Kes see mõistis, aru sai … Lugemishuvist ja sisemisest motivatsioonist põhikooli lõpueksamite valguses

Meie kiisul kriimud silmad, istus metsas kännu otsas,

piip oli suus ja kepp oli käes, kutsus lapsi lugema.

Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda,

kes see mõistis, aru sai, sellele ta tegi pai.

Põhikooli lõpueksamid peaksid kujunema otsustavaks haridussündmuseks, kus kohtuvad riigi ja õpilase vastutus. Riik tagab selle katsumuse aastatepikkuse ettevalmistuse: asjatundlikud õpetajad, järgimist väärivad õppekavad, kvaliteetse õppevara ja mõistlikul tasemel eksamiülesanded. Õpilase vastutus on pühendunult ennast arendada, omandades teadmisi ja oskusi, mida riik kooli kaudu talle on võimaldanud.

Nagu laulusalmis, kus kriimude silmadega kiisu ei piirdunud ainult laste lugema kutsumisega, vaid kontrollis hiljem, kas laps saab aru või ei saa, võiks samasugust praktikat jätkata ka riik. Põhiainete alustõed tuleb igal juhul omandada, sest lugemisoskuse või matemaatiliste põhitehete tundmiseta pole tänapäeva maailmas midagi peale hakata, isegi kui põhikoolilõpetaja oma teismelisetarkuses arvab teisiti.

Õpilasel on õigus minna eksamile rõõmsa ja enesekindlana, sest kogu vajalik materjal on õpitud ja ta võib olla julge, et eksamitöösse ei tule halbu üllatusi, näiteks salakavalaid, tahtlikult eksitavaid ülesandeid või arvutustehteid eesti keele eksamil. Väga head või ootuspärased tulemused on pingutusele paitav tagasiside, mis innustab uusi haridusvõite püüdma. Riigieksam ei pruugi eduelamuse ja rõõmuallika tähenduses olla täiesti mõeldamatu.

Kui õpilasel otsustav katse ebaõnnestub, siis ei peaks sakutama ainuüksi õpilast tema sisemise motivatsiooni puudumise pärast, vaid vaadata tuleks ka teiste vastutajate poole. Võimupositsioonil olevad vastutajad saavad alati etteaimatavat ebaõnnestumist varjata, muutes mõõdustikku või tühistades hindamise aluseid, aga kas see on kellelegi kasulik?

Korraliku riigikeeleoskuseta ja välja arendamata matemaatiliste ajudega inimesed on pikapeale pettumuseks nii iseendale kui ka ühiskonnale. Eesti-taolises väikeriigis on selliste inimeste hulga suurenemine tõsisem arengupidur kui suurriikides. Riigikeeleoskuse taseme langus aga on oht juba rahvuse püsimisele.

Parem lugeja on parem õppija

Mida peaks tegema õpetaja, et tema abi õpilastele oleks riigieksamiteks valmistumise protsessis võimalikult tõhus ja mingist ärevusfoonist seoses eksamitega poleks põhjust rääkida? Nagu mitmel pool õigusega toonitatud, ei tohiks see protsess käivituda paaniliselt vahetult enne eksamit, vaid peaks olema aastatepikkune rahulik ja rahuldust pakkuv töö.

Eesti keele õpetamise edukuse võti on lugemises, lugemises ja veel kord lugemises. Sellepärast keskendub ka uus, praegu veel kohendamisjärgus õppekava eesti keele õpetuses tekstidele. Teadmises, et lugev laps kirjutab, mõtleb, analüüsib ja üldistab paremini kui mittelugev laps, pole midagi uut. Pigem on uus infoühiskonna lugemisoskuste määratlus, mis erineb kardinaalselt sellest, mida peeti lugemisoskuseks veel eelmisel sajandil.

Kindlasti ei saa eirata tänapäevaste õppimisteooriate viimast sõna, mis toonitab õpilase sisemise motivatsiooni vältimatust tulemuste saavutamisel. Valitsevates haridusringkondades on usk õpilaste sisemisse motivatsiooni nii kindel, et sellele tuginedes peetakse võimalikuks eksamisoorituse välishindamisest üldse loobuda. Igal juhul tuleb edaspidi väga tõsiselt süveneda tingimustesse, mis on vajalikud õpilase sisemise motivatsiooni kujunemiseks.

Siinkohal on mõttekas jagada lugemiskäitumise eksperimenti, mille Miina Härma gümnaasiumi eesti keele ja ajalooõpetajad korraldasid eelmisel õppeaastal tähendusliku õpetamise koolituse raames. Tartu Ülikooli õppejõudude Äli Leijeni ja Margus Pedaste meisterlikult läbi viidud koolituse eesmärk oli võimaldada õpetajatel endal kõigepealt välja selgitada kõige häirivamad probleemid koolielus, seejärel uurida nende lahendamise võimalusi teaduskirjanduse ja maailma hariduskogemuste kaudu ning seejärel proovida probleemi eksperimentaalselt lahendada.

Koolituse teema rõhutab, et töö peab õpetaja enda jaoks tähenduslik olema ‒ see on tegelikult esimene tingimus, mis aitab ka õpilasi motiveerida. Eesti keele õpetajate ja ajaloolaste rühma ühine mure oli õpilaste järjest kahanev lugemus ja sellest tulenev silmaringi ahenemine. Seega tuli uurida mitut küsimust.

Kuidas saavutada õpilaste suurem lugemus? Kuidas tugevdada õpilaste sisemist lugemismotivatsiooni ja kujundada püsivat lugemisharjumust? Kuidas ühtlasi suunata õpilasi eestikeelsete raamatute juurde ja hoida neid hiiliva ingliskeelsuse eest?

Lugemiskäitumise uuringud kinnitavad üksmeelselt, et väliste motivaatorite mõju lugemusele on üsna väike, nii et rohkem tuleks pühenduda sisemise motivatsiooni tekitamisele. Eksperimendi käigus korraldasid eesti keele ja ajalooõpetajad lugemistunde ehk õpilastel võimaldati lugeda 45‒60 minutit järjest kas enda valitud või õpetaja soovitatud kirjandust, sest teooria väidab, et pikaaegne järjepidev lugemine kasvatab lugemisharjumust. Eksperimendi eel ja selle toimumise järel vastasid õpilased lugemiskäitumise küsimustikule, mis omavahel võrreldes näitasid selgelt kuu jooksul toimunud muutusi.

Teaduskirjandus väidab, et lugemismotivatsiooni soodustavad järgmised tegurid.

• Rahulik keskkond, kus õpilased on ümbritsetud raamatutest – huvi äratavad raamatud klassiruumides, puhkeruumides, raamatukogus avariiulitel.
• Võimalus rääkida teistega oma lugemiskogemusest – lugemiselamuste jagamise vajadus on üks võimsamaid stiimuleid, õpilased naudivad koos tegutsemist, mille eeldus on raamatu läbi lugemine;
• Võimalus valida, mida, millal ja kuidas lugeda ja milliste vahenditega raamatut reflekteerida – tuleb arvestada ealiste erinevustega lugemisvara valimisel: noorem kooliiga tahab kohata tuttavat (muinasjuttu), keskmine kooliiga vajab vastupidi tundmatu/uue kogemist (seiklusjutte, põnevust), gümnaasiumieas tahetakse kujundada oma identiteeti, ideaale, elufilosoofiat ja mõtestada maailma (biograafiad, arenguromaanid).
• Raamatu sisu on õpilase enda eluga oluliste teemade kaudu seotud.
• Lugemismaterjal ei käi üle jõu ega ole liiga lihtne ‒ tekst pakub väljakutseid ja õpilased saavad kogeda lugemisoskuse edenemist ja lugemiskompetentsuse suurenemist.
• Koolitunnis iseseisvale lugemisele pühendatud aeg, mida järk-järgult pikendatakse.
• Täiskasvanute toetus ja ootused – õpetaja peegeldab, väärtustab ja tasustab lugemist. Väga motiveeriva meetodina ootuspäraselt algklassides, aga üllatavalt ka gümnaasiumiastmes mõjub näiteks raamatute ettelugemine.

Kõiki neid tegureid arvesse võttes tehti eksperiment gümnaasiumiastmes, kuid väga tõenäoliselt annaks see tulemusi ka põhikoolis. Eesmärgiks oli uurida lugemiskäitumise kõiki aspekte ‒ nii lugemishuvi, -kompetentsust, motivatsiooni kui lugemise sotsiaalset aspekti. Järeltest kinnitas, et kõigis neis aspektides lugemiseksperimendi käigus olukord paranes. Eksperimendi läbiviijad on rahul: parem lugeja on parem õppija.

Mõned järeldused

Näiteks 10. klassis ei leidnud eeltesti põhjal lugemiseks aega 52,1% vastanutest, järeltestis 37,5%. Isegi lühikese ajaga hakati lugemist rohkem väärtustama, sest aega leitakse selleks, mida oluliseks peetakse.

Lugemispädevuses toimus samuti areng. Väidet „Mul on tavaliselt loetava raamatu sisust raske aru saada“ kinnitas eeltestis jaatavalt 19,9% ja järeltestis 10%.

12. klassi õpilasest 52% arvas, et neile meeldib tunnis lugeda, ja 60% oli nõus, et lugemistunnid võiks sellisel kujul jätkuda. 85% avastas enda jaoks uut lugemisvara just ilukirjanduse hulgast.

Eriti märgatav muutus oli sotsiaalses aspektis: väitele „Oleme sõpradega viimase kuu jooksul arutlenud mõne raamatu üle“ vastas eeltestis kindlalt eitavalt 28% vastajate koguarvust ja kindlalt jaatavalt 18,3%. Järeltestis olid need näitajad oluliselt erinevad: eitavalt vastas 12,5% ja jaatavalt 22,5%.

Rõõmustavat arengut oli märgata lugemismotivatsioonis: viimase kuu jooksul oli endale ostnud või laenutanud raamatu 90% vastanutest, eeltesti põhjal oli see protsent 82,3%.

Eksami kontekstis väärivad tähelepanu keelelised eelistused. Eelmise aasta 10. klassi õpilastest eelistas ligi 35% lugeda pigem inglise kui eesti keeles, 12. klassides oli see protsent 15. Tänavuse 10. klassi õpilaste hulgas eelistas inglise keeles lugemist 23%, mis on siiski ärevaks tegevalt suur arv.

Kui suur osa järgmise aasta 9. klassi õpilastest üle riigi peaks eesti keele eksami tulemust tähtsaks, kui nad nagunii valivad pigem ingliskeelse kirjandusruumi? Võib-olla pole siiski vale survestada eneseteadlikkuse arengus veel poolel teel olevat põhikoolilõpetajat emakeeles teatavat taset saavutama, et mitte võtta talt võimalust oma tulevik eestikeelses maailmas realiseerida.

Et 9. klassi lõpetaja teadmised ja oskused oleksid kindlad ja viiksid positiivsete eksamitulemusteni, on sisemist motivatsiooni tegutsemiseks vaja kõigil asjaosalistel, nii õpilastel, õpetajatel kui ministeeriumi üldhariduse spetsialistidel. Ministeeriumi pingutust võiks motiveerida Eesti riigi väärikuse säilitamise soov. Väikese riigi vajadusi ei rahulda see, kui ainult gümnaasiumi- või kõrgkoolidiplomiga inimesed eesti keeles ennast kodus tunnevad ja selle rikkusi kasutada oskavad. Iga maa sotsiaalne ja majanduslik edukus sõltub sellest, kui paljudel selle kodanikel on ligipääs varasematele kirjapandud teadmistele. Puudulik või kehvapoolne kirjaoskus sulgeb ligipääsu vaimsete väärtuste juurde.

Kõigilt põhikoolilõpetajatelt ei saa nõuda, et nad oma noores eas langetatud otsuste tagajärgedest aru saaksid.