamendis. Selline olukord oli eestikeelse tegevuskavaga (kus isegi valitsusepartneriga kooskõlastamata anti tegevuskavast alguses meediale teada, opositsioonist rääkimata), sama efektiga oli uudis „Ministeerium maksab omavalitsustele väikeste koolide sulgemise eest“ ja nüüd lõpueksamite teematika.

Sõltumata sellest, kas lävendi kadumine tekitab häid või halbu emotsioone – emotsioone ta tekitab, seejuures üsna tugevaid ning polariseerivaid. Kui minister teab, et muudatus ei ole lihtsalt tehniline, vaid on aastaid tekitanud ministeeriumi ja kultuurikomisjoni vahel pingeid, siis on keeruline mõista, kuidas ta saab lubada enesele parlamentaarses riigis mitte tähele panna riigikogu olemasolu. See on selgelt parlamentarismi põhimõtete vastu eksimine.