Tants põhikooli lõpueksamite ümber käib juba kolmandat aastat. Emakeeleõpetajad on väljendanud oma seisukohti, toetudes uuringutele, faktidele, kogemusele ja väärtustele. Ministeerium arvab teisiti, just arvab – eelmise nädala teleintervjuus ütles HTM-i esindaja: „Ma usun …“ Kuidas vaielda uskumisega?

Teatavasti koosneb emakeele lõpueksam kolme osaoskuse (funktsionaalse lugemise, kirjutamise ja keeleülesannete) kontrollimisest. Kui tõenäoline on, et üks või kaks osaoskust jääb omandamata? Hea teksti kirjutamine on muutunud õpilastele järjest raskemaks ja õpetaminegi on aeganõudev, lausa missioon. See, et koolis on üks väljaõppinud eesti keele õpetaja, on väärtus, kui kaks ‒ vedamine.

Eesti keele õpetajate järelkasvu puudus teeb murelikuks nii koolijuhid kui ka lapsevanemad. Küsimusele, kas õpilane võib põhikoolist läbi libiseda arutleva teksti koostamise oskuseta, peab vastama jaatavalt. Igas aines on oma kirjaoskus, kuid arutlusoskuse baas ehitatakse emakeele ja kirjanduse tundides.

Ühtsete lõpueksamite puudumisel jääb ära võrreldav hindamistulemus, lakkab eksamitele tuginev riiklik seire ja põhikool ei saa tagasisidet oma töö kohta, keeruliseks muutub riskikoolide tuvastamine. 

Kuidas hoida ära eksamihirmu ja õpitulemuste saavutamatust? Põhikooli lõpueksamid võiksid olla koostatud miinimumtulemuste kohta, n-ö kolmelise õpilase taseme järgi, ülesanded sisaldaksid aine raudvara. See hoiaks ära ootamatused ja liigse pinge. Jah, eksamitulemused võivad esialgu tõusta, kuid kõigile on teada, mida lõpetaja oskab. Seepärast on mõistlik säilitada 50% lävend, sest vaid selle kaudu on tase läbipaistev. Lisaks näitavad eksamihinded pikemaajalist õppimiskäitumist ja töökust.

Lõpueksamite tühistamine oleks poolik lahendus. 2018. aastal arutleti kolme ettepaneku üle, praeguseks on neist alles jäänud odavaim, justkui oleks see vana aurukatel, mis lõpuks taevas haihtub.

Eksamilävendist loobumine jätab koolid omapead: riik on panustanud küll õppimisse, kuid vastutus ja tulemuste üle otsustamine jäägu õpetajale teadmiseks (kui ta on veel sügisel samas koolis). Arvatavasti pole siis oodata ka järelevalvemenetlusi, kui tõendite riiklik seire loetakse mõttetuks.

Rahvusvahelised ülevaateuuringud osutavad, et riikides, kus kasutatakse tsentraalseid eksamisüsteeme, on üldiselt kõrgemad õpitulemused. Kas see pole mitte meie PISA-edu üks põhjustest? OECD andmetel on Jaapani ja Brasiilia PISA tulemuste paranemine tingitud just õpitulemuste riiklike nõuete ja tsentraalse testimise lisamisest haridussüsteemi. Vastupidiseid näiteid pole.

Uuringud rõhutavad eksamisüsteemi potentsiaali tulemuskeskse kvaliteedijuhtimise vahendina. Eestile, kus koolide autonoomia õppe korraldamisel on suur, sobib just selline eksamite kasutusviis.