KAHEKÕNE ⟩ Kool saab hästi toimida, kui seal on kõigil hea olla

11. veebr. 2022 Sirje Pärismaa toimetaja - Kommenteeri artiklit
Ivo Visak ja Ivo Eesmaa. Fotod: erakogu

Tuulisel talvepäeval kohtusid kahekõneks kaks meretagust meest, kes juhivad Eesti suurimatel saartel riigigümnaasiume ja kannavad sama eesnimegi – Saaremaa Gümnaasiumi direktor Ivo Visak ning Ivo Eesmaa, kes kaptenisillal nii Hiiumaa Gümnaasiumis kui ametikoolis. Dialoogi lõikas poole pealt katki tuletõrjealarm, kuid õnneks andis punane kukk valehäire ja Ivode jutt jätkus.

Ivo Visak: Kui hakkasid Hiiumaal uut riigigümnaasiumi looma, millal said öelda, et koolis on tekkinud oma kultuur?

Ivo Eesmaa: See käib tasapisi ja väga raske on öelda, et nüüd on oma kultuur olemas. Erinevalt teistest riigigümnaasiumidest tehti meie kooli loomisel üks kool pooleks. Osa koolist tuli minuga kaasa. Tulid ka ideoloogia ja pedagoogiline kontseptsioon, kuna see oli minu peas. Ja õpetajatest ainult üks ei töötanud enne Kärdla Ühisgümnaasiumis. Selles mõttes ei olnud väga suurt muutust. Kõige suurem oli see, et väikseid lapsi enam polnud ja tekkis täiskasvanute kool.

Ivo Visak: Kuidas on täiskasvanute kool mõjunud õpilastele? Olen kuulnud kahetsemist, et pole enam ilusat sümbolit, kui kaheteistkümnes klass viib esimese klassi aktusele. See tundub kuidagi väike mure. Mis on kõige suuremad positiivsed muudatused?

Ivo Eesmaa: Kõige suurem muutus on, et tõepoolest on väga rahulik ja vaikne. Suhtumine on täiskasvanulik, teismeliste lollusi meie majas ei tehta − kemmergusse paberit lihtsalt pulli pärast ei topita. Kõik see kadus ära, olemine muutus selles mõttes normaalseks. Mina olen pidanud gümnaasiumiõpilasi kogu aeg täiskasvanuteks. Neil on küll vähem elukogemust, aga nad on ikka täitsa täiskasvanud ja nii on ka suhelda palju lihtsam.

Ivo Visak: Olen Saaremaal „võõrleegionär“, mind on siia nii-öelda sisse ostetud, nagu ostetakse võrkpallureid kaugetelt maadelt. Loodetakse, et hakkan jube häid serve tegema. Kultuuriliselt on saared üsna sarnased, milliseid soovitusi sa kogenud koolijuhina annad? Mida peaksin ellujäämiseks tegema?

Ivo Eesmaa: Ellujäämiseks ei ole vaja muud, kui tuleb elada. Ja mitte üks-kaks päeva, vaid kauem. Mina olen siin elanud ikka juba väga kaua ja neid, kes mäletavad, et tulin mandrilt, on üsna vähe alles jäänud.

Ivo Visak: Seega tuleb lihtsalt üle elada.

Ivo Eesmaa: Mitte üle, vaid sisse elada!

Ivo Visak: Sa oled nii ametikooli kui ka gümnaasiumi direktor. Mis sa arvad, kuidas ametikoolide ja gümnaasiumide teema edasi areneb? Kas nad jõuavad teineteisele lähemale ja kas õpe kuidagi ühtlustub? Mida ise kogenud oled?

Ivo Eesmaa: Üks aspekt on Hiiumaa ametikooli juures teistmoodi kui teistel: meil ei ole põhikoolijärgset õpet, on ainult gümnaasiumijärgne. Kui õppijad oleksid üheealised, oleks kahte kooli suhteliselt lihtne koos toimima panna. Ka kaks aastat tõbe on takistanud suhtlemist. Alustasin sellest, et üritasin teha koolikultuuri suhteliselt sarnaseks, ja enam-vähem see ka õnnestus. Kui hakkasime juba sisulisi asju arutama, siis läksime kodukontoritesse. Selles mõttes on olnud keeruline, aga oleme saanud ühiselt teha mõningaid valik- ja vabaainekursuseid. Oleme pakkunud ka võimalust mõlemas koolis korraga õppida, aga esialgu ei ole nii kangeid mehi olnud. See ei ole lihtne. 

Meil on veel kokkupuutepunkt − Hiiumaa Gümnaasiumi mittestatsionaarne õpe on ametikooli majas. Samal ajal kui õpid gümnaasiumis, on seega võimalik ametit õppida. Mõned on selle võimaluse vastu huvi tundnud, aga ka see variant ei ole kerge, väga palju on iseseisvat tööd.

Meil ei arvata, et gümnaasium on kuidagi ilusam, tähtsam ja parem kui ametikool ja et ametikooli õpetajad oleks viletsamad vennikesed. Oleme algusest peale üsna palju üritusi kahe kooli õpetajatega koos pidanud.

Ivo Visak: Kuuleme arutlusi ametikoolide hariduse tuleviku teemal ja oleme ka uusi põnevaid mudeleid näinud: et on aluspakett, mille omandamise järel tekivad võimalused gümnaasiumist ja kutsekoolist mooduleid kokku siduda, ja sellest kujuneb üks terviklik hariduspakett. Ideed keerutatakse, aga algust ja lõppu sellel veel fikseeritud pole. Millal see siis tõelisuseks saab?

Ivo Eesmaa: Mõned näited siiski juba on. Tartus teevad Poska gümnaasium ja Elleri kool omavahel koostööd. Seal õpivadki ühe ja sama kooliastme õpilased. Kuid meil õpivad ametikoolis täiskasvanud, kes tahavad mingid tööoskused saada, ja üldhariduse osa meie ametikoolis pole. 

Ivo Visak: Teeme nüüd jutus pöörde. Mis sa arvad, kui paneksime saarte riigigümnaasiumide mängud käima? Ja kui juba mõnusalt koos toimetame, võtame ehk Pärnust ja Noarootsist ka kedagi kampa.

Ivo Eesmaa: Sel juhul oleks juba Väinamere mängud! Kas mõtled õpilastevahelist võistlust?

Ivo Visak: Mul on tõsi taga, oleme seda mõtet kehalise kasvatuse õpetajatega keerutanud. Äkki peakski ära tegema, kui juba ajalehes välja kuulutame ja kolm tilka verd on antud.

Ivo Eesmaa: Võiks proovida küll, oleks päris huvitav, aga enne peab viirus kaduma. Olen lastele kogu aeg rääkinud, et ärgu nad mandrile mingu.

Ivo Visak: Mida on hiidlased teistmoodi teinud, ka koolis, et vaktsineeritute protsent on nii suur? Kui ma ei eksi, siis teete isegi tartlastele silmad ette.

Ivo Eesmaa: Võime uhkustada muidugi, meil on õpetajad 100% ja õpilased 80% vaktsineeritud ning tõhustustoosi on saanud ligi 80% õpetajatest. Meil on läinud päris hästi. Miks? Kust mina tean. Võib-olla nad usuvad seda, mida ma räägin. Muide, kogu saare vaktsineeritute protsent hakkab 80-ni jõudma. 

Ivo Visak: Haridusreform Saaremaal on tähendanud seda, et klassikalisi gümnaasiume on alles jäänud vaid kaks. Riigigümnaasiumi tulemisega tekkis ka küsimus, miks me üldse teeme põhikooliõpilastele sisseastumiskatseid, kui piirkonnas ongi vaid üks gümnaasium. Kuidas peaksime tulevikus õpilasi vastu võtma?

Ivo Eesmaa: Meil on ju ainult üks gümnaasium ja see on mõeldud hiidlastele. Me ei saa kellelegi öelda, et me teda ei võta. Ainult sellistele, kellel ei ole vajalikku paberit ette näidata. Muus osas ei ütle me üldjuhul kellelegi ära. 

Ivo Visak: Kas mingid vastuvõtutingimused ikka on? 

Ivo Eesmaa: Võtame vastu vestluse põhjal ja õpilane peab näitama, et on põhikooli lõpetanud. Muidugi, kui laps vastab igale küsimusele, et tal on savi, siis ei võta. Aga selliseid ei ole seni ette tulnud. Ei ole olnud põhjust kellelegi ära öelda.

Ivo Visak: Kas sa keskmist hinnet küsid?

Ivo Eesmaa: Ei küsi. 

Ivo Visak: Aga kui see on 2,2?  

Ivo Eesmaa: 2,2-ga ei lõpetagi põhikooli. Kui tunnistusel on kõik rahuldavad, siis ma põhimõtteliselt ei saa öelda, et ei võta vastu. Ja jutt, mida laps ajab, peab olema suhteliselt mõistlik ja näitama, et on vähemalt lootust.

Viimased kümme aastat on olnud nii, et kellel pole asja gümnaasiumi, need ei tulegi. Valik toimub suhteliselt mõistlikult ja väljalangejate seltskond on suhteliselt väike. Minnakse ära enamasti sellepärast, et vanemad kolivad ära või minnakse mandrile. Et hakkama ei saadaks, seda väga ei ole. Nii et võime tulijad rahulikult vastu võtta. Need ei ole muidumehed, vaid täitsa asjalikud.

Ivo Visak: Aga kas uues koolis on kõik õpilased toiduga rahul?

Ivo Eesmaa: Meil ei ole oma sööklat, käime põhikooli omas. Kui tahame, saamegi öelda, et söök ei kõlba.

Meil ei ole ka võimlat, aulat, peame hakkama saama ja saamegi. Vähemalt seni oleme saanud.

Vastata on parem kui küsimusi välja mõelda. Kuid küsin nüüd sinu käest ka.Mulle jäi silma ajaleheartikkel, kus kirjutati, et oled kõva uutja ja uuendaja. Milles need sinu uuendused seisnevad? Mida oled teistmoodi teinud ja kas on ka midagi enneolematut, mida enne pole kuskil tehtud?

Ivo Visak: Ma ei tea, kas ma ennast ikka kõvaks uutjaks pean. Trükimusta on leidnud asi, mida mina ise ei oleks ära trükkinud. Aga hakkame siis otsast pihta, mis Saaremaal teistmoodi on. Esimene asi, mis hiljuti ka Eesti väitlusseltsile väga meeldis ja mida ma ise pean ülioluliseks, on väitluse õpetamine. Väitlusharidus on midagi sellist, mida kõik 10. klassid peavad kohe kooli algusest saama. On mitmeid eesmärke, miks see on oluline. Kahe koroona-aasta jooksul on eriti teravalt välja tulnud, et õpilaste sotsiaalsed oskused on küllaltki kehvad. Neid oskusi tuleb teritada, sotsiaalseid pädevusi toetada. Väitlushariduse saame kooli tuua kohustusliku ainena, simulatsioonimängudena, väitlusringidega. 

Uuenduslik on ka see, kuidas me koolis disaini ära kasutame. Inglise keeles on mõiste codesign, koosdisainimine, koosloome. Alguse on see saanud Skandinaavia ametiühingute juurest. Seda kasutati olukorras, kui boss ei kuulanud, mida teised arvavad. Nähti, et mõistlik on teha koostööringe, kus kõik on esindatud ja saavad avaldada oma mõtteid, aga seda süsteemselt. Kui hakkasime õpikogukondadega pihta, saigi ühe õpikogukonna nimeks disainiklubi. See ei tähenda, et meil on graafilise disaini programmid ja teeme koos õpetajatega logosid, pigem mõtleme, kuidas kasutada ära disainimeetodeid, mida me oleme harjunud disainibüroodes nägema, selleks et õpetajatel ja ka õpilastel oleks hea olla. 

Tsiteerin enda magistritöö juhendajat Merike Rehepappi, Eesti Kunstiakadeemia endist õppejõudu, kes ütles, et disainmõtlemine pole midagi muud kui eesti talupoja pidev küsimine: miks ma midagi teen? Kümnendas klassis teevad kõik meie õpilased selle disainmõtteviisi kursuse läbi. Väitluse saime juba käima ja haridusdisain kogub tuure. 

Oma rolli mängib meil ka kohustuslik kogukonnapraktika. Kõik õpilased löövad kaasa mõnes Saaremaa või Muhu mittetulundusühingu, sihtasutuse või ettevõtte kogukondlikus projektis. Tuleb analüüsida ja vaadelda nii isiklikul, kogukonna kui ka Eesti tasandil, mis selle asja väärtus on. Need noored on Saaremaa ja Muhu tulevik ja tulevikku tuleb siduda enda kogukonna tunnetusega varakult. Gümnaasiumis on juba hilja, aga mitte lootusetult.
Saaremaa Gümnaasiumis on kõigil alustavatel gümnasistidel vaja läbida saarluse kursus, mis nime järgi võiks tähendada sügavalt koduloolist lähenemist, kuid pigem võib seda vaadata filosoofia- ja ettevõtluskursusena. Mis tähendab üldse olla saarerahvas? Kuidas on keskkond mõjutanud siinsete inimeste mõtlemist ning mida vajab kodukoht tulevikus, et olla jätkusuutlik ja edukas.

Väga paljud ideed, mida me siin koolis rakendame, ei ole üldse originaalsed. Olen neid kokku krattinud paljudelt teistelt headelt riigigümnaasiumitelt ja ka mõnelt healt kohaliku omavalitsuse koolilt. Tihtipeale ongi ju hea kool koht, kus häid ideid, mida mujal on väga hästi rakendatud, rakendatakse veelgi paremini. Copy ja paste ei ole niisama lihtne, tuleb ikkagi õigesse kohta paste’ida.

Ivo Eesmaa: Mina pean ennast eelkõige Ülo Vooglaiu õpilaseks. Olen väga palju juurelnud selle üle, mis haridus on ja kuidas ta tekib. Tiiu Kuurmelt on pähe jäänud ütlus, et haridus tekib kogudes, kogedes ja kogemata. Sellest olen lähtunud. Mida rohkem on kogemist ja kogemata õppimist, seda parem. Seepärast peame kooli õppekava osaks ka õppimist mujal kui kooliseinte vahel – koolis on oodatud ja kõrgelt hinnatud kõik, mis soodustab õpilaste ja õpetajate arengut, ja taunitud kõik, mis seda kahjustab, tõkestab või pidurdab.

Ivo Visak: Arvan, et tuletõrjealarm, mis meil vahepeal käima läks, oligi hea kogemata õppimise moment.

Viimase küsimuse napsan sinu mõttest: milline kogemata õppimine kooliseinte vahel on sinu enda elus märgilise tähtsusega olnud? 

Ivo Eesmaa: Kogemata õppimine seda tähendabki, et sa ei koge, kuidas üks või teine tõekspidamine sinuni jõuab ja sinu omaks saab. Nii on väga suur osa meie tõekspidamistest meile tulnud, ilma et me kogeks, kuidas ja kust ta tuli. Seepärast on sellele küsimusele üsna raske vastata – me lihtsalt ei tea, millised on need teadmised või tõekspidamised, mis meile kogemata tulid. 

Kangesti tahaks öelda, et direktorina tööd alustades ma lihtsalt teadsin, et kool saab hästi toimida, kui koolis on kõigil hea olla – on head suhted õpetajate ja õpilaste, õpetajate enda ning õpetajate ja juhtkonna vahel. Kui nii on, siis on head ka õpilaste suhted ja nad saavad olla enesekindlad ja, mis eriti tähtis, piisavalt loovad, et olla ettevõtlikud tulemaks elus hästi toime. Positiivsus annab positiivseid tulemusi. Me ei pea olema maailma parimad, aga kui midagi teeme, teeme parima võimalikust, ja seda parimal võimalikul viisil. Ning veel − usaldama peab. Ilma usalduseta ei toimi miski. 

Aga selles kõiges on ka üsna palju seda, mis saadud kogemusest noore ja algaja õpetajana – see kõik oli just see, millest koolis tööle asudes kõige rohkem puudust tundsin. Nii et ikka kogedes ja kogemata. Mis muidugi ei tähenda, et kogumist pole olnud – tarku inimesi kuulates ja nende kirjatükke lugedes lollimaks ei jää. 


IVO EESMAA

Kooli (ja Hiiumaale) tööle füüsikaõpetajaks viis mind aastal 1977 kohustuslik suunamine. Õpetajaks minemise vastu polnud mul midagi, Hiiumaa vastu küll. Mandrilt pärit noorele oli see nagu asumisele saatmine. Aga see tunne kasvas aastatega hoopis rahuloluks oma saatusega. Eks saarel elamisega ongi nii, et kas harjud selle eripäraga ja sind võetakse pikapeale omaks või lähed üsna kiiresti mandrile tagasi. 

Olen olnud Kärdla koolis füüsikaõpetaja ja huvijuht, maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja, riigi kooliameti peadirektor, Kärdla linnapea ja volikogu esimees, aastast 2000 koolidirektor, algul Kärdla Ühisgümnaasiumis, aastast 2015 Hiiumaa Ametikoolis ja aastast 2016 ka Hiiumaa gümnaasiumis.

Paralleelselt toimetamisega formaalharidussüsteemis on mul olnud võimalus 18 aasta jooksul juhtida Eesti vabaharidusliitu, mis ühendab mitteformaalse õppe pakkujaid üle Eesti. Kaks erinevat, kuid ühe ja sama valdkonnaga tegelevat süsteemi andsid võimaluse näha tervikpilti sellest, mis haridus on ja kuidas ta tekib. Koolijuhi töös on sellest palju abi olnud. 

Olen saanud osa haridusseadustiku ja laiema hariduspoliitika kujundamisest. Olen osalenud nii Eesti koolijuhtide ühenduse juhatuse kui esindajate kogu töös, vabaharidusliidu esindajana Euroopa täiskasvanuhariduse katusorganisatsiooni EAEA juhatuse liikmena Euroopa tasandil hariduspoliitikat teinud. Olen olnud täiskasvanute koolitaja ja mentor alustavatele koolijuhtidele. 

Inimene õpib eelkõige teistelt inimestelt. Elu on mind kokku viinud paljude inimestega, kellelt õpitu on aidanud toime tulla. 

  • 2002–2004 – Tartu Ülikool, MSc, koolikorraldus 
  • 1971–1977 – Tartu Riiklik Ülikool, füüsik, füüsikaõpetaja
  • 1961–1971 – Rapla Keskkool
  • 2014 – Hiiu maakonna teeneteplaat; Hiiu maakonna aasta koolijuht,  2014 „Eestimaa õpib ja tänab“ aasta koolijuhi nominent
  • 2007 – aasta haridusjuht

IVO VISAK

Olen pärit Tartust. Lõpetasin Tartu Kivilinna gümnaasiumi tehnika- ja tehnoloogia õppesuunaga klassi ning astusin bakalaureuseõppesse TÜ usuteaduskonda. Laiapõhjalisemat humanitaarharidust on keeruline tahta, sest religioonide kõrval tutvusime sügavalt ka nende ajalooga, mõjuga maailma kultuuridele, õppisime klassikalisi keeli ning religioonipsühholoogiat ja -sotsioloogiat. Võtsin juurde ka poliitilise filosoofia ja üldajaloo mooduli. Samal ajal toimetasin mitmes noorteorganisatsioonis, juhtides Tartu noortevolikogu ning korraldades Mudel-Euroopa parlamendi debatte Eesti keskkoolinoortele. Taskuraha teenisin graafilise disainiga.

Pärast TÜ lõpetamist juhtusin „Noored kooli“ programmi kaudu õpetama Tallinna 37. keskkooli, kus olin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, aga juhendasin ka väitlus- ja graafikaringi. Kui kool ühendati Tallinna Arte gümnaasiumiga, jõudsin Eesti noorteühenduste liitu, kus toimetasin koordinaatorina, hiljem juba organisatsiooni juhina. 2017. aastal pälvisin HTM-i aasta noorsootöötaja tunnustuse. Õpetamissoov ei kadunud ja töötasin Tallinna Laagna gümnaasiumis lõpuklasside ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse, väitluse ja graafilise disaini õpetajana (sekka ka nüüdisaja filosoofia kursus Kadrioru saksa gümnaasiumis). 

Järgnesid kaks põnevat aastat erasektoris: olin produtsent disainiagentuuris Velvet, kus jõudsime meeskonnaga Kuldmunani kasutajakogemuse ja kasutajamugavuse kategoorias, luues uue PRIA veebikeskkonna. Lõpetasin Eesti Kunstiakadeemia ja BFM-i ühendmagistriprogrammi kunstipedagoogikas.

Edasi tuli Saaremaa Gümnaasiumi koolijuhi amet ehk elu kõige olulisem ja tähenduslikum väljakutse.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!