Meenutades legendaarset õpetajat: Vello Saage 100
Jaanuari lõpul ilmus EKSA kirjastuses raamat „Õpetaja elav sõna“, mis on pühendusteos omaaegse Tartu 8. keskkooli eesti keele ja kirjanduse süvaõppega klassi õpetajale Vello Saagele (1922–1991). Raamatu koostasid ta õpilased Airi Liimets, Krista Aru ning Kertu Uri. Tänapäeval ei pruugi aga Saage nimi paljusid inimesi üldse kõnetada.
Vello Saage sündis 8. veebruaril 1922 Virumaal Vao vallas Avispea-Võnnusvere külas Liiva talus. Vello isa ja ema olid talupidajad. Aastail 1957–1985 töötas Saage Tartu 8. keskkoolis, alates 1965. aastast eesti keele ja kirjanduse eriklasside õpetajana. Enne 8. keskkooli oli Saage olnud 1952–1957 õpetaja Otepää keskkoolis, 1944–1946 Väike-Maarja mittetäielikus keskkoolis, 1946–1949 Tartu elektromehaanika- ning arve- ja plaanindustehnikumis. Ülikooli lõpetas Vello Saage 1950. aastal ja soovis jätkata õpinguid eesti keele alal aspirantuuris, kuid ideoloogilistel põhjustel ei osutunud see võimalikuks. 1978. aastal omistati Saagele ENSV teenelise õpetaja aunimetus.
Aastail 1959–1977 toimetas Vello Saage koolialmanahhi „Tipa-tapa“. Näiteks „Tipa-tapa“ kuuenda numbrina ilmus Mati Undi esimene romaan „Hüvasti, kollane kass“, mille Unt ise ka illustreeris. Viimaseks üksnes 8. keskkooli õpilaste töid sisaldavaks almanahhiks jäi 1974. aastal ilmunud 15. number. Üldse viimane Saage toimetatud „Tipa-tapa“ ehk 16. number ilmus 1977. aastal juba ülelinnalisena. Sel ajal koolialmanahhid Eestis keelustati. 1972. aastal ilmus Kalju Lehe ja Vello Saage koostatuna raamat „Noorte sulega“, mis sisaldas õpilaste töid koolialmanahhidest üle Eesti aastaist 1965–1970. Lisaks almanahhile olid kirjandusklassi sümbolid Saage korraldatud kirjanduspäevad, kirjanduslikud matkad, ta lavastatud luulekavad ehk kõnekoorid.
Saage kui legendaarne õpetaja
Õpetaja looming on eelkõige ta õpilased. Ilma mahuka uurimistööta on raske saada aga selget ülevaadet, kes on töötanud näiteks ajakirjanikena (esimestena meenuvad Rein Joamets, Ülo Russak, Aarne Rannamäe, Anne Raiste, Vilja Kohler jt); kes on eri erialadel doktorikraadiga tunnustatud õppejõud ja teadlased; kes on nimekad õpetajad, arstid, juristid, filoloogid kirjastustes, kunstnikud jm. Lihtne pole isegi ammendava loetelu tegemine kirjanikest ja teatriinimestest. Kui esile tõsta üksnes aastakümneid järjepidevalt oma valdkonnas tegutsenuid, siis kirjanikest olgu nimetatud Rein Saluri, Mati Unt, Mari Vallisoo, Mihkel Mutt, Urve Tinnuri; teatriinimestest (lavastaja, näitleja, etenduse juht, dramaturg) Mai Jägala, Kuno Otsus, Mati Unt, Raine Loo, Illimar Külvand, Hugo Ader, Hannes Kaljujärv, Enn Lillemets, Sven Karja.
Juba vähemalt 1970. aastate algusest nimetati Saaget legendaarseks õpetajaks ning Tartu 8. keskkooli Saage kooliks. Ühes oma uurimuses aastast 2012 võrdlesin nelja legendaarset õpetajat/õppejõudu eri valdkondadest. Tulemusena leidsin, et neid kõiki iseloomustab vähemalt seitse tunnust erialast sõltumata: 1) ülisuur populaarsus ja mõjuvälja ulatuslikkus nii ajas kui ruumis; 2) õpetuse universaalsus ja teadlikkusetaotlus; 3) õpetajaks olemise laienemine informaalsesse elusfääri; 4) eriline vaimuhoiak õpilaste ja oma eriala suhtes; 5) pedagoogilise tegevuse põhieesmärk – õpilase individuaalsuse areng; 6) õpetaja ainukordne isikupära ja rituaalsus; 7) õpetaja isiksuse vastuolulisus ja mitmekihilisus.
Legendaarsest Saagest kõneldes tuginen järgnevalt ta kunagiste õpilaste 73 mälestustekstile temast, mis ilmunud raamatus „Õpetaja elav sõna“. Ei hakka vaatlema Saage kvaliteeti nimetatud tunnuste kaupa, vaid panen siin kirja minu arvates kõige iseloomulikuma, mis tema kohta öeldud. Nendele, kes teda tundsid, olgu see meenutuseks ja Saage taastajumiseks. Kes teda ei tundnud, neil tekib ehk mingigi kujutelm sellest, missugune õpetaja ja inimene võis olla Vello Saage. On aga ilmselge, et mõistatuslik ja karismaatiline inimene jääbki sõnulkirjeldamatuks.
Saage oma õpilaste mälestustes
Saage puhul on väidetud, et tema õpilane olla oli eriline privileeg. Saage kui elava legendi juurde tuldi õppima kõikjalt üle Eesti, isegi Saaremaalt (nt hilisem filoloogiadoktor Jaan Õispuu). Saage mõjuväli jätkus ka pärast kooli lõpetamist. Ta õpilaste tänutunne aastatega vaid üha kasvab, sest koos Saagega oli olla uskumatu ja vaimustav. Saage eluhoiak pani hinge helisema. SUUR õpetaja on eelkõige SUUR inimene, on inimlik inimene. Saage peamiseks sihiks oli ka koolitunnis õpetada kirjanduse kaudu tundma elu ja inimeseks olemist. Saage oli küll kasvult väike, kuid piisas tal vaid avada suu, kui ta ennast suureks ja erakordseks kõneles. Temas olid sarm ja vaimsus, teatud väärikus ja väljapeetus, mis tuleb inimese sisemusest. Sellise inimesena oskas õpetaja tekitada tunde, et oled samuti eriline, et ta märkab sind ning sa huvitad teda. Ei usuta, et see oli teadlikult valitud taktika. Vello Saage lihtsalt oligi selline, kes päriselt huvitus ja hoolis. Saage õpilaste soovi ja sisemist tungi olla õpetajaga pidevas vahetus suhtlemises on Tiiu Kuurme võrrelnud ööliblikate keerlemisega valgusallika ümber. Saage soovis panna kogu 8. keskkooli hingama kirjanduse vaimus. Tänu sellele saabki rääkida Saage koolist.
Leiti, et Saage mõistis oma õpilasi paremini, kui nad ise end mõistsid. Ta on rääkinud, kuidas ta aastate jooksul õpilasi jälgis ja et ta oskas üpris täpselt ette näha, mis kellestki edaspidi saab. Saage õpetusest mis tahes kirjandusteose kohta jäi õhku hõrk aimus, et iial ei ole millegi kohta n-ö kõik ära öeldud. Midagi pidi jääma varjatuks ja avatuks edasistele mõtisklustele. Sama kehtis ka Saage enda isiku kohta. Teatud mõttes jäi ta tabamatuks ja seletamatuks. Tal oli rohkeid emotsioone väljendav nn rebasenägu, elav miimika, tabav ja vaimukas sõnakasutus. Esile on tõstetud, kui väljendusrikkad olid ta käed. Vahel ei öelnud ta midagi, mängis ainult sõrmedega ja see ütles kõik. Ja Saage näoilme, kui ta kuulas midagi tüütut! Ta silus oma juukseid, keerutas sõrmi, ja kohe saadi aru, et see jutt pole rääkimist väärt. Ta oli erakordne õpetaja oma sisemises ilus, armas oma kummalise hääle ja näoga ning lonkava jalaga. Saagega käis kaasas vana targa mehe, erakordselt vaimuka inimese lumm.
Saaget on nimetatud mitmekülgselt loominguliseks isiksuseks. Ta oli ühtaegu psühholoog, härrasmees, näitleja, näärivana, krutskimees, kaval rebane, koerust tegev poisslaps. Peaaegu iga Saage tund mõjus heas mõttes etendusena. Saage juurutas klassikalisi humanitaarseid, eetilisi ning eesti keele ja meelega seotud väärtusi. Saage koolitundi on nimetatud pühaks. Kirjandustundi minek meenutas pigem teatrisaali sisenemise ootust. Ta suutis tekitada kirjanduse ja raamatute vastu ehedat loomulikku huvi, mille tulemusena kujunes vaimsus ja teadmistele laiem kultuuriline tagapõhi. Saage õpetas oma peaga mõtlema, küsimusi esitama, aru saama, süvenema, julgustas arvamust avaldama, hoidmata õpilasi kinni mingites etteantud n-ö õigetes raamides. Sealjuures nõudis ta korrektset emakeelt. Saage õpetas tööd tekstiga.
Saage lõi tunnis hea emotsionaalse fooni, abivahenditeks huumor, isiklik pühendumus ja innustus. Õpikuid ta ei kasutanud ning kõik temalt kuuldu konspekteeriti kaustikusse. Peamiselt pidaski ta istudes loenguid, kus kuuldust on palju meeles tänapäevani. Saage on öelnud: „Kõige olulisem on koolitunnis õpetaja elav sõna… Minu isiksus ehk ma ise olengi õpetamismeetod.“ Saage tunnist lahkuti kogetud uute mõtete õndsuses. Ta võlujõud oli tabav ja sisukas sõna. See oli midagi imelist, kuidas noor inimene muudkui kuulas ja kuulas ja olekski kuulama jäänud. Kui Vello Saage hakkas lugema ette luulenäidet, siis tõusis ta eranditult alati püsti. Luule oli tema jaoks justkui püha. Ka kasvatada püüdis Saage oma isiksuse ja elava sõna kaudu. Üks vilistlane on suurepäraselt öelnud, et Saage kasvatas mõtlema (mitte ei õpetanud mõtlema!).
Tänu läbi aastakümnete näärivanaks olemisele nii oma koolis kui mujal on Saaget nimetatud ka superstaariks oma ajas. Ja kummaline küll, kuid ka Saage ise on nimetanud oma elu tähetunniks tegevust näärivanana. Ilmselt näärivanana tajus ta kõige enam loomingulist vabadust, sai realiseerida oma potentsiaali näitlejana, olla eriliselt humoorikas, ka irooniline jm.
Lõpetuseks
Kõik kirjeldatu väljendab kokkuvõttes saagelikkust kui fenomeni ehk üht eripärast viisi olla õpetaja. Saage on ka väitnud, et õpetajaks võib hakata vaid inimene, kes on valmis jätma maha oma südame. Saage jättis ja seetõttu võimegi ta südamejälgi leida ta õpilaste südameist, tänu millele on lõppkokkuvõttes sündinudki ka siinne artikkel ning pühendusteos „Õpetaja elav sõna“. Kui kord pole ka enam kedagi seal raamatus mälestusi kirjutanutest, võib Saage ja ta õpilaste ühtepõimunud südamed leida legendis legendaarsest õpetajast Vello Saagest.