Lõpueksam, lõpp või algus?
Viimastel nädalatel on kerkinud tuline arutelu teemal, kas põhikooli lõpueksamitel peavad olema hinded või punktid ning eelkõige, kas eksamil peab olema lävend. Ühelt poolt on seisukoht, et plaan loobuda lävendist ja hinnetest langetab oluliselt Eesti hariduse taset. Teisalt on koolijuhid esindusorganisatsioonina rääkinud plaani toetuseks. Esimesel pilgul tunduks see teema nagu väike mure asjassepuutuvate inimeste seas. Tegemist on aga põhimõttelise aruteluga selle üle, kuidas meie haridussüsteem toimina peaks. Eksamid ja hindamine on lihtsalt see tanner, kus erinevad vaated kõige tugevamalt põrkuma hakkavad.
Kõige laiemas tähenduses on kooli ülesanne aidata noort, et ta võimalikult hästi elus hakkama saaks. See on küllalt loomulik ja ka selgelt tulevikusuunaga mõte. Nii peaks ka iga hindamisvahend, nagu eksamgi seda on, olema suunatud tulevikule. Sellele, missugused on järgmised sammud, mida noor inimene astub. Koolijuhid on teinud ettepaneku loobuda põhikooli lõpueksami lävendist kui lõpetamise tõkkest ja kasutada eksamit kui lävendit gümnaasiumisse või kutseharidusse sisseastumiseks. Põhjusi selleks on kaks. Edasise tee valik on õpilase jaoks olulisem kui väljapääs koolist. Edasine plaan sunnib mõtlema järgmisele sammule ja pingutama õppimises ning neis mõlemas saame koolina abiks olla. Keskendumine lõpetamisele on sageli õppimine kellegi teise jaoks.
Teine põhjus tuleb esimesest, iga õpilase jaoks on tema järgmine samm erinev, aga ikka oluline. On väga mitmeid edasisi valikuid ning meie hool on õpilast toetada just selles suunas, mis talle oluline on. Paraku on osa õpilaste jaoks see latt, mis enamikule on paras, üle hüppamiseks liiga kõrgel. Meil on siin neli valikuvarianti. Toetan varianti, et oleme ausad ja mõõdame hüppekõrguse ära ning läheme kõik koos saadud tulemusega edasi. Teine võimalus on õppida veel küllalt pikka aega, aga ka siis võib olla latt liiga kõrgel. Kolmas lahendus on tõrjuda altlati õpilased kuhugi ära, aga kuhu me peaksime nad siis saatma ja mis neist saab? Meie oma inimesed ju! Neljas lahendus on praegune enesepettus: jäetakse mulje, et nädalaga õnnestus eesti keel omandada ja kõik oleks näiliselt nagu korras. Haridusnäilisusel on meie kultuuris pikk ajalugu. Legendaarne õpetaja Vello Saage õpetas üle viiekümne aasta tagasi tudengitele: „Õpetajal peab ikka lisaks punasele ka sinine pliiats kaasas olema.“ Nii tehtigi mitmete kümnete aastate jooksul iga päev kõik selleks, et õpilastele eesti keel selgeks õpetada, korra aastas aga võttis õpetaja eksamile kaasa eri tooni sinised pastakad ja tegi õpilaste edasiste sammude tagamiseks valskust. Päästetud õpilastest said enamasti korralikud tööinimesed. Miks me sunnime õpetajat õpilaste hüvanguks valetama, on raske mõista.
Mis sunnib meid arutelus välja tooma mõtte, et kui lõpueksamil lävendit ei ole, siis jäävad õppetükid õppimata, lapsed õpetamata ja haridus käib alla? Tõsi, ikka on mõni vanem hoolimatu ja mõne õpilasega on kurja vaeva ning aeg-ajalt saab koolitöötajal mõistus otsa. Tõsi, inimene kipub valima lihtsama tee kasuks. Tõsi, nihverdajaid on omajagu. Tõsi, noore inimese nina on vaja raamatusse pista, et ta saaks aru, millega tegemist on. Kas aga nende murede lahendamiseks on sõnum „Kui sa ei õpi, siis tuleb eksam ja sa kukud sellest läbi“ kõige parem viis? Või on hoopis parem, kui me ise iga päev koolis nõudlikud oleme? Inimlikud, aga nõudlikud. Mul on palju häid kolleege, kes sellega suurepäraselt hakkama saavad. Nad suudavad seletada, miks mingit asja vaja õppida on, nende tundides töö käib ja õpilased teevadki päriselt ära koduse töö, kui see on kokku lepitud. Lisaks saab kool omalt poolt seada reegleid ausa mängu hüvanguks, looderdamise ning nihverdamise vastu. Vajadusel saame end kehtestada ka nende vanemate suhtes, kes kõik puudumised ära põhjendavad. Meil on riiklikus õppekavas lõpetamise nõuded. Miks me ei usu, et koolid neid tõsiselt võtavad ja rakendavad? Ka sisseastumisfunktsioonis eksamit saab kasutada selleks, et küsida kooli või õpetaja käest, kuidas siis nüüd nii läks, et selle klassi õpilased nii nigelaid tulemusi näitavad. Vajalik kontroll säilib. Seejuures on koolijuhid teinud ettepaneku kaaluda, kas me peaks hoopis mõõtmisi laiendama, et meil oleks rohkem ja paremat informatsiooni, mille alusel kooli edasisi samme planeerida.
Ainukese mõistliku argumendina räägib suure välise kontrolli kasuks hind. Meil on rahas, ajas ja mõnikord ka meelerahus odavam öelda, et keegi teine on paha, lõpueksam on riiklik ja lävend on paigas. Odavam on lükata vastutus kaugemale. Saan hästi aru kolleegist, kes ohkab, sest suur hulk õpilasi ja nende muresid on ta lõpuni ära väsitanud. Õpetaja suure koormuse ja palga küsimus on see kahtlemata. Aga me saame teha nii mõndagi ka kooli sees selleks, et üksiku õpetaja vastutusest osa ära võtta. Jõudes nüüd otsaga ettepoole tagasi: kool näeb paremini ja lähemalt, mis on iga õpilase vajadused, riik on kaugemal ega suuda paratamatult nii täpselt reageerida.
Käisin mööda negatiivset stsenaariumit. Päriselu on parem. Eesti haridus on üks maailma tugevamaid. Eesti pered hoolivad haridusest ja muretsevad laste tuleviku pärast. Õpilased seavad enda eesmärke ja püüdlevad nende poole. Koolides töötavad oma ala eksperdid. Miks me ei võiks üksteist usaldada?