Mäng muudab eesti keele eluliseks ja põnevaks

Olen juba viis aastat kasutanud keelekursustel mängustatud õppemeetodit ja tean, kui hästi töötavad kaasahaaravad jõukohased õppetegevused. 

Mind kutsuti ühe Tallinna kutsekooli venekeelsesse õpperühma eesti keele külalistundi andma. Tervitasin õpilasi, ütlesin oma nime ning selgitasin, et viin täna neil läbi eesti keele tunni. Seejärel rääkisin, et proovin nendega mängustatud ülesandeid, sest need teevad eesti keele õppimise huvitavaks ja aktiivseks. Püüdsin rääkida aeglaselt ja lihtsalt, sest olin õpetajalt eelinfona kuulnud, et see rühm oskab eesti keelt üsna napilt. Samas pidid õpilaste vaimsed võimed olema head – nad olid oma erialale õppima pääsemiseks läbinud tiheda konkursisõela. Õpilased – noormehed ja paar neiut – istusid vaikselt ja tagasihoidlikult ning mingit huvi nende silmist ei paistnud. Mõistsin neid – käituksin ise ilmselt samamoodi, kui minu ees seisaks võõras keeles rääkiv, ülikoolis töötav ja eesti keele õpikuid kirjutav inimene.

Kuidas on eesti keeles „stolb“?

Et õpilasi tardumusest üles raputada, hakkasin mängustatud tunnitegevustega hoogsalt pihta. Ütlesin „Tõuske püsti“ ja näitasin käeliigutusega kaasa, mida ma mõtlen. Õpilased tõusid. Nüüd kutsusin nad klassi ette, kus oli veidi vaba ruumi, ja ütlesin: „Kõigepealt käige lihtsalt ringi, kuni ma ütlen „stopp“. Siis jääge seisma.“ Lisasin oma tavapärase nalja vormis selgituse: „Ärge käige ringis, vaid ringi ehk suvaliselt siia-sinna.“ Ja näitasin jälle ise ette, kuidas see toimuma peaks. Õpilased tulid kõndimisega hea meelega kaasa. Peale „stoppi“ ütlesin: „Moodustage nelikud nende inimestega, kes seisavad teile kõige lähemal.“ See tekitas elevust ja võttis veidi aega, aga peagi olid grupid moodustatud. Selgitasin, et ütlen neile teema, näiteks park, ja nad peavad moodustama elavaid pilte pargi teemal. Näitasin ette, et kui mul tuleb idee olla pargis puu, siis võtan ma puu asendi ja ütlen: „Mina olen puu.“ Teine inimene kujutab pildil järgmist asja jne. Õpilased tulid ruttu kaasa ja hakkasid kõik oma rühmas tegutsema. Järsku küsis üks noormees: „A kak po estonski stolb?“ („Kuidas on eesti keeles post?“) Ütlesin talle ja kirjutasin sõna ka tahvlile. Post on pargi tähtis osa, sest selle ümber ju kogunetakse! Seejärel moodustasime elavaid pilte kooli ja peo teemal. Ühel peopildil oli kaks kuuske ja kingitust – noored olid nutikad ja kujutasid asju, mida oskasid eesti keeles nimetada. 

Iga tundi peaks alustama soojendusega, mis aitab õppijad eesti keele maailma tuua ja annab neile õppimiseks algenergiat. Esimeseks soojendusülesandeks sobib hästi just liikumisega seotud tegevus, kus eriti rääkima ei pea. Hea ülesanne üllatab veidi ja võimaldab loovaid lahendusi. Kui õpilased ei pea esinema terve rühma ees, aitab see ka liigset ärevust maandada.

Mis assotsieerub sõnaga „kool“?

Järgmise soojendusharjutusena mängisime tuntud assotsiatsioonide mängu. Õpilased seisid paaris teineteise vastas. Üks õpilane ütles ühe eestikeelse nimi- või omadussõna, näiteks „päike“. Teine ütles sõna, mis tal esimesena pähe tuli, kuuldes sõna „päike“ – näiteks „kollane“. Esimene õpilane ütles nüüd sõna, mis seostus tal esimesena sõnaga „kollane“, näiteks „juust“. Niimoodi jätkati paari minuti jooksul. Ka seda ülesannet tegid noored aktiivselt. Mina jälgisin kõrvalt ja abistasin vajadusel. Näiteks kutsus üks noormees mind nende paari juurde küsis: „Kak po estonski tjurma? („Kuidas on eesti keeles vangla?) Ütlesin talle sõna ja küsisin, mis sõnaga see tal assotsieerus. Noormees vastas: „Kool.“ Olgu. Kohe küsis ka paariline. „Kak po estonski storož?“ („Kuidas on eesti keeles valvur?“) Ütlesin tallegi sõna ja assotsiatsioonikett sai jätkuda. Pärast seda ülesannet küsisin õpilastelt, kuidas tund senini meeldis. Osa õpilasi noogutas ja julgemad näitasid rahulolu püstitõstetud pöidlaga.

Ka see oli soojendusülesanne, kuid nõudis juba rohkem keele kasutamist. Assotsiatsioonide ülesanne võib tunduda lihtne, kuid sellel on mitu väga kasulikku omadust. Esiteks aitab see ilma veahirmuta keelt kasutada. Keegi ei saa öelda, et sinu assotsiatsioon on vale, ja keegi ei tea, mis on õige assotsiatsioon. Teiseks on see ülesanne tegeliku suhtluse minimudel. Õpilased peavad üksteist kuulama ja kuuldule reageerima, mitte esitama päheõpitud teksti. Kolmandaks on tegemist improülesandega ehk reageerida tuleb eelnevalt valmistumata, kasutades loovalt oma kõiki keelelisi ressursse. Kui õpilased ülesannet täites ka veidi (piiripealset) nalja teevad, mõjub see tavaliselt väga motiveerivalt. 

Kas sa hüppasid eile langevarjuga?

Edasi liikusime keerukamate teemadega ehk jõudis kätte grammatika õppimise aeg. Ütlesin: „Vaatame nüüd, kuidas saab ka grammatikat huvitavamalt ja aktiivsemalt õppida.“ Jagasin õpilastele lehed, millel olid lühilaused lihtminevikus, näiteks „Hüppasin langevarjuga“, „Vaidlesin sõbraga“, „Vaatasin õudusfilmi“, „Sõin hamburgerit“. Õpilased said umbes pooltest lausetest kohe aru, ülejäänute puhul oli vaja väikest selgitust. Seejärel sai iga õpilane endale lipiku, millel oli kirjas üks fraas. Nad pidid klassis ringi liikuma ja endale paarilise leidma. Paariliselt tuli küsida: „Mida ma eile tegin?“ ning seejärel matkida lipikul olevat tegevust pantomiimiga. Kui mõlemad olid teise kujutatud tegevuse ära arvanud, vahetati lipikud omavahel ja otsiti uus paariline. Tegevusi näidati algul veidi tagasihoidlikult ja pakuti vaiksel häälel. Tasapisi muututi aga julgemaks. Üks noormees ronis koguni toolile, hoidis kinni kujuteldava seljakoti rihmadest ja hüppas toolilt alla. Paariline sai kohe aru, et kujutati langevarjuga hüppamist. Oli näha, et mõni õpilane arvas tegevuse ära, kuid ei osanud seda eesti keeles öelda. Siis jooksis ta oma laua juurde ja vaatas töölehelt tegevuse nime. 

Ülesanne on hea näide, kuidas õppida grammatikat suuliste harjutuste abil. Kui enamasti õpitakse grammatikat kirjalike lünkharjutustega, siis pole imestada, et õpitud vormid ei jõua kuidagi suulisesse keelekasutusse. Õpilased peavad saama õpitavaid keelekonstruktsioone korduvalt välja öelda, enne kui need automatiseeruvad. Liikumine aitab sellele tõhusalt kaasa, sest aitab luua õpitavale konteksti ja käivitab eri meeled. Väikestes rühmades saavad kõik õpilased korraga tegutseda ja eesti keeles rääkida. See erineb oluliselt tavapärasest tunnist, milles korraga räägib tavaliselt üks või kaks õpilast ning ülejäänud kuulavad. Seda tüüpi ülesannetes saavad õpilased kogu aeg ise teineteist kontrollida ja parandada, sest neil on õige fraas lipikul kirjas. 

Õppisin autoga sõitma

Viimaseks ülesandeks andsin igale õpilasele paberi ja palusin joonistada sellele kolm objekti, mis kirjeldaksid kolme viimasel ajal tema elus toimunud huvitavat sündmust. Joonistamine võttis rohkem aega, kui olin planeerinud. Nägin, kui süvenenult noored trenni, pidu, kodulooma ja muud kujutasid, ega raatsinud tegevust katkestada. Üks noormees joonistas tükk aega oma lehele vaid raami. Mõtlesin, et tal ei tulegi mingit pilti, kuid siis joonistas ta raami sisse auto. Küsisin temalt, kas ta pilt on nüüd valmis ja mida see kujutab. Ta vastas: „Ma õpin auto sõita.“ Sain aru, et ta tahtis öelda „Ma õppisin autoga sõitma.“ Tundsin, kui tähtis see talle on, ja noogutasin tunnustavalt. Seejärel palusin õpilastel moodustada neljaliikmelised rühmad, jutustada teistele oma piltidest ja vastata kaaslaste küsimustele. Seda ülesannet me kahjuks päris lõpuni ei jõudnud teha, sest tund sai enne läbi. 

Viimane tegevus on näide vaba rääkimise ülesandest. Vaba rääkimine on väga oluline. Võib palju keelt kuulda ja keeleharjutusi teha, aga kui inimesed ei saa piisavalt vabalt rääkida, siis nad päriselt rääkima ei hakka. Vaba rääkimist korraldada ei olegi aga alati lihtne. Kui jagada õpilased rühmadesse ja anda neile mingi teema arutamiseks, ei pruugi see neis alati rääkimissoovi tekitada. Rääkimissoovi tekitavad õpilastele olulised teemad, mille nad saavad vahel ka ise valida, nagu näiteks ülesandes, kus õpilaste joonistused näitasid, mis on neile tähtis. Kui õpilased jagavad oma mõtteid, aitab see ka õpetajal oma õpilasi mõista ja nendega paremat kontakti saavutada, mis on eduka õpetamise alus. Samuti on suurepärased vaba rääkimise käivitajad eri tüüpi improdialoogid, milleni me ei jõudnud ja mis sobivadki pigem edasistesse tundidesse.

Kokkuvõttes jäin oma külalistunniga rahule. Mängustatud meetod näitas järjekordselt oma head mõju. Ootamatud ja põnevad tegevused panid õpilased liikuma ja end loovalt väljendama ning neil tekkis vajadus eesti keelt kasutada. Tegevuste keeletase ei olnud kuigi kõrge, kuid kõik said ülesannetega hakkama ja oli ka näha, kui kiiresti on noored võimelised eesti keelt õppima. Nii kasutasid nad vaba rääkimise ülesannetes juba mitmeid sõnu ja fraase, mis olid eelnevates tegevustes kasutusel olnud. Oli meeldiv näha, kuidas esmapilgul tagasihoidlikuna tundunud noored hakkasid tunni käigus üha rohkem avanema ja rääkima. 

Mängustatud tunni juhtimine nõuab õpetajalt palju. On vaja leida sobivad tegevused ning need teadlikult järjestada. On vaja rühma jälgimise ja mängu käigus tekkivatele olukordadele reageerimise kogemust. Ja loomulikult on mängustatud õppeks vaja rõõmsameelsust, naljasoont ja mängulusti! Olen aga veendunud, et kaasahaarav, aktiivne ja jõukohane tegevus tekitab õpilastes motivatsiooni ning hasarti eesti keelt kasutada. Keeleoskus areneb selle järel juba peaaegu iseenesest!