Kutsekoolid peavad hakkama saama ebapiisava ettevalmistusega HEV-õpilastega
2020. aastal oli kutseõppes 25 548 õppijat, neist 1439 ehk 5,6% haridusliku erivajadusega, toob välja EHIS. Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses valminud analüüs „Haridusliku erivajadusega õppija kutseõppes“ näitab, et tegelikult on neid oluliselt rohkem – on koole, kus viimastel aastatel sisseastunutest on erivajadusega või vajavad mingil põhjusel tuge umbes pooled. Tehtud analüüsi arvestades on valminud ka kutserehabilitatsiooni teenuse kirjeldus, mis peaks aitama kutsekoolis õppe HEV-õppija jaoks sobivamaks muuta. Kutserehabilitatsiooni teenuse arendamist tutvustati 22. veebruaril Artise kinos ja Elisa Stage’i vahendusel.
Kutserehabilitatsiooni teenuse arendamise projekti projektijuht Keiu Talve, miks on EHIS-e andmetel HEV-õppijate osakaal kutseõppes 5,6%, kui tegelikult on neid palju rohkem?
5,6% on ametlik info. Paljud kutsekoolid kas ei taha tunnistada või ei oska märgata, et neil on HEV-õppijaid. Samas öeldi nendest kuuest kutsekoolist, mida me uuringu tarvis intervjueerisime, et sisuliselt 50% õppijatest vajab tuge ning pooled neist võeti vastu just viimasel aastal. Me ei räägi praegu ainult lihtsustatud või toimetuleku õppekava lõpetanutest, vaid HEV-õppijatest laiemalt. Pea igal erialal on ühel või teisel põhjusel tuge vajavaid õppijaid: on neil siis ealistest iseärasustest tingitud probleemid, õpi- ja käitumisraskused, meeleolu- ja vaimse tervise häired, suitsiidimõtted, suhteprobleemid või midagi muud.
Kas kõigis koolides on samad probleemid?
On erinevaid probleeme, mis on analüüsidokumendis ka kirjas. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus tõi näiteks välja, et vanemad ei taha lapse erivajadust tunnistada ja püüavad seda varjata või eitada. Erivajadusega õppijaid tuleb kooli iga aastaga rohkem, mis on toonud kaasa olukorra, et õpetajatel puuduvad oskused ja teadmised, kuidas õpetada koos erisuguste vajaduste ja tasemega noori. Haapsalu Kutsehariduskeskuses teeb muret suure osa noorte halb eesti keele oskus, Tallinna Teeninduskooli tuleb palju õppijad rasketest majandusoludest jne.
Dokumendis on juttu ka probleemidest, mis tekivad põhikoolist või gümnaasiumist kutsekooli minekul. Üleminek ühelt haridusastmelt teisele on praegu sidustamata. Põhikoolis pakutakse õpilastele tuge, mis on hea. Aga mis saab lihtsustatud õppekaval, vähendatud õpitulemustega või kohandatud õppes põhikooli lõpetanud õpilastest edasi? Eeldame, et nad lähevad kutsekooli eriala õppima, ehkki nende matemaatikateadmised on näiteks seitsmenda klassi tasemel. Suurem osa kutsekoole tegeleb esimese poole õppeaastast puudujääkide tasandamise ja taseme ühtlustamisega. Võimatu on saada ehitajaks, kui ei oska mõõta ega arvutada – iga eriala eeldab teatud oskusi. Kutsekool, kus on oma õppekavad, ei peaks tegelema õpilünkade silumisega.
Suur murekoht on vastuvõtu puhul, et kutsekoolidel ei ole õppija kohta piisavalt eelinfot, kui õpilane või lapsevanem seda ei jaga. EHIS-est näeb infot alles siis, kui noor on juba vastu võetud.
Kuna töötasin enne Astangule tulemist riigikontrollis, kus me just lõpetasime hariduse tugiteenuste auditi, mis puudutas haridusastmeid lasteaiast kuni põhikooli lõpuni, ongi mul nüüd hea võimalus vaadata, mis saab tuge vajavatest õppijatest pärast põhikooli lõpetamist. Probleemid on suuresti samad: hoiakud, õpetajate teadmised ja oskused, tugispetsialistide puudus. Siin torkab silma huvitav vastuolu. Ühelt poolt proovime luua kaasavat kutsekooli, kus erineva taseme ja vajadustega õppijad omandavad koos eriala ja tööoskusi, teisalt ei suuda neile pakkuda sinna juurde lahutamatult käivat tuge ja õpet. Poolikult ei saa kaasavat kooli luua.
Kas põhjuseks võib olla raha?
Pigem on see prioriteetide küsimus. On selge, et kui õppijad on nii palju muutunud, ei saa enam sama mudeliga töötada, nagu oleme seni töötanud. See tähendab, et tuleb midagi muuta. Astangu keskuse selle aasta strateegiapäeva üks fookusteema oligi kutserehabilitatsioon. Püstitasime küsimuse: mida on hädavajalik teha, et kutserehabilitatsioon saaks kutseõppeasutuses toimida?
Kuna Astangu keskuse roll on olla kompetentsikeskus ning pakkuda välja uusi metoodikaid ja tööviise, kujundasime Astangul kutserehabilitatsiooni teenuse, mida saavad kasutada ka teised kutseõppeasutused. Leiame, et kui kutsekool on otsustanud HEV-õppija vastu võtta, peab ta suutma pakkuda talle seda, mida ta vajab. See on vastutuse küsimus. Mitte nii, et võtame õppija vastu, saame pearaha, aga ei suuda tema heaks midagi teha. Erivajadusega ega ka tavalisele noorele ei saa öelda, et sobitu sellega, mis meil siin on, talle tuleb luua sobiv õpikeskkond ja pakkuda arusaadavat õpet.
Millal õpilaskontingent kutsekoolides muutuma hakkas?
See on kestnud juba üsna pikalt, seda pole lihtsalt teadvustatud. Kutsekooli tulijate seas on õppijaid, kelle (eri)vajadusi ei ole põhikoolis märgatudki. Osalt ei ole toe vajadus ehk põhikoolis avaldunudki, osalt võib noor olla koolist n-ö läbi veetud. Kas see on õige või vale, ei ole minu öelda, aga kutsekool peab nende noortega nüüd hakkama saama.
Analüüsist selgub, et võtmetähtsusega on õppijate vastuvõtt kooli.
Jah, arusaamine sellest tekkis protsessi käigus koostöös disainibürooga Brand Manual. Eelmisel suvel vestlesid analüüsi koostajad Astangul pea kõigi valdkondade töötajatega. Lisaks käisime tegemas intervjuusid kuues kutsekoolis ning intervjueerisime ka õppijaid. Selgus, et vastuvõtust hakkabki kõik pihta. Kui õppija toevajadus ei ole koolile teada ja ta satub kursusele, mis ei ole talle jõukohane, algavad probleemid ning suure tõenäosusega ta õpinguid ei lõpeta. Kui alguses teha tõhusat tööd, et saada aru, millised on ühe või teise õppija võimed, huvid, kuhu kursusele keegi oma võimete põhjal sobib, kuhu mitte ja milliseid toetusmeetmeid vajab, on pool tööd tehtud.
Oleme aastaid üritanud vähendada väljalangenute määra, keda on hinnanguliselt veerand õppijate arvust, ega ole sisuliselt midagi muutnud. Meil ei ole mõtet minna edasi nende meetoditega, mis ei ole toiminud. Tõsi, üht-teist on tehtud, hea näide on kutsevalikuaasta, aga see on olnud kasutusel veel lühikest aega ja vähestes koolides. Mulle meeldis väga, kui üks teenust kujundanutest ütles välja mõtte: mis on hea HEV-õppijale, on hea kõigile. Praegu lähtume normintellektiga tublist õppijast ja üritame sinna kõrvale luua erivajadusega õppijate tugisüsteemi. Kui kogu süsteem toetaks õppijat, sobiks see tegelikult kõigile.
Mis saab neist, kes tugimeetmetele vaatamata hakkama ei saa?
Tõepoolest, ka Astangul on kliente, kes pärast kõiki siin veedetud aastaid ning toimetulekuoskuste ja iseseisvumise harjutamist lähevad lõpuks ikkagi sotsiaalteenusele.
Tekib küsimus, kas keegi on analüüsinud, kumb on riigile soodsam, kas toetada õpilast sotsiaalteenusel või kutseõppes. Osal noortel on vaja põhikooli lõpetamise järel lihtsalt kasvamise ja küpsemise aega, nad ei saa 15-aastaselt veel tööle minna. Nad ei omanda siin võib-olla ühtki konkreetset eriala, küll aga tööharjumusi. Sellist analüüsi oleks väga vaja.
Palju abi on kutsevalikuaastast, mis mõnes koolis on jagatud pooleks. Sügisel tulevad õppima need, kes ei tea, millist eriala nad õppida tahavad. Jaanuaris alustavad need, kes sügisel on avastanud, et valisid vale eriala. Astangul on kohanemiskursuste arv iga aastaga kasvanud. Kuna paljudel noortel puudub ettekujutus valitud ametist, on oluline õppida oma võimeid tundma, aru saada, mida see eriala päriselt tähendab, kuhu nad sobivad. Meie analüüs toob välja ka karjäärinõustamise nõrga taseme põhikoolis. Noored ei tea, mida nad tahavad tulevikus teha, ning neil puudub arusaam, millised võimalused üldse pärast põhikooli edasi õppimiseks on.
Kuidas koolid praegu õppijate toetamisega hakkama saavad?
Analüüsidokumendis on välja toodud terve hulk häid näiteid, mida kutsekoolid juba õppijate toetamiseks teevad. Näiteks Kopli Ametikool, mis on küll linnakool, õpetab aedniku abilisi loomaaias töötades. Mitte ei rajata kuskile aianurka väikesi peenraid ega panda sinna midagi kasvama, vaid tehakse asju, mida on päriselt vaja: sisuliselt on see töökohapõhine õpe. Erivajadusega õppijate kursusel on neil kaks õpetajat, mis on super! See on töökorralduslik otsus, mis lähtub sellestsamast vastutuse küsimusest. Nii et ei saa öelda, et asi jääks raha taha. Õppijate probleemide arutamiseks tehakse koosolekuid, ümarlaudu, meeskonnatöid, kus osalevad nii tugispetsialistid, kutseõpetajad kui ka juhtkond.
Astangu keskus on korraldanud kutsekooliõpetajatele ühiseid ümarlaudu, kus meie inimesed aitavad juhtumitele lahendusi leida. Kuna tugispetsialiste on vähe, on tähtis, et õpetaja ei jääks õppijate muredega üksi ja kõik töötaksid ühes suunas.
Ameti õppimise kõrval on väga oluline inimeseks kasvamine. Astangul me vaatamegi inimest tervikuna ja tegeleme tema elukvaliteediga laiemalt, et tööoskuste õpetamise kõrval aidata noorel end ja oma vajadusi tundma õppida ja ise otsuseid teha.
Alates sellest hetkest, mil õppija meile tuleb, algab ettevalmistus kooli lõpetamiseks. Praktikakohta valides mõtleme, kas see võib olla tema potentsiaalne töökoht tulevikus, teeme võrgustikutööd pere ja lähedastega – kõik käib selle nimel, mis pärast koolist lahkumist saab. Kõik see kokku on tegelikult tohutu töö, kus lähtepunkt on inimene kui tervik, mitte ainult kui õppija.
Vanemad on kurtnud, et lihtsustatud ja toimetuleku õppekava lõpetanud õppijatele sobivate erialade valik on väga väike.
Neil on õigus. Neid erialasid ongi vähe. Aga tuleb mõelda ka sellele, millist tööd see inimene teha suudab. Rohkem tuleks rakendada õpipoisiõpet ning muid individuaalseid ja paindlikke lahendusi. Ka üldhariduskoolis on õpilastele lähenemine muutunud järjest personaalsemaks. Inimesed ongi erinevad, igaühel on oma erilised vajadused.
Mida peaks kutsehariduses esmajärjekorras muutma?
Õpe tuleb üles ehitada erivajadusega õppijatest lähtuvalt. Ei ole mõtet öelda: tulge ja sobituge meie süsteemi, vaid luua keskkond, mis neile sobib. Asjad tuleb süsteemsemalt läbi mõelda, lähtudes sellest, et õppijate toetamine ei ole ainult tugispetsialistide, vaid ka kutseõpetajate asi.
Kindlasti on vaja põhikoolis parandada karjäärinõustamist ja õppimisvõimaluste tutvustamist. Kutsekoolid ise võiksid läbi mõelda, kuidas kool end koduleheküljel tutvustab ja erialade kohta infot jagab. Mõisted 4. või 3. kutseõppetase ei ütle noorele midagi, sellest on õnneks juba aru saadud. Noor tahab teada, mida üks või teine eriala endast kujutab, kuhu ta saab tööle minna, kas koolil on õpilaskodu jne.
Kutserehabilitatsiooni teenuse väljatöötamise kirjelduses olemegi välja toonud need sammud, mis aitavad HEV-õppija jaoks õpet sobivamaks muuta. Teenuse loomisel oleme kasutanud eeskätt neid kogemusi, mida me õppija toetamiseks Astangul pakume, samuti lisanud teiste kutsekoolide parimad kogemused. Tegu on mudeliga, mida kutsekoolid võiksid hakata kutserehabilitatsiooni protsessis rakendama. Alates sisseastumisinfost veebilehel, süvenenumast vastuvõtuprotsessist, õppija märkamisest ja regulaarsest toetamisest õppetöös ning lõpetades tema praktika ja tööle saamise toetamisega.
Kevadest hakkame seda mudelit kutsekoolides katsetama ning projekt kestab järgmise aasta suveni, mil tutvustame lõppraportit haridus-ja teadusministeeriumile ning sotsiaalministeeriumile.
Analüüsidokument „HEV õppijate olukorrast kutseõppes“ on kättesaadav siit: https://bit.ly/34Y6Ykp
Kutserehabilitatsiooni teenuse disaini tutvustust saab järele vaadata lingilt: https://youtu.be/xskd2CAnURg
KÜSIMUS JA VASTUS
Millised olulised probleemid on vaja lahendada?
Ksenia George, Tartu Rakendusliku Kolledži tugikeskuse juht:
Mina näen kolme suurt probleemi. Kahjuks toimetab praegu iga haridusaste oma mullis ja keegi ei jälgi, et kogu süsteem töötaks. Kuna põhikool on kohustuslik, tuleb see igal juhul lõpetada, aga mis edasi saab, ei huvita justkui kedagi.
Kõigepealt ongi vaja seadusi selle kohta, et üleminek ühelt haridusastmelt teisele oleks sujuv. Kui õpilane on olnud põhikoolis individuaalsel õppel või mõnest õppeainest vabastatud, ei ole seda lõputunnistusel näha. Tal on tavaline riikliku õppekava alusel läbitud põhiharidust tõendav tunnistus, kust ei selgu, et ta ei ole osasid aineid õppinud.
Hoolimata sellest, et teadmised puuduvad, tuleb ta kutsekeskhariduse õppekavale, kuna on levinud suhtumine, et kutsekoolis saab ikka hakkama. Kutsekoolil aga ei ole õigust õppesisu muuta ja õppetulemusi vähendada. Keskhariduse ainete maht on meil küll väiksem kui gümnaasiumis, aga lisaks tuleb kolme aastaga omandada ka eriala. Alustame õppimist sealt, kus põhikooli osa lõppes ja peame andma kõik teadmised, mis ette nähtud. Paraku tuleb alustada kõigepealt õpilünkade väljaselgitamisest, seejärel tegeleda nende täitmisega ja alles siis saame õpetamise juurde minna. Paljud noored just seepärast kutsekeskhariduse õpingud katkestavadki, et õpe pole neile jõukohane.
Teine probleem on info liikumine. Meie kooli astub igal aastal umbes poolteist tuhat õppijat. Kutsekoolil on endal kohustus tuvastada õpilase erivajadus ja määrata tugimeetmed, nad ei ole kohustatud meile eelmisest haridusasutusest andmeid esitama. Õpilase erivajadusest ja talle rakendatud tugimeetmetest saame EHIS-est infot alles siis, kui ta on juba vastu võetud. Iga õpilase kohta tuleb infot vaadata ükshaaval, mis võtab väga palju aega. Miks ei võiks digiajastul saata koolidele nimekirja neist õpilastest, kelle puhul on üldhariduskoolis tugimeetmeid rakendatud? Räägime spetsialistide puudusest, ometi luuakse olukord, kus kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid peavad tegema käsitööd, mida saab teha masin! See on ressursi raiskamine.
Kolmas probleem on seotud õpetajatega. Kusagil maailmas ei ole kaasava hariduse klassis õpetaja üksi, vaid alati koos abiõpetajaga. Meie üritame rakendada kaasavat haridust nii, et suures klassis, kus on kümme erivajadusega õppijat, on ainult üks õpetaja. See ei ole loogiline ega mõistlik.
Probleeme on teisigi. Räägime palju sellest, kui oluline on tõsta noorte haridustaset ja õpetada neile kutse, et kõik jõuaksid tööturule. Oleme kokku leppinud, et tööturule võib minna ka keskhariduseta. Sõnade ja tegude vahel on aga lõhe. Iga kord, kui hakkame arutama 3. taseme õppekavade valiku laiendamist alaealiste jaoks – praegu pakume näiteks sõidukite pindade hooldaja – rehvitehniku, puidupingi operaatori, abikoka, abipagari, koostelukksepa, puhastusteenindaja eriala – saame tagasisidet, et sellise kvalifikatsiooniga tööjõudu ei ole tööturul vaja.
Erialade valik erivajadusega õppijatele on väike. Neile, kellel on erivajadus ja kes ei oska lisaks eesti keelt, ei ole peaaegu üldse valikut. On vaid üksikud erialad, näiteks abipagar meie koolis. Seal õpivad eesti ja vene noored koos, õpe toimub eesti keeles, õppekava ja materjalid on keelekümbluse metoodika põhimõtte järgi kohandatud, osa õppematerjale ka kahes keeles. Enamik õpetajaid on kakskeelsed ja läbinud vajaliku koolituse. Hiljuti lõpetaski esimene pooleteiseaastane grupp, kus olid hästi rasked lapsed. Rõõm on näha, kuidas nende keele- ja erialaoskused selle ajaga arenesid.
Meeli Kaldma, Tallinna Teeninduskooli direktor:
Meie kooli jaoks on probleem sisseastujate halb eesti keele oskus, mistõttu palusimegi HARNO-l avalikustada kahel aastal oma õpilaste keeletaseme andmed. Kurb on tõdeda, et pooled, kes meile õppima tulevad, ei ole saavutanud põhikoolis nõutud keeletaset. Nüüd peame ühtäkki hakkama neid 60% ulatuses eesti keeles õpetama.
Siin on kõige suuremad käärid. Keeleõppeks meil eraldi raha ei ole, õppekava raames saame neile anda valikainete arvelt natuke keeleõpet juurde ning teeme lõimitud ja pesaõpet. Projektides osalemine on aga õpilasele vabatahtlik. Eesti keelt mitteoskav õppija peab käima eesti keele lisaõppes, aga millise aja arvelt ja kas me tohime teda üle koormata? Suulise keeleoskuse saavad nad A1-, A2-tasemel kätte, kirjalikku mitte. Fakt on see, et kui õpilane peab mulle pikema kirja kirjutama, teeb ta seda veel ka kolmandal kursusel vene keeles.
Rääkides haridusliku erivajadusega õpilastest üldisemalt, on Eesti koolisüsteemi kõige suurem probleem, et Astangu tüüpi koolide ja selliste kutsekoolide nagu meie oma vahelt on üks lüli puudu. Olen seda öelnud nii ministrile kui ka ümarlaudades teadvustanud. Astangul on palju vajalikke spetsialiste, kes suudavad õppijatele tuge pakkuda ja kellelt ka meie kool oma HEV-õppijate oskuste määramisel abi saab. Meie statistika näitab, et erivajadusega õpilastest, kellel on näiteks ka kerge intellektipuue, vaid iga teine lõpetab. Meil on küll tugikeskus, kus on õpinõustaja, psühholoog, sotsiaalpedagoog, karjäärinõustaja, rühmajuhendajad, kes kõik tegelevad nende lastega, aga neile on iga päev veel rohkem individuaalset õpetamist ja juhendamist vaja. Eriti oleks seda tüüpi kooli vaja Põhja-Eestis ja venekeelsetele õppijatele.
Julgen nii väita meie kooli erivajadusega õpilaste ja mitu aastat kestnud kutsevalikuõppe projekti põhjal, kus osalevadki enamasti erivajadusega õppijad. Sellises kuni 14-liikmelises rühmas, kus igal õpilasel on oma mentor, toimib see mudel paremini. Aga nagu igasugune individuaalne õpe, on see kallis. Praegu teeme seda Norra programmi toel projektitööna.
Sisseastumisvestlusel on mõni erivajadusega lapse vanem olnud väga kurb ja küsinud, kuhu ta siis oma lapse paneb. Me ei saa võtta vastu noori, kelle puhul õpetajad näevad, et nad ei saa meie koolis hakkama. Meil on ees õpiväljundid, mis õppija peab saavutama. Kui anname talle tunnistuse kätte, näeb tööandja selle järgi, mida ta oskab. Sellist õpet, et õpilane ainult kellegi juhendamisel tööd teeb, me pakkuda ei suuda. Neile õpilastele on vaja teistsugust toetussüsteemi.
Ülle Ojamäe, Haapsalu Kutsehariduskeskuse õppedirektor:
Hinnanguliselt pooltel sisseastujatel on põhikoolis rakendatud tugimeetmeid ja tuvastatud üks või mitu hariduslikku erivajadust. Kahju, et alles pärast seda, kui oleme nad vastu võtnud, saame infole EHIS-es ligi, seni kobame pimeduses.
Kõigepealt tulekski muuta ligipääsu EHIS-e infole, et oleksime õpilast kooli vastu võttes tema loost juba teadlikud. Siis saaksime toetada õpilast jõukohase õppekava valikul ning rakendada talle kohe õpingute algusest vajalikke tugimeetmeid, kaasa arvatud õpiabi, sest õpilünkadega tulijate hulk on suurenenud, mille üks põhjus on ka distantsõppe periood. Üha rohkem on õpilastel vaimse tervise muresid.
Varasemast jäänud õpilünki me nominaalse õppeajaga ilmselgelt täita ei jõua. Kutsekeskhariduse õpe kestab kolm aastat ja õppija ei kannata suuremat koormust välja. Olemegi HEV-õppijatel õppeaega aasta võrra pikendanud, mis teinekord on lahendus. Üks kitsaskoht on, et kutseõppe õppekavadel on suhteliselt kindlad raamid. Kui õppija vajab suuremas mahus õpiabi või tasandusõpet, õppekava seda ei võimalda.
HEV-õpilasel võiks põhikoolist tulles kaasas olla üleminekuplaan, mis oleks sisse seatud riigis ühtse nõudena ja ühtses vormis. Varasemalt olid kasutusel iseloomustused, siis loobusime nende küsimisest, kuna need olid üsna trafaretsed, mitte sisulised. Kõigil pole seda vaja, HEV-õppija puhul aga oleks iseloomustus abiks. Kutsekoolil kuluks ressurssi palju vähem, kui saaksime kohe hakata HEV-õpilasele tuge pakkuma.
Rohkem võiks põhikoolis teha sisulist karjääriõpet. Viimased paar aastat on olnud hästi keeruline, muidu on meil Haapsalu linnaga 7., 8. ja 9. klassi õpilastele välja töötatud karjääritegevuste kava. Väga hea vastuvõtu on õpilastelt saanud õppekäigud ettevõtetesse: majutusasutustesse, puidutöö ettevõtetesse, ehitusobjektidele. See on andnud pildi tööst ja aidanud valikut teha.
Teist aastat rakendame HEV-õpilastele kutsevalikuaastat. See on mõeldud eeskätt neile, kellel on emotsionaalsed raskused ning varasemast ajast õpiraskused või negatiivne õpikogemus. Mõnel õpilasel on vaja õpioskusi ja -harjumusi toetada, õpetada eluks vajalikke oskusi, kasvatada enesekindlust. Esimene aasta näitas, et sellise aasta järele on tõesti vajadus ja see aitab – pooled jätkasid kutsehariduses. Meil on õppekavu ka puhtalt HEV-õppijatele väikerühmas. On abikoka eriala, sel aastal proovisime maalriõpet, sügisest on kavas puidutöötleja eriala. Katsetame, sest vajadus 3. ja ka 2. taseme kutseõppe järele on suurenenud.
Võrgustikutöö vanematega muutub iga aastaga tihedamaks, kahjuks ei ole mitte kõik kodud õppijale vajalikul määral toeks. Koolis püüame teha nii palju, kui meie võimuses. Hea ja toetav tugi on õppija jaoks see, kui rühmajuhendajal on tema jaoks aega. Rühmajuhendaja tööd ei saa teha muude kohustuste kõrvalt, seepärast on see õpetaja koormuses sees. Koolitame oma inimesi, sest praegusel ajal on igal õpetajal eripedagoogilist kompetentsust vaja. Astangu keskus on olnud meile oma praktiliste õpetajalt õpetajale koolitustega väga hea partner.
MIKS langeb KÕIGI õpilaste ettevalmistus põhikooli lõpuks?
Kui me TEADUSELE ei toetu ja OMA MÕTLEMIST ei kasuta, siis jätkub allakäik!
RAHA ja TUGIISIKUD ongi selle ebanormaalse SKEEMI osa, SEST TULEMUST me nii ei saavuta … Õpilased ei muutu ju ISEENESEST – määrav on arendamine alates SÜNNIST. Nn HEV-lapsed on viimastel aastakümnete suurest meie endi “arendatud”…
Läheme PÕHJUSTE juurde, Eestis on veel paar inimest, kes arengupsühholoogia põhialuseid tunnevad! Või ongi EESMÄRK meie oma kool põhja lasta? (vt ka minu kommentaare eelmises ÕpL-s). NB! Üks vana tuttav helistas, et meil on hakatud andma teenetemärkegi rahvusliku kooli LÕHKUJATELE (?)…
P.S. “Lapse arendamine algab hällist”(2009), “Lapse ja tema mõtlemise arendamine” (2004), “Lapse arendamine on huvitav” (1999), “Kutseõpetus on huvitav” (2002) jne.