Korraldus on, tulemust pole
Kui COVID esimest korda koolid kinni pani, oli kuulda hulgaliselt optimistlikke hüüatusi tulevikukooli kohalejõudmisest, IT-riigi tublidusest jne. Progress hariduses tuli ootamatult meie õuele, rõõmustades äriinimesi kompuutrite läbimüügiga ja koolirahvast koolikiusamisest pääsemisega. Nüüd tundub, et koolis kohal käimine sobib siiski nii õppuritele kui õpetajatele.
On see siis harjumusest või on päriselus siiski mingid tegurid, mida virtuaalis pole ja ilmselt ei saagi olema. Tahaks osaleda kärajatel „Kas saime targemaks virtuaalses koolis?“, tutvuda tõsiseltvõetavate uuringutega asjaosaliste kogemustest ja hinnangutest. Kas nüüd on saanud tugevama tõuke ja heakskiidu massi- ning ühtluskooli kõrval ka individuaalsed õpirajad?
Nagu maestro Vooglaid on aastaid toonitanud: „Targemaks saamise teid on palju ja erinevaid.“ Aga kas valmistatakse ette ka nõustajaid ja tuutoreid?
Õpetajate põud on tuure tõstmas, seda ei leevenda ka jõuga väikekoolide kinnipanek. Raha läheb paraadüritustele, mitte palkadeks. Olukord on niivõrd meeleheitlik, et püütakse küpsetada kiirkorras kõrgharidusega isikutest aineõpetajaid. Kas on uurimistulemusi, miks eelmine „Karjäärimuutuse“ projekt läbi kukkus?
Pangem raha tõsiseltvõetavatele sotsioloogilisele uuringule, nagu seda oli seitsmekümnendate „Pingist pinki“. Muidugi peame olema valmis häirivateks tulemusteks, kuid „maailma parima kooli“ (PISA) seljas sõites ei jõua ka enam kaugemale lähimast kurvist.
Kas meil on ikka sinisilmne kujutlus, et anname välja uued määrused ning kehtestame uued nõudmised õpetajate kutsestandardis ning asi sujub? No ei suju, sest õpetamise puhul on küsimus meetodis, mitte sisus. Selles, mis välja meelitatakse, mitte selles, mis sisse pressitakse!
Kas kooli heaoluuringud võiks puudutada ka õpetajaid? Või on ette teada, et direktorid ei lase uurijat uksest sisse. Kool, nagu ka haigla ja vangla, on inimese jaoks, ja seda vastavalt asutuse dokumentatsioonis ette nähtud korrale. Koolid pannakse kinni, õpetajaid pole, lapsi on vähe, aga bürokraatia vohab. Tegemist on Peteri printsiibiga, kus töötaja sobivust hinnatakse asutuse enda jaoks kõrgemalt kui tõhusaid töösaavutusi. Aga mis on õpetaja töösaavutus, kas see on üldse fikseeritav ja mõõdetav? Kunagi olid meil kutsestandardis tasemed 6‒8, nüüd on 7‒9. Milline edasiminek! Eks see ole EL-i targal juhtimisel varsti ka 8‒11.
Aga kuhu on õpetajal liikuda nii palga kui töösisu mõttes? Näide edutamise mehhanismist (ikka Peterilt): preili Mudila, kes oli olnud võimekas õpilane ja haruldane algklassiõpetaja, edutati algõpetuse metoodikuks. Nüüd ei õpeta ta enam lapsi, vaid õpetajaid. Aga kasutab ikka sama metoodikat, mis andis nii häid tulemusi väikelaste juures. Õpetajatega kõneldes, olgu nelja silma all või rühmiti, räägib ta aeglaselt ja selgelt. Ta kasutab enamasti ühe- või kahesilbilisi sõnu. Iga mõtet selgitab ta mitu korda mitmel viisil, et temast ikka kindlast aru saadaks. Särav naeratus ei kao iial ta näolt. Õpetajad ei salli teda tema võltsi rõõmsameelsuse ja patroneeriva hoiaku pärast, nagu nad seda nimetavad.