Kooliraamatukogu kui tugikeskus

Praegusel raskel ajal ei ole kooliraamatukogu pelgalt raamatute laenutamise koht, vaid ka väga vajalik tugikeskus nii õpilastele kui õpetajatele. 

Kooliraamatukogusid on hakatud ühendama rahvaraamatukogudega. Esiteks sellepärast, et avalikes raamatukogudes on nagunii mitu korda rohkem raamatuid ja valik parem. Teiseks lähevad raamatud üha enam veebi ja lugerisse ning paberraamatu tähtsus väheneb. Kolmandaks arvatakse, et raamatukogujuhataja töö on nii lihtne, et seda võib teha ka mõni aineõpetaja või infotehnoloog oma põhitöö kõrvalt. Neljandaks võimaldab raamatukogujuhataja koondamine koolil palgafondi kokku hoida.

Kas koolid peaksid sellise ideoloogiaga tõesti kaasa minema? Seda küsimust arutati Eesti õpetajate liidu haridussalongis, kus ettekannetega esinesid Eesti raamatukoguhoidjate ühingu (ERÜ) kooliraamatukogude sektsiooni juhataja Sirje Riitmuru ja Järveotsa gümnaasiumi raamatukoguhoidja Kadri Sildnik. 

Raamatukogu kui lugema õppimise koht

Kadri Sildnik rääkis, kuidas kooliraamatukogud toetavad õpilaste lugemishuvi ja soovi lugemist harjutada. Näiteks tema enda raamatukogus käivad algklassilapsed omal algatusel vahetundide ajal raamatukogus ilusa selge häälega muinasjutte ette lugemas. Teised õpilased, kes on samal ajal raamatukogus, kuulavad neid tähelepanelikult ja tahavad niisama hästi lugeda. Enamik lapsi on avalikust ettelugemisest huvitatud, sest kõik toimub vabas õhkkonnas, mänguliselt, ilma hinneteta. Raamatukogujuhataja ütleb õpilastele lihtsalt: „Tubli, et selle raske teksti ette lugesid!“ Ja laps harjutab lugemist edasi. 

Teine ettelugemise variant on see, et vanemate klasside õpilased loevad noorematele õpilastele huvitavaid raamatuid ette, ja see on paljudes kooliraamatukogudes üsna levinud. Nooremad lapsed vaatavad, et vanemad õpilased loevad nii toredasti, ja tahavad ise sama hästi lugema õppida. 

Lisaks on hulk koole, kus viiakse vahetundide ajal kooli raamatukogus läbi vaikselt lugemise minuteid. Lapsed süvenevad lugedes raamatumaailma, rahunevad pärast vahetunni rähklemisest ja pärast seda on neil ka klassitunnis kergem oma ülesannetesse süveneda. Kooli raamatukogu ongi ühtlasi rahunemise koht. 

Vanemate klasside õpilastele on Kadri Sildnik korraldanud raamatute väikeste rühmadena lugemist ja näinud, et õpilastele meeldib väga üheskoos lugeda. Neile meeldib ka pärast üheskoos lugemist raamatukogus loetut vastastikku kommenteerida ja mõtteid vahetada. Õhkkond on vaba, sest nagu öeldud: hindeid ju ei panda.

Üsna levinud on kooliraamatukogude korraldatud lugemise päevad, mida korraldatakse eesti keele õpetaja valitud teemadel. Selliste lugemispäevade lõpus tuuakse nooremate klasside jaoks võimalusel kohale ka lugemiskoer, kes kõik õpilased rahuliku meelega ära kuulab. 

Koos isa ja emaga lugemine on üks üheskoos lugemise vorme ja innustab samuti lapsi rohkem lugema. Kadri Sildnik on korraldanud ka perega koos lugemisi. Näiteks on tema kooli algklassilapsed lugenud koos oma vanematega läbi Kivirähki „Kaka ja kevade“. 

Mõnigi kord ulatub kooliraamatukogu mõju oma koolist kaugemalegi. Näiteks on sõpruskoolide õpilased käinud vastastikku üksteisele ette lugemas ja loetut arutamas. Kadri Sildnik ise on viinud oma lugemisrühmi mõnikord koolimajast välja lähedal asuvasse kohvikusse, et seal üheskoos raamatut lugeda ja loetu üle arutleda. Kohvikupidaja oli kohe nõus, et õpilased tulevad tema kohvikusse raamatut lugema, öeldes, et raamat ja lugemine kuuluvad kohvikukultuuri juurde. Teisalt on tore ka see, kui õpilastel seostub kohvik eelkõige lugemisega. Samuti on Kadri Sildnik viinud oma õpilasi lugema rahvusraamatukokku jm.

Need piltlikud näited osutavad selgelt, kui suureks abiks saab õpetajatele olla kooli raamatukogu laste lugema õpetamisel ja üldse raamatutega sõbraks saamisel. On kahju, kui selline asi ära kaob, nenditi õpetajate liidu haridussalongis.

Raamatukogu kui pikapäevarühm

Lisaks lugemisoskuse arendamisele ja lugemishuvi hoidmisele on raamatukogu koht, kus toetatakse õpilastel kõigi õppeainete õppimist. Näiteks teeb mõnigi laps oma kodused ülesanded koolis raamatukoguhoidja abiga ära ja läheb alles seejärel koju. 

Loomulikult on kooliraamatukogu koht, kuhu õpilased tulevad oma uurimistöö jaoks infot hankima, ja raamatukogus kirjutavad nad tihti ka oma uurimistööd. Sageli on kooliraamatukogu hoidjad õpilaste uurimistööde juhendajad ja aitavad õpilasi info otsimisel.

Sirje Riitmuru lisab, et Kose gümnaasiumi raamatukogu on teinud head koostööd loodusõpetuse ja matemaatikaõpetajatega, näiteks Pirita jõe teema puhul. Siis läksid lapsed kõigepealt kooli raamatukokku ja Sirje Riitmuru õpetas neid veebikataloogist Pirita jõe kohta infot leidma: kust jõgi algab, missugused lisajõed tal on, kus jõgi merre suubub jne. Pärast andmete kokkusaamist läksid õpilased loodusloo õpetajaga koolimaja akna all asuva Pirita jõe kaldale ja mõõtsid ära jõe laiuse, voolukiiruse, vee temperatuuri. Edasi tehti matemaatikatunnis jõe kohta arvutusi. 

Raamatukoguhoidja on omal moel ka õpetaja abi, kui aitab õpilastel lugeda ja kodutöid teha. Klassiõpetajale on see oluline tugi. 

Eelnevat arvesse võttes ei ole kooliraamatukogu mitte kuidagi pelgalt info leidmise ja raamatute laenutamise koht ning raamatukoguhoidja ei ole üksnes raamatute laenutaja. Väiksematel lastel aitab ta lugemist harjutada, suurematel lugemishuvi alal hoida, kodutöid teha jpm. Õpilasi uurimistöö jaoks infot otsima õpetades aitab raamatukoguhoidja kooli kõiki õpetajaid.

Omaette teema on HEV-lapsed, keda raamatukoguhoidja samuti toetab, tehes koostööd kooli HEV-spetsialistidega. Nii aitab raamatukoguhoidja ka nende klasside õpetajaid, kus HEV-lapsed õpivad. Siit on kasvanud välja mõte, et kooliraamatukogu hoidjal võiks olla eripedagoogiline ettevalmistus.

Seega on kooliraamatukogu hoidjal koolis päris tähtis õpetajate abistaja ja toetaja roll, ja kui kellegi on kavas kooliraamatukogu sulgeda, peab ta arvestama sellega, kui palju tööd jääb pärast kooliraamatukogu sulgemist õpilastega tegemata. 

Milline on kooliraamatukogu tulevik?

Õpetajate liidu haridussalongis pakuti välja, et kooliraamatukogu roll edaspidi hoopis kasvab, eriti kui hakatakse minema üle personaliseeritud õppele ja ennastjuhtivale õppijale. Siis muutub ju loomulikuks, et nii üksikud õppijad kui ka õpilaste rühmad hakkavad sagedamini raamatukogus käima, sest nad peavad senisest rohkem infot iseseisvalt üles leidma, kasutades seejuures muidugi raamatukoguhoidja abi. 

Ennastjuhtiva õppija teemast kasvas välja väga oluline küsimus: kas raamatukogus on piisavalt õppematerjale, mille toel suudab õpilane päriselt ka õpetaja abita õppida? Õpikud ja muudki õppematerjalid on tihti nii raskepärased, et õpetaja peab need õpilastele lahti seletama, ja nii on õpilasel raske iseseisvalt õppida. Kui õppematerjalid (tekstid, videod, animatsioonid, 3D-mudelid) muutuvad õpilastele kättesaadavamaks, kasvab kooliraamatukogu tähtsus veelgi. 

Tulevikus läheb kooliraamatukogu ilmselt sama teed mis avalikud raamatukogud: sealt saab laenutada lisaks raamatutele muusikainstrumente, heliplaate, lihtsamaid spordivahendeid, tööriistu (nt õmblusmasin, videokaamera) jms.